Pilpa'

Mõts kasus liivakinkõ pääl

ja vaest päiv käu kaemah

pedäjit.

Pia ütlema – sjoo mõts om illos

ja peris suur.

Või kikkasiini korädä

vai mustikit vai palokit.

Kiä taht.

Kui taht.

Või palkõ lõigada’

ja rahast tetä’.

Om näidki,

kiä tahtva’.

Õks tahtva’.

Vai mõni ull niisamaldõ

käü umaette hulkmah.

Kiä tiid, mis vällä mõtel,

kui liisnalt kavva

niimuudu

sääl ütsi...

Kui liisnalt kavvõ

niimuudu

lask mõttil linnädä’.

Saa-i inämp arvoki,

et ammu jo om segi kõik:

noo vana’ jutussõ’,

miä vanalell õks kõnõli,

kui aigu oll

ja miilde tull;

ja mälehtüse’ aastitõst,

mis esi läbi elätü’.

Sadu.

Tuhandit.

Muist unõh nättü’.

Muist säälgi olnu’

õnnõ

mälehtüse’.

Ja kõgõ pääle

– nigu muust viil küländ olnu-s –

noo umapäi ja umast pääst

hillokõistõ sündünü’

tillokõsõ’ patadsõ’

mõttõraasakõsõkõsõ’.

Mis jüräse’

nii tassa hinnäst

läbi kõgõ taa,

mis ütskõrd

tei sust,

kiä sa olli’;

tei sust inemise.

 

No’ omma’ alal õnnõ pilpa’.

Su ilm om nigu raodu,

koh kõrd mõts kasvi pääl...