Vaiga

Vaiga on see jupp maad, millele tänapäeval jääb Jõgeva maakonna südamik. Veel mitte liiga ammu tagasi asusid siin Torma, Laiuse ja Palamuse kihelkonnad ning Maarja-Magdaleena kihelkonna põhjaosa. Pinnamoelt vooreline, leidub siin nii põlde kui metsamassiive, viimaseid eriti põhjaosas, kus nad moodustavad Vaiga ja Virumaa vahele puuderohke ja inimtühja vahevöö. Idas küündivad vana Vaiga maad Peipsi järveni, läänes Mõhu (Põltsamaa ümbruse) ning lõunas Jogentagana piirialadeni. Noil hämarail aegadel polnud piirid nimelt mingid pliiatskitsad jooned kaartidel, vaid pigem erinevad loodusnähtused – veekogud, metsad, sood ja muud võserikud – , kus inimesed elada ei tahtnud või ei viitsinud. Piiriala võis seega sõltuvalt oludest olla vaid mõnekümne meetri laiune jõgi või ka lõputu laas, kuhu mindi ja enam välja ei pääsetud.

Nimekuju „Vaiga“, nagu seda isegi kasutan, on tänapäeval üldiselt kõige tuntum. Vanad kirjatargad on üles tähendanud variandid Waiga, Wayga (Henriku järgi) ja Wegele (Taani hindamisraamatu järgi). Uuel ajal on seda nime mõnikord mugandatud ka Vaiaks või Vaiamaaks ning on pakutud välja, et nimi võiks mingil viisil seostuda vadjalastega. Kuidas aga täpsemalt, on seniajani jäänud kõigile ebaselgeks. Alutaguse kandis on küll vanu matmispaiku, mis võiksid kuuluda kunagi sealkandis elanud vadjalastele või nendele lähedastele inimestele, aga Vaiga ja Alutaguse on siiski kaks erinevat maad, ehkki paiknevad üksteisele võrdlemisi lähedal. Muide, üks Vaigamaa küla kannab nime Vaiatu, mis võiks ka ehk kuidagi olla muinasmaa nimega seotud.

Taani hindamisraamatu Väikese Eestimaa nimistu järgi (selles raamatus on igasuguseid nimekirju üldse terve müriaad) oli Vaiga 1000 adramaa suurune. Muinasmaade mõistes polnud seda just eriti palju, aga Vaiga lohutuseks võib öelda, et leidus veel pisemaid, millel adramaid vaid mõnisada. Hindamisraamat märgib ka, et Vaiga koosnes ühestainsast kihelkonnast. Hilisemad uurijad on siiski arvanud, et muidu kahtlemata väga tark raamat võis selles küsimuses natuke luisata või teadmatusest eksida ning tegelikult koosnes Vaiga võib-olla kahest (või enamastki) osast. Selle kasuks räägib asjolu, et pärast maa vallutamist jagasid Tartu piiskop ja Mõõgavendade ordu Vaiga omavahel ära, nii et esimene sai hilisema Palamuse kihelkonna, teine aga Laiuse ja Torma kihelkondade ala. Ma ei usu väga, et kaartide-eelsel ajal oleks saadud mingeid maa-alasid täiesti suvaliselt poolitada – mingisugused varasemalt kujunenud jagunemised pidid ikka eksisteerima. Varasemal ajal võis Vaiga ala olla killustunud veelgi väiksemateks juppideks, kuna see piirkond paistab silma oma erilise linnusterohkuse poolest. Iga linnusepealik vajas lisaks linnusele ka maad, kas või natukene, mida oma vägevast kantsist valitseda.

Sõgedusele kalduv linnuste kontsentratsioon on ka üheks põhjuseks, miks minu Vaiga ringreisi viiest objektist neli on linnamäed. Teisalt on muid muistiseid – kalmeid, asulakohti ja muud põnevat – Vaigas põhjalikumalt uuritud veel vähevõitu.

 (Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

10. märtsi pärastlõunal sõitsin Virumaalt (loe eelmist muinasmaade-teemalist postitust 15. märtsist) Simuna ehk Katkuküla poolt otse lõunasse ning, olles läbinud paksu metsa ja lodu ning ületanud Pedja jõe, jõudsin Vaigamaa põhjaserva. Reastvere linnamägi [1] juba ootas mind. Kükitas võsas ja ootas kannatlikult, juba mitu sajandit.

Esimene mulje Reastvere linnamäest on, et ta on nii väike, nii kitsas ja nii kummalise koha peal! Linnuse õuepindalaks on hinnatud vaid 270–300 m², mis teeb selle üheks väikseimaks omataoliseks Eestis. Piklik õueala on ühest otsavallist teiseni umbes 50 meetrit pikk, aga paiguti ainult 5 meetrit lai, nii et jätab tõepoolest päris soolika mulje – justkui tantsiks köiel. Taolise linnuse vähegi mõistuspärane hoonestamine oleks valmistanud tüütut peavalu ka muinasaegsele ehitusmeistrile, aga tegelikult oli õu vanasti siiski tublisti laiem, nii et kui kaks inimest teineteisest mööda tahtsid minna, siis ei pidanud kõhtu sisse tõmbama ja piinlikult üksteise vastu nühkima. Osad toona nii vajalikud ruutmeetrid on aja jooksul lihtsalt mööda järske nõlvu alla sõitnud. Erosioon, sõbrad!

(Pikk ja kitsas Reastvere Kalevipoja säng. vaevalt saab üks nõlv lõppeda, kui juba teine algab. Hea, et jalg ei vääratanud, muidu oleks kukkunud käkaskaela otse alla)

Seda ka, et linna-„mäeks“ saab Reastvere linnust nimetada vaid üsnaväga tinglikult. Erinevalt enamikest soliidsetest Vaiga kantsidest pole see ehitatud künkale või muule kõrgemale kohale, vaid ära on kasutatud hoopis kaht Jumala tahtel kõrvuti paiknevat sügavat looduslikku auku, mille vahele jäävat maariba oli juba võrdlemisi lihtne kahte otsa kuhjatud valliga ära kindlustada. Need augud näevad välja küll kahtlaselt meteoriidikraatrite moodi, aga ei, aga ei, neid nimetatakse hoopis sulglohkudeks. Ja mitte sulgedega, vaid suletud lohkudeks.

(Reastvere linnuse otsavall on kitsas, aga siiani üsna kõrge. Istub võsa vahel nagu tilluke mägi ja peidab enda taga linnust)

Paljusid Vooremaa linnuseid, sealhulgas Reastvere oma, tuntakse Kalevipoja sängi nime all. Need ongi pikliku voore keskele tehtud muinaslinnad, mis vajasid vaid otstesse lühikesi vallijuppe. Saadud tulemus meenutas nooremale vanarahvale Kalevipoja magamisasemeid peatsi ja jalutsiga ning sedasi see nimi tekkiski. Reastvere kohta mul täitsa ilusat pilti näidata pole (süüdi on, nagu alati, tihe võpsik), aga kui viitsite lõpuni vaadata, on allpool Kassinurmest täitsa numpsik näidisfoto.

Reastvere linnuse alguse kohta ei oska keegi veel midagi tarka öelda, kuid 1990. aastate lõpul toimunud päästekaevamistel ühest otsavallist leitud söestunud tukid pärinevad peamiselt 11.–12. sajandist. Tulekahju on linnust tabanud vähemalt kahel korral.

Minu Vaiga-rännu teinegi koht oli maa põhjapiiril vahti pidav linnamägi. Juurdepääs Ripuka Punamäele [2] pole just väga lihtne – suurtest maanteedest jääb ta kõrvale – , kuid soovitan soojalt seda teha lõuna poolt lähenevat taluteed mööda. Mina valisin mingil ainult mulle teadaoleval põhjusel mäele saamiseks põhjapoolse tee ja pidin seda peaaegu et kahetsema, sest vähegi normaalne metsateekene lõppes ühel hetkel metsloomade söötmisplatsiga ära ning seejärel pidin heas usus lihtsalt lootma, et siht üle paigutise liigniiskuse ja täiskasvava raiesmiku on ikka õige. Lund oli palju, vasak saabas ähvardas katki minna ning mu tee ristus korduvalt põdrajälgedega. Kant tundus neile pirakatele elukatele üsna meeltmööda olevat, mõnel korral trehvasin ka värskele lamamisplatsile, aga kohtumine vägeva džunglikuninga endaga jäi sedapuhku ära.

Hoidsin sihti üsna järskude nõlvadega künkaseljaku suunas, kuna „talupojaloogika“ ütles, et just taolise kõrgendiku otsa oleks mõistlik üks tubli linnus teha. Jällegi ei petnud vaist, ehkki ma kohati vastupidist pelgasin. Ripuka linnamägi asus seljaku lõuna- või kagutipus, olles viimasest kraaviga ära lõigatud; siin-seal võis linnuseõue servades aimata ka madalaid valle. Reastverest on Ripuka küll avaram, kuid sellegipoolest mitte just kuigi suur. Õuele on uuel ajal ehitatud mingi hoone, millest on säilinud raudkivivundament. Samuti on linnuse kraavisüvendit kavalalt ära kasutatud keldri ehituseks.

(Ripuka Punamäe linnus põhja poolt. On küll linnamäe moodi)

(Korrapärane kivivundament tekitab hinges kahtluse, et päris muinasaegsete ehitusjäänustega siin vist tegemist pole)

Ripuka linnuse noorusaastad võivad ulatuda rohkem kui 2000 aasta taha, eelrooma rauaaega. Seda reedavad mõned mäelt leitud riibitud pinnaga ja lohkudega kaunistatud potikillud. Siis möödus tuhatkond aastat mitte midagi tegemist ning juba 11. sajandil löödi uued kaitserajatised püsti. Mõnekümne aasta pärast pidid nad lustakate leekide ees kaotust tunnistama. Sellest õppides, võtsid linnuselised asja tõsisemalt käsile ning täitsid uued puust palkrakked liiva ja muu pinnasega, et ei peaks uut ehitust niipea uuesti käsile võtma. Ja nad nägid, et see oli hea, sest nähtavasti püsis Ripuka linnus selliselt kuni muinasaja kuulsusrikka lõpuni 13. sajandil.

(Üleval mäe peal seistes võib aimata ka midagi vallilaadset. Fotot vaadates tuleb aimata väga palju, aga tõepoolest, see on vall!)

Herniku kroonikas on mainitud kaht Vaigamaa linnust nimepidi. Neist esimene, Riole, olnud sulemehe sõnade järgi Vaiga kõige kaugem linnus. See oli meile juba tuttav 1220. aasta ning Henric ja Petrus Kaikewalde olid omal suurejoonelise ristimistuuri käigus just saabunud lõuna poolt Jogentaganast, mistap „kõige kaugem“ võis tähendada nende jaoks kõige põhjapoolsemat, mis klapib hästi Punamäega. Rioles ristiti 500 kokkutulnud inimest ning mindi edasi Virumaale. Ajaloolased ja arheoloogid ongi püüdnud Riolet ja Ripukat samastada. Iseenesest muidugi on ka Reastvere nimes see „Re-/Ri-“ algus olemas ja temagi paikneb Vaiga põhjaservas. Vaiga linnamägedest on tegelikult Riolega kõige sarnasem nimekõla hoopis Reola linnusel (tänapäeval kannab küla Voore nime), aga selle kohta „kõige kaugem“ päris öelda ei saa, ükskõik, mis suunast vaadata. Reola linnus ise on muidu väike ja tore, aga sel päeval ma teda ei külastanud. Küll aga olen seal varem käinud.

Teine kroonikas mainit Vaiga linnus oli Somelinde. Selle juurde kogunesid 1211.–1212. aasta vahetuse paiku Vaigas laamendanud ristisõdijad, kuid mis linnusega oli tegemist, pole sugugi selge. Üheks variandiks on pakutud Tarakvere Linnutajamäge Torma lähistel, aga taolise sihtimata lasu puhul pimedusse ei oska keegi ütelda, kas see ka sihtmärki tabas.

Teekond Ripuka Punamäele oli olnud raske, aga kuidagiviisi tuli ka tagasi minna. Õnneks oli tee juba selgem ning kangelaslikult inimvaenuliku maastiku läbides jõudsin tagasi metsatee peale, kus autoni jalutasin. Vaiga avastamislugu aga pidi jätkuma. Kuna pelgalt linnustega piirdumine oleks olnud igav, võtsin järgmiseks ette muinasaegse matmispaiga ehk kalme.

Kõola külas olev kivikalme [3] köitis uudishimulike tähelepanu juba tsaariajal. Asju leiti seal juba 19. sajandi keskel, seejärel kaevati kalmel veel 1889, 1922 ja 1950. Näib, et kalme rajati künkanõlva ülaossa rooma rauaaja lõpupoole. Kokku veetud kivid – mõned pisikesed kui liivaterad, teised aga lausa kuni meetrise läbimõõduga – ei moodustanud mingeid selgemaid kujundeid või konstruktsioone, vaid paiknesid üsna läbisegii. Lõviosa leidudest pärineb muinasaja lõpusajanditest. See tähendab, et kui ka vahepealsel ajal kalmesse ei maetud (milles võib ka kahelda; õigem ja kindlam on öelda, et vahepeal ei pandud sinna asju), siis meeles peeti teda igal juhul. Kuidas saakski unustada nii suurtest kivirahnudest kolossi?! See pidi ju kestma igavesti, püsima aastate tuules ja nürima ajahambad, täpselt nagu püramiidid ja mausoleumid veidi maad lõuna pool. Ja need hilisrauaajal põletatud, kelle luud ja asjad Kõola kalmekivide vahele puistati, liitusid oma esivanematega, kes sealmail juba sajandeid tagasi elasid, töötasid ja seejärel kalmesse kolisid.

(Keset põllumassiivi on väike puudega lapp – Kõola kivikalme. Taamal võsariba juures asub muinasasulakoht)

(Kivikalmet tunned kividest. Neid on siin tõesti mitu)

Tegelikult oleks ju väga huvitav teada saada, kui kaua mäletati tollal veel nende esivanemate, esimeste kalmuliste nimesid. On ju üsna usutav, et muinasaja lõpul maetud ja matjad pidasid end rooma rauaaegsete kalme rajajate järeltulijateks. Kas võhivõõraste matmispaika olekski üleüldse söandatud trügida?

Kalmest vaid natukene ida pool asub teinegi kivivare, just täpipealt keset kõrget künkalage, olles samuti kalmena kaitse all. Kaevatud teda nähtavasti pole. Kivikalmed paiknevadki sageli mitmekesi rühmas. Alguses oli mul kerge segadus, et kumb neist siis on see kaevatud ja kirjanduses tuntud kalme, aga hiljem tuvastasin raamatus avaldatud vanema foto järgi õige koha. Kalmetest lääne pool veidi madalamal maal on ka muistne asulakoht, kus viibisid ajutiselt need inimesed, kes kalmesse oma füsioloogiliste parameetrite tõttu veel ei sobinud.

(Teine, väiksemate puudega kivikalme on täitsa künkalael, esimesest kalmest vaid mõnisada meetrit lääne pool)

Kõola kalmelt pöördusin tagasi linnuste radadele. Jõgeva lähistel on metsa varjus Kurista ehk Siimusti linnamägi [4]. Vihjeks neile, kes seda omal käel otsima kavatsevad minna – Kurista mõisnike kabelivaremete juurest algab teisel pool teed metsaservas terviserada, mida mööda tuleb niikaua otse lõuna poole minna, kuni oletegi sipsniuhti linnamäel. Kui muidu ei leia, siis suur stend juhib tähelepanu, aga linnusest olete sel juhul eneselegi märkamatult üle jalutanud. Ega nalja pole – ka minu jaoks polnud esimese hooga täiesti selge, kus lõpeb tavaline loodus ja algab inimkäe kujundatu. Terviserada hüpleb linnuse kaitserajatiste kohal nagu väike krossirada üles-alla ning reedab madalad vallid ja kraavid, mis aja jooksul on kõrgust ja sügavust kaotanud. Ja kui asuda lähemalt metsaalust pinnamoodi silmitsema, märkab pilk veelgi madalaid vallipeenraid. Külgedel panustavad järsud künkanõlvad omalt poolt linnuse kaitsevõimekusse.

(Kurista linnamägi. Jõnksud teerajal on tahtlikud, nendes peab süüdistama kohalikke muinas-vaigalasi)
 

Kurista linnamägi on tehtud põhja-lõunasuunalise pikliku seljaku keskele. 1980. aastatel kaevati seda siit ja sealt. Vanimad ehitus- ja hävitusjäljed pärinevad viikingiajast, 9.–10. sajandist. Hiljemgi oli punane kukk linnamäel sagedaseks, kuigi ilmselt mitte eriti oodatud külaliseks. Kurista rahval polnud nähtavasti vihameestest puudust. Noorimad ehitised kuuluvad 12. sajandi keskpaika, seejärel jäeti kogu kupatus pärast järjekordset tulekahju lõplikult maha. Ühe hoone rusudest leiti kunagi ära peidetud ehted – kaela- ja käevõru, kaelarist, helmed ja muud sellist ilusat.

(Järjekordne hüpekas on tegelikult hoopis linnusevall, kuusetüvele soditud grafiito aga markeerib terviserada) 

Mu Vaiga-rännu viimane punkt on laiemale publikule ilmselt kõige paremini tuntud. Kassinurme Kalevipoja sängi [5] ümber on loodud terve muinas-hõnguline teemapark, kuhu rollimängurid ja muud entusiastid tulevad mitu korda aastas kokku, et luua oma nägemust möödanikust ning joosta poroloonitud relvaimitatsioonidega mööda metsi ringi. Siin leidub puukujusid, püstkodasid, katusealuseid ja kõige imposantsema atraktsioonina elusuuruses linnuse makett, mille ümber enamik rahvapidusid toimub. Päris linnus võib kõige selle kõrval kergesti märkamatuks jääda, kuid kõikidest senikäidud Vaiga kantsidest on ta kahtlemata kõige külastajasõbralikum. Ei mingit võsas ragistamist ja elu eest heitlemist! Siin on reaalselt võimalik jalutada, kartmata põõsas varitsevat inimsööjakaru või silmi peast torkavaid oksi. 

(Kassinurme Kalevipoja säng on ilus nagu õpikunäide. Esiplaanil ilutsevad püstkojad, nagu puust lavagi, ei pärine siiski ürg-soomeugri ajast, vaid on ehitatud meie vabariigi ajal)

 

(Linnuse replika on hoolikalt ära tõrvatud. Puiduseenele ei meeldi, vaenuväe tulenooltele teeks see aga palju-palju siirast rõõmu)

Piklikule sulglohkude vahelisele künkaseljakule ehitatud Kassinurme Kalevipoja säng on tõepoolest klassikaline kalevipoja säng oma otsavallidega. Kaevatud on teda seni üsna vähe. Linnus ehitati siia juba rooma rauaaja lõpus või rahvasterännuaja alguses millalgi 5. sajandi paiku ning kuna tulekahjud on ikka linnustega käsikäes käinud nagu sukk ja saabas või särk ja p*rse, siis põles see toona ka korralikult maha. Seejärel läks natuke aega ning teist korda õnnestus vahepeal taas üles ehitatud linn ära hävitada alles viikingiaja lõpus, 11. sajandi esimesel poolel. See õnnetus ei suutnud aga kustutada ehitajate õhinat ning veel kolmat kordagi löödi hooned püsti, paremad kui varemad. Nii kestis Kassinurme linnus ilmselt lausa 13. sajandini välja, kusjuures on täitsa võimalik, et ka võõrvõimude sissetulek ei teinud selle eksistentsile kohe lõppu peale (noorimad söeproovid on nimelt paiguti vallutussõja sündmustest hilisemad, ulatudes lausa 13. sajandi lõppu). Usutavate seletustena tulevad minu meelest kõne alla A) Ristisõdijad ei leidnud Kassinurmet üles ning see jäi üheks viimaseks muinaspriiuse kantsiks; B) Linnuse vana või uus omanik leppis uute võimudega kokku, et ausõna ei korralda neile midagi ootamatut ja ebameeldivat ning nood lasid tal vastutasuks linnuses elada. Kas aga seejärel sündis siiski midagi ootamatut ja ebameeldivat või oli põhjus milleski muus, ei luba arheoloogia võimalused öelda – kindel on vaid see, et tuli tuli ja tõmbas Kassinurme linnuse loo sellele peatükile tahmase joone alla. 

(Võsas ragistamise võib ära unustada. Kassinurme linnuse õu meenutab pigem inglise parki)

Kassinurme linnamäe ligidal asus muinasaja lõpul ka küla, nii et üheskoos võisid nad moodustada tolle aja mõistes üsna rahvarohke asula. Läheduses on ka mõned vanema rauaaja lohukivid.

Kassinurmest sõitsin läbi tuttava Jogentagana koju Tartusse, et toibuda eredatest mälestustest, seiklusrikkast ja ohtuderohkest päevast ning hakata sepitsema uusi salaplaane ja rännuteid. Nii mõnigi linnamägi mahukast Vaiga linnuste panteonist jäi sedapuhku külastamata, samuti on siin kindlasti  mitmeid kalmeid ja teisi põnevaid paiku, mis alles ootavad avastamist ja uurimist. Kannatlikku meelt! Kõik tuleb omal ajal. Kärsitu nagu ma olen, võtan aga suuna teistele muinasmaadele, et näha, mida neis huvitavat võib leida. Püsige kuuldel!