Teisel pool Pabra järve vett paistis sõbraliku naaberriigi igavese õnne maa. Aga sellest õnnest meie tol korral osa ei saanud, sest me lihtsalt ei osanud nii hästi veel ujuda.
Sellel pildil on küll kõvasti labidavehkimist, aga ometigi ei tegelda siin kaevamise, vaid uue heinaniitmismetoodika väljatöötamisega. Kui pea ei võta, peavad käed-jalad võtma. Aga kust midagi võtta pole, sealt ei võta surm kah.
Nagu igal teaduslikul uurimistööl, olid ka meil püstitatud küsimused, millele lootsime põhjalike välitöödega vastust leida. Neid oli kaks: 1) millal oli asulakoht tarvitusel ning 2) kui pervoks võivad muutunud keskkonnas minna täiesti tavalised (mitte arvestades kerget vaimlist puuet) optimistliku ellusuhtumisega nooruslikud inimesed. Mõlemad küsimused leidsid ka - tõsi küll, vägagi ehmatavad - vastused. Tulemused kavatseme avaldada ülejärgmise kuu ajakirjades National Geographic ja The Clinical Journal of Pain, esialgsed uurimistulemused on avaldatud viimased Kapo aastaraamatus.
Ülaloleval pildil murravad akadeemikud Arvis ja Pikne pead selle üle, miks küll pakutakse neile lõunasöögiks pangetäit kühvleid. Mina ja Maarja (tagaplaanil) ei aima veel, mida kohutavat on saatusel meile sellest lõbusast kollasest ämbrikesest pakkuda.
Suvepraktikat tegema tulnud esmakursulased pandi korraga öisesse vahetusse töötama. Noored ja kogenematud, nagu nad olid, ei osanud nad karta ööpimeduses ringi luusivaid metskitsesokkusid, kes aeg-ajalt tihnikusügavustes võikaid rögisevaid karjeid kuuldavale tõid.
Ja et oleks näidatud, et ka kaevand oli olemas, nii nagu sellistel uuringutel ikka tavaks, siia väike meeleolufoto rängast septembripäevast. Tõsi, asjaolu, et ühtlasi oli tegemist ühe kaaskannataja viimse puhkepaigaga (y'know s/he didn't make it), vaikisime konsensuslikult maha. Rest in pieces, mein morbid friend!
Ja siis üks bändifoto kohalike poluvernikute death-metal bändist, kelle repertuaari raudvara moodustasid variatsioonid regilaulust "Ema haual."
Kahjuks, kuid siiski väga headel põhjustel, ei saa ma siin avada kogu nende uuringute rikkaliku fotovaramu. Kui kellelgi siiski on tungiv soov sellele pilku peale heita (noh, teadusliku väitekirja kirjutamise eesmärgil), võib ta näiteks vaadata netist porri. Või juua ohtralt alkohoolseid vedelikke ning vaadata, mis juhtuma hakkab.
Lõpetuseks ka väike tõestisündinud olustikukilluke augusti lõpust. Olime neljakesi saanud päevatööga ühele poole ning vantsisime, tööriistad seljas, auto poole. Teel kohtasime piirivalvureid, kes tundsid elutervet huvi, mida me nii lähedal Euroopa Liidu idapiirile teeme. Esmalt jõudsid piirivalvuriteni Maarja, Pikne ja Tuuli, kes meeltesegadusest ajendatuna olid endile päeval joonistanud näkku markeriga lenksu. Ja siis jõudsin nendeni mina, kellel oli sellal päris lenks nina suu ümber. Ma küll ei tea, mida kordnikud meist arvata võisid, aga põhjalikku anatoomilist läbivaatust meile siiski tegema ei tõtatud. Keerutasin meid kohmakalt välja pominaga, millest piirivalvurid võisid eraldada sõnakatkeid "arheoloogia" ja "homolaager", aga küllap see neid maha rahustas ning nad lasid meil minna. Ja siis me läksime, sest kogu Ilm olid meie ees valla....
0 arvamist :
Post a Comment