Saunaõhtu

Saun oli köetud ja ootamas. Saunalised – mehi kümmekond – askeldasid ukse juures ja eesruumis. Otsiti rätikuid, pandi õllekapad vaadi juurde ootama, võeti riided seljast ning kuhjati need kenadeks värvilisteks hunnikuteks. Üksteise järel astuti hämarasse sauna.

„Tere-tere, saunakene,” lausus esimesena siseneja. Saun oli avar, kõik mahtusid kenasti sisse, ruumi jäi lausa ülegi. Kohe uksest vasemal õhkas suur tahmamust keris mõnusat kuuma, selle kõrval oli avar kaheastmeline lava. Lava kõrvalseina ääres seisis pikk kitsas pink. Pimedat ja nõgist ruumi valgustasid vaid mõned vahaküünlad. Kohad võeti sisse. Kes ronis päris üles lava peale, kes jäi madalamale astmele. Kaks saunalist, kellele laval ruumi ei jätkunud, toetasid end pingile. Neid leidus igas vanuses – oli karuseid täies elujõus mehi, kel aastaid just õiges koguses, oli mõni hallhabe-kulupea ning ka paar nooremat sälgu, kellel hõredavõitu vuntsid ja habe alles hakkamas nägu kaunistama. Meeleolu oli kõigil hea.

„Veidi on vist karmu sisse jäänud,“ leidis pika hõbevalge habemega ätt silmi hõõrudes, „Kirbe tundub.“ Teiste jaoks tundus kõik aga igati korras olevat.

”Täitsa mõnus pärast rasket päeva ikka korralikult higistada ja lasta luudel-liikmetel pehmeneda,” lausus päris pimedas lavanurgas kükitav lühike habemik mehike, vanust vast kuskil neljakümne-viiekümne vahel. Vastuseks kostus siit-sealt madalat üminat. ”Lasen pärast saunanaisel omal turjasooni tasuda, täitsa valusaks tõmmanud siin,” sõnas teine, pikk, lausa vägilase kasvu mehemürakas lava alumiselt astmelt, ise mõtlikult kukalt näppides.

„Laseks ühe sahmaka leili ka nüüd!” tehti taas lava peal juttu. Üks lava kõrval pingil istuv noormees võttis kulbi ja kibu kuuma veega. Hõbevalge habemega ätt õpetas teda: „Ära sa kohe suure hooga viska! Keris tahab rahulikku ja tasast valamist. Saunahaldjale ka meeldib nii, aegamööda ja rahulikult.” Teda toetas teine taat: „Jaa, saunas tuleb kõike teha kiirustamata. Siit ei hüpata niisama sisse-välja. Aega peab võtma.” Noormees tegigi nõnda, nagu juhendatud. „Tsusssssshhh!” ütles keris ning tuline pilv kerkis lae alla.

Kõik jäid ootusest vait. Siis jõudis ta pärale – ühekorraga tuline ja karge, range ja malbe. Õhtu esimeses leilis oli alati justkui midagi pühalikku. Lava ülemised tõmbasid pea kummargile ja hoidsid isegi hinge kinni. Leil kompas kõik läbi, jätmata sõrmeotsalaiust lappigi puutumata. Higipiisad pressisid end nahapooridest välja.

„Jaaahhh...“ ägises lavanurgas kükitav lühike mees, „Leil on vanem kui meie...“

Võeti veel mõned roiutavad leilid. Lastes kuumusel ja leiliniiskusel oma ihu paitada ja nuhelda, hakkasid saunalised üksteisele meelelahutuseks mõistatusi esitama.

„Mõista-mõista, mis see on. Puust puuri-luurikene, kivist kõrge urukene?“

Muidugi oli vastuseks saun, see arvati kohe ära. Seejärel:

„Vanamees nurgas, rüpp mune täis?“

See, nagu arvata võiski, oli keris.

„All ähib, peal puhib, üleval kibe ja kirvendab?“

Kas nüüd polnud raske vastata – saunaleili olid kõik just äsja tundnud.

„Vaks paljast, küünar karvast?“

Seda mõistatust polnud kõik arvajad varem kuulnud, sestap takerdus vastamine hetkeks. Kuid taatidel oli hea mälu ning selles mängus neile vastast ei olnud. „See on ju viht. Võikski veidi vihtuda.“

Seltskonna noorim haaras likku pandud värske kaseviha ning asus esiteks vanakesi kui kõige auväärsemaid sopsutama.

„Kuulge, käiks nüüd jões ka ära, pärast võtaks veel paar leili ja küll siis veel vihelda jõuab,“ arvas mees, kel, muide, ainsana puudus habe, kuid kes võis see-eest uhkeldada pikkade süsimustade vuntsidega. Mitmedki olid temaga päri. Vunts haaras ukselingist.

„Oot-oot, mis see siis on?“ hüüatas ta imestusega, „Uks on ju kinni!“

Tõepoolest, uks ei avanenud sõrmejagugi.

„Tehke uks lahti! Kuulete või?!“ tõusis saunast nüüd kära. Ei raputamine, tõukamine ega tõmbamine aidanud – uks jäi kinni mis kinni. Saunaliste südameis hakkas vaikselt, kuid vääramatult idanema rahutus.

„Hahahahaa!“ kõlas väljas naisterahva kuri rõkkav naer. „Jätku leili, drevljaanid! Võib küll pisut lämbeks minna, aga eks olegi teile paras! Naersite, kui mu mehe Igori puude vahel pooleks tõmbasite – ärge pange siis praegugi väikest nalja pahaks! Olge ikka kuumad poisid edasi!“

Õel vaibumatu naer eemaldus veidi, kuid saunasviibijad avastasid ehmatusega, et sees ähvardas tõepoolest üsnagi lämbeks minna. Saun põles! Mitmest seinapraost ajas järjest enam suitsu sisse ning palkide taga kuuldus tule praksumist, kui leegid mänglesid hukutavalt kõigel, mis neile maitsev tundus. Mehed muutusid päris ärevaks. Jätkuv uksele prõmmimine ei andnud tulemusi, ilmselt oli väljapääs tõkestatud millegi väga suure ja raskega. Pajamulk oli jällegi liiga kitsuke, et inimene sealt läbi oleks saanud pugeda. Keegi krabas ähmiga kibu, kuhu veel veidi kuuma vett oli alles jäänud, aga oli selge, et nii vähesega polnud mõeldav mitut tulekollet kustutada. Rohkem vett saunas aga polnud. Nõnda nad seal seisid –  mehi kümmekond, paljad ja nõutud.

„Ära vett ära raiska!“ lausus kõige vanem ätt ning upitas end lavale. „Olga kavaldas meid üle. Mis siis ikka. Teeme parem veel ühe korraliku leili!“