Virumaa - Lemmu/Pudiviru

Virumaa on mulle väga südamelähedane kant, iseäranis selle edelaosa, kust on pärit paljud mu esivanemad ja muidu sugulased. Lähiajalooliselt kuulub see maanurk Simuna ja Väike-Maarja kihelkondade alla, umbes 800 aastat tagasi aga tunti seda Pudiviru või Lemmu nime all. Käisin Koonus maamajal külas ning 9. märtsil ja natuke ka 10. märtsil kolasin ümbruskonna vanemates paikades ringi. Tutvustan nähtut ja kogetut teilegi.

Kui pühapäeva õhtul Tartust Koonu jõudsin, valitses ilus päikesepaisteline kevad. Kütsin ahjud ära ning kui öö ennast üle ilma laotas, nautisin külluslikku tähistaevast. Plaanid järgmise päeva hommikupooliku ringsõiduks tehtud, uinusin unne.

Uus hommik üllatas masendavalt sombuse hallusega. Taevast tuli lausa üksikuid piisku, aga õnneks polnud lugu siiski nii hull, et oleks sadanud lauslund, -rahet, -vihma või muud analoogset jälkust. Üldine hallus tähendas ühtlasi, et lõviosa sõidul tehtud fotodest erilise värvikirkusega just ei hiilga. Alles pärastlõunal, kui olin juba tagasi koju jõudnud ning asusin teiste toimetustega tegelema, tuli päike välja, taevas lõi selgeks ning kevad naases kogu oma tavapärase ilu juurde. Õnneks oli ka järgmise päeva lõuna paiku ilm enam-vähem normaalne, nii et päris viimased pildid said juba veidi elurõõmsamad. Aga võite Eestimaa pastoraalset helgust nautida ka neil rõsketel ja raagushallidel fotodel!

Virumaa on päris lahmakas tükk maad ning siia mahub nii sadu kilomeetreid mereranda, hektarite ja adramaade kaupa viljakaid põlde kui ka rohkelt eksimist võimaldavaid tihumeetreid laanemetsi. Seega pole imestada ühti, et juba muinasajal oli Virumaa jagatud mõneti hoomatavamateks juppideks. Edelas, Pandivere kõrgustiku kühmlikus lõunaosas ja lamedal keskplatool asus maa, mida 13. sajandi alguse kirjad nimetavad mitut moodi – kroonik Henriku järgi Pudiviru ehk Pudyviru, umbes samaaegse Taani hindamisraamatu järgi Lemmun ehk Laemund. Päris samad asjad nad aga nähtavasti polnud. Kui Lemmun/Laemund – tänapäeva maakeelestatult Lemmu (aga miks mitte ka hoopis Lämmu) – oli ikka paras suur kihelkond, siis Pudiviru võis olla Lemmu lõunaosa, kus krooniks Henrik mainis asuvat 14 küla. Nagu juba eelmises, Jogentagana postituses põgusalt mainisin, on püüd muinasaja lõpu haldussüsteemi nüanssidest aru saada üks rist ja viletsus. Võib ju olla ka, et Pudiviru polnud ise kihelkond, vaid hoopis vakusepiirkond või -piirkondade rühm, millel oli oma pealik Tabelinus (kellest hiljem veel lähemalt). Kes teab... Jäägem praegu vaid seisukoha juurde, et kõik Pudiviru külad olid ühtlasi Lemmu külad, aga mitte kõik Lemmu külad polnud Pudiviru külad.

Henriku ja Taani hindamisraamatu ajaks oli Viru juba väga vana maa mitmetuhande aastase minevikuga. Sügavat põlisust on selgelt aimata tänapäevalgi, tarvitseb vaid silmad lahti hoida. 

 (Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Esimese punkti valik lähtus puhtast mugavusest. Aburi küla [1] süda paistab kenasti mu taluõuest ära, meie maadki piirnevad Aburi küla omadega. Teadupärast vallutas Põhja-Eesti 1219. aastast alates Taani kuningas Valdemar II, kes lasi oma värskelt vallutatud aladel – Revalas, Harjus ja Virus – läbi viia üleüldise adramaade ülesmärkimise külade kaupa. Eks ikka selleks, et andmete põhjal otsustada, kes kuipalju makse peaks hakkama maksma. Nõnda kolasid mungad külast külla, ristisid rahvast ning panid ka külade andmeid kirja. Ühest küljest põhjustas see palju tülinat, sest kellele ikka väga meeldiks makse maksta, teisalt aga on meil põhjust ka rõõmustada, sest just tänu sellele tööle teame me tänini enam kui 500 muinasaegse Põhja-Eesti küla nime ja suurust.

 (Oo ilu! Aburi küla koduõuelt. Mina ka ei teadnud, et mu isamaa nii ilus võib olla, ausalt!)

(Sama päeva õhtupoolikuks oli vaade Aburile muutunud mõneti... teravamaks. Tisteerigem klassikuid: "...Virumaale, mis on viljakas ja väga kaunis ning oma väljade tasasuse poolest avar maa" (Henrik 1219). Vahel, ehkki väga harva, ei jää mul muud üle, kui nõustuda.)

Adramaa, milles külade suurus kirja pandi, on üldse üks müstiline ühik. Eri aegadel on ta tähendanud eri pindala suurust ning täpsemalt kui suur ta neil muinasaja ja keskaja piiriaastatel oli, teadsid vaid tollased inimesed. Kui nemadki. Praeguseks on jõutud enam-vähem seisukohale, et ühel talul oli keskeltläbi poolteist kuni kaks adramaad (kuigi ilmselt leidus nii oluliselt suuremaid kui tillemaid talusid). Seega, kui Aburis panid Taani mungad kirja kuus adramaad, siis koosnes küla oletamisi kolmest või neljast talust. Võrdluseks, näiteks Narvas ja Raplas oli samal ajal kummaski kaheksa adramaad, ehkki pärastise aja jooksul on nad edumaad Aburiga märkimisväärselt kasvatanud.

Mingil ainult neile teadaolevatel põhjustel on need mungad Aburi kirjutanud mitte Lemmu alla kuuluvaks, vaid Rebala (Repel) kihelkonda, mis muidu asub tükk maad põhja pool. Oletan keskaegset näpuviga, aga kes teab...

Aburi muinasküla asus umbes praeguse küla tuumiku kohal, kus kolm teed kokku jooksevad. Vaadata on niipalju, nagu tüüpilist asulakohta ikka, eks ta üks tühi väli on, mis köidab tähelepanu maksimaalselt kaheks sekundiks. Maa sees võib hoolimata intensiivsest kündmisest siiski veel midagi säilinud olla. Koht on nagu kord ja kohus muinsuskaitse all, nii et ärge parem mõtelgegi omapäi surkima minna, muidu tuleb öösel kapist koll!

(Aburi küla. Muinasasulakoht jääb teeristi ja majade vahelisele põllusopile. Taevas on endiselt rõhutatult Eestimaine.)

Aburist vurasin mõni kilomeeter lõuna poole Väike-Maarja alevikku [2], mis annab silmad ette nii mõnelegi pisemale linnale. Aleviku mõtteliseks keskmeks on 14. sajandil ehitatud kirik. Niisama ringi vaadates ei aimagi, et veel tükk aega enne kiriku ehitamist asus umbes samas kohas muinaskalmistu. Mingeid märke sellest maa peal säilinud pole, küll on aga ehituskaevetöödega kirikuaia ümbrusest tulnud välja põnevaid asju, mis maa sisse ilmselt just päris kogemata pole sattunud. Kirikust mõnikümmend meetrit ida poolt on kolmekümnendatel aastatel leitud luutükikesi ja nuge meenutavaid raudliistakuid. Viiekümnendatel tuli aga kirikaiast lõuna poolt maa seest välja mõõk (tera 10.–11. sajandist, käepide 11. või 12. sajandist), samuti teisest august kaks odaotsa, kirves, võitlusnuga ja vikati tükk, mis võisid pärineda 10. sajandi keskpaigast või teisest poolest. Nii et vähemalt viikingiaja lõpus ja hilisrauaaja alguseski on Väike-Maarja (mis tollal kandis kahtlemata mingit teist nime) olnud vaimses mõttes tähtis paik. Kui üks umbmäärane infokild välja arvata, pole leidude juures inimluid mainitud. Vahest maeti kalmesse põletatult – pisikesi põlenud luutükikesi ei pruugi treenimata silm üldse tähelegi panna. Ja pole ka ju võimatu, et kui 14. sajandi keskpaigas kiriku jaoks kohta otsiti, siis langes valik just vanale matusepaigale, mida veel keskajalgi mäletati ja au sees hoiti.

(Kuskil siin Väike-Maarja kirikaia ümbruses puhkavad muistsed surnud ja nende sõjariistad.)

Väike-Maarjast edasi sõitsin terake veel lõuna poole, et ette võtta piirkonna kõrgeim tipp ning arvatavasti ka antud reisi kõmulisim koht – Ebavere mägi [3]. See on ilus kant ning kui te mulle Koonu külla tulete, viin teid ilusa ilma ja kliima korral hea meelega Ebaverele jalutama. Mägi on toredalt mitmeastmeline ja kaetud metsaga, sellele on rajatud matka- ja suusarajad, nii et mägironimisvarustuse võib rahus koju jätta, ehkki tegemist on Pandivere kõrgustiku kõrguselt teise tipuga (146 m). Ebavere mägi on kahtlemata tähelepanuväärne maastikuobjekt, mis avatud vaate korral juba kaugelt silma hakkab, ent mis teeb ta Eesti kultuuriloos sedavõrd glamuurseks?

(Lemmu vaade. Vasakul Väike-maarja kiriku torn osutamas viikingiaegsele kalmele, parempoolne metsaga kaetud kerge kühmuke saladuslik Ebavere mägi.)

Tsiteerin meile juba heaks tuttavaks saanud Henrikut, kes oma kuulsal 1220. aasta ristimistuuril liikus muuhulgas Järvamaalt Virumaale: „Seda kuulnud, preestrid veidi muiates ja puistates jalgade tolmu nende peale, tõtates teistesse küladesse, ristisid Virumaa rajamail kolm küla, kus oli mägi ja väga ilus mets, kus kohalikud rääkisid olevat sündinud saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapita, ja sellelt kohalt lennanud Saaremaale. Ja teine preester läks, raiudes maha nende jumalate kujud ja näod, mis olid seal tehtud, ja need panid imeks, et verd välja ei voolanud, ja uskusid rohkem preestrite jutlusi.“

(Rada läheb ülespoole. Vist on suund Ebavere tippu õige.)

Henrik ei ütle ei kolme küla, mäe ega metsa nime. Kui 19. sajandil romantism (ja sellega käsikäes ka rahvusromantism) õitsele puhkes, tõsteti vanad kroonikad au sisse ning asuti neid üliagaralt tõlgendama. Väike-Maarja pastor Georg Magnus Knüpffer pakkus juba 1836. aastal välja oletuse, et Tharapita sündimise koht võis olla just Ebavere mägi. Sellest ajast saati ongi Ebavere jäänud peamiseks Henriku mainitud jumalakujude ja Tharapita sündimise paiga kandidaadiks, mida on toetanud teiste seas ka ajaloolane Enn Tarvel ja arheoloog Vello Lõugas, ning paljudesse trükistesse on ta jõudnud juba mitte oletuse, vaid tõsikindla faktina. Lisak on arvatud, et pärimus jumal Tharapita lendamisest Virumaalt Saaremaale võib vihjata päriselt toimunule – nimelt ületas Kaali meteoriidi lennu trajektoor suure tõenäosusega just Pandivere kõrgustikku ning lõppes Saaremaal. Vaieldamatult on tegemist Eesti ja terve Põhja-Euroopa kaugema mineviku ühe olulisima sündmusega, mis andis siinsetele rahvastele tublisti mõtlemis- ja kõneainet. Tänapäevalgi hõlmab Kaali meteoriidist kirjutatu üsna soliidse jao meie kultuuriloolisest kirjandusest, Virumaa mäe jumalakujude raiumise lugu on aga leidnud tee mõnessegi eestlaste muinasundit käsitlevasse uurimusse.

(Pärast matka, milletaolise võisid lumemöldrite juurde ette võtta ka Timbu-Limbu ja tema õukondlased - seiklusi oli mul vähemalt sama palju - , hakkab taamalt põlispuude tagant paistma Ebavere tipp. Loodan olla esimene...)

Ma ise ei eita sugugi, et preestrid võinuksid 1220. aastal jumalakujusid raiuda nimelt Ebavere mäel, kuid rõhutan, et see pole mingi tõestatud fakt, vaid kõigest oletus. Teine kala on mul kitkuda väitega Ebavere mäest kui vanast hiiekohast. Ma pole otsinud nii põhjalikult, et tunneksin kõiki algallikaid, kuid levinumad rahvajutud ei maini hiit, vaid räägivad Ebaverel olnud mäe sisse vajunud linnast, mille majadest tulevat suitsu aeg-ajalt märgatakse, salapärasest rahatulest, Ebaverel ringi uitavast nõiast ja teistest seletamatutest nähtustest. Noh, on ka mõned hiiekoha jutud, aga need ei kõla eriliselt veenvalt. Teadmiseks, mitte iga looduslik pühapaik pole kandnud hiie nime, ka mitte Põhja- ja Lääne-Eestis, kus „hiie“-nimetus on muidu väga levinud (erinevalt Lõuna-Eestist, kus sõna „hiis“ on pigem rahvale võõras). Kui kellelgi on käepärast mõni vana ja eriliselt autentne pärimustekst Ebavere mäe kui hiiemäe kohta, siis kuulan/loen meeleldi. Eriti rängalt soovitatavad oleksid allikad 17.–18. sajandist, pole üldse palju palutud, onju?

(Päris esimene ma ikkagi vist pole... Kiviringid näikse olevat modernsete maausuliste kätetöö. Stend hirmutab matkajaid kohalike pärimuslugudega.)

Aga seda tunnistan küll, et Ebavere mägi on hoolimata kogu mu skepsisest väga tähelepanuväärne ja eriline koht.

Ebaverest veelgi mõni kilomeeter lõuna poole on Rakvere–Vägeva maantee ääres pruun viit, mis juhib Punamäele, „muinaseestlaste linnusekohale“. Väike kena jalutuskäik läbi metsa, Järveoja ületamine ning peagi näitab uus silt, et oleme jõudnud eeslinnusele. Äntu Punamägi [4], nagu see linnamägi arheoloogiakirjanduses on tuntud, on nimelt kolmeosaline. Selle eri osasid nimetatakse kokkuleppeliselt eeslinnuseks, kesklinnuseks ja pealinnuseks. Linnus on juba looduslikult hästi kaitstud – olles ehitatud põhja-lõunasuunalise mäeneemiku peale, kaitsevad teda künka järsud nõlvad. Lääne poolt piirab neemikut väike lustlik Järveoja, idas aga suur lustlik Nõmme jõgi, mis neemiku lõunaotsas omavahel kokku saavad ning oma veed mestis Põltsamaa jõkke viivad. Linnuse osasid eraldavad teineteisest kraavid, samuti on kraav eeslinnuse põhjaotsas, nii et päris niisama linna jalutada polnud võimalik. Ehkki mägi on enamasti metsarägu täis, võib kõikide linnuseosadel näha ka madalaid valle, mis õuesid külgedelt piiravad.

(Linnamägedega on alatasa see jama, et visuaalselt pole neist midagi näidata. Kaua sa üht ja sama võserikku ikka pildistad. Äntu Punamäe eeslinnus.)

(Äntu Punamäe kesklinnus. Vähemalt rada on täitsa normaalselt läbitav.)

(Voila! Äntu Punamäe pealinn. Kraav on nii sügav saanud, et trepi abita ei pruugigi iga jalg linnusehoovi pääseda.)

Millal otsustati linnus neemikule üles lüüa, on üks suur saladus. Ehk leidis see aset millalgi II aastatuhande alguses (keskmisele linnusele pandud stend, mis väidab, et I aastatuhande alguses, ajab usutavasti udu), aga 19. sajandi lõpus toimunud kaevamised ei leidnud koha vanuse määramise seisukohast midagi asjalikku. Lisaks loomaluudele ja ühele savinõukillule leiti vaid vurriluu, mis iseenesest on küll tore mänguasi ja tõi kindlasti kõigile palju rõõmu, aga võib pärineda põhimõtteliselt ükskõik mis ajast. Kaevamistel paljastunud põlemisjälgedega paemüür vihjab, et Äntu Punamägi on sarnaselt paljudele teistele linnustele saanud tunda tulekahju kibedat rooska.

(Kesklinnusele on uuendusena püsti pannud püstkoda ja lõkkeplats. Ääremärkusena mainin, et muinasajal oli linnuse hoonestus suure tõenäosusega tublisti asisem. No kujutage ette paavsti legaati püstkojas leeaseme ääres kükitamas ja pajast läätselobi nilpsamas... Mina ka ei kujuta.)

(Kunstniku lennukas nägemus Agelindest. Alumine joonis aitab linnamäe üldkujust aru saada juhul, kui mu detailsed fotod juba niigi piisavalt seda ei selgitanud.)

Arvatavasti on Punamäe linnuski Henriku kroonikas ruumi leidnud. 1226. aastal külastas Agelinde nime kandnud linnust paavsti legaat Modena Guillelmus. Ega kindlalt ei tea, aga küllap olid Agelinde ja Punamägi üks ja sama koht. „Age“ täpsema tähenduse seletamiseks olen ma liiga rumal ja laisk, järelliide „-linde“ tähendab muide linna, täpselt samamoodi nagu Somelinde puhul, millest meil Vaiga pajatuses tulevikus juttu tuleb. Agelinde oli üks neid väheseid kantse, mida maa vallutamise järel kohe maha ei kantud – 1227 ja 1233 olevat Guillelmuse asemik magister Johannes ja viitselegaat Alna Balduin lasknud uuendada Agelinde (ehk Hagelite, nagu ta neis allikates kirjas on) kindlustusi. Mõõgavendade ordu tegi need aga suisa häbematult katki ning 1236. aastal pidi paavst Gregorius IX orduga tõrelema ja käskima lammutatu uuesti taastada. Vaat kuidas Virumaa asjad võivad vahel jõuda kaugele Rooma! Agelindet aga siiski kauaks ei jätkunud, sest tundub, et edaspidi temaga enam jännata ei viitsitud ning lõpuks kasvas ta ikkagi võssa ja metsa.

(Veel üks hingemattev ilupilt pealinnuse õuest.)

Hilisem pärimus jutustab, et Punamäel olnud Rootsi vägede peatuspaik (sellest nimi Rootsikants) ning rootslased matnud mäele varanduse. Õnneküttide urgitsetud aukudesse võib lõunapoolseimal pealinnusel veel nüüdki kogemata kukkuda. Ka on linnamäge kutsutud Vanapaganamäeks.

Kui eelpool mainitud paiku olin oma lühikese, kuid üürikese elu jooksul külastanud varemgi, siis järgmine peatuspaik oli minu jaoks eriliselt põnev, kuna ma sinna seni juhtunud ei olnud. Jutt käib Rakke lähedasest Tammiku külast [5]. Nüüd sai see viga parandatud ning meie kaugema ajaloo huvilisel on siin vaadata nii mõndagi. Mina alustasin surnutest. Kohe asfalttee ääres haarab pilku Pealuumäge ja Tammiku linnamäge tutvustav stend. Pealuumäe nimi juba ise annab mõista, et küllap on siin künkas palju pealuid. Tõepoolest, vanarahvas on nimepanekuga sel korral ka täppi pannud – künkale maeti surnuid juba 12.–13. sajandil. Vanarahva fantaasialennu ulatust näitab künka teine nimevorm Kolgata mägi. Erinevalt paljudest teistest hilisrauaajal alguse saanud kalmistutest, kuhu maeti veel sajandeid hiljemgi, lõpetati Tammiku kalmesse uute surnute muldasängitamine ilmselt juba päris keskaja hakul ära. Viiekümnendatel ehitati mäe serva majandilaut ja sellega häiriti päris mitme muinasmaetu hauarahu. Järgnenud arheoloogilistel päästekaevamistel leiti veel kaks meest, kaks naist ja kaks last. Maetud olid enamasti sängitatud haudadesse, pea ida-kirde suunas. Meestele oli kaasa pandud savipott (kas ehk teise ilma kaasa antud toiduga?), naised olid uhkelt ehitud käe- ja kaelavõrude, helmeste ja sõlgedega. Ka noad olid tolles ilmas vajalikud riistad, mis kadunukesele kaasa anti.

(Tammiku Pealuumägi ehk Kolgata mägi. Nõukogude ajal pidi igal enesest lugupidava muinaskalme peal olema majandilaut. Igand annab teed progressile.)

(Ja veidi üldisem pilt samast paigast. Ilm on endiselt 100% Eesti.)

Tammikut on oletamisi seostatud Pudiviru pealiku Tabelinusega. Henrik mainib teda kolmel korral (kirjapildis Thabelinus või Tabellinus) ning (kuri-)kuulsa Lembitu järel oli ta kroonikas nimetatud eestlastest mainimissageduse järjekorras teine. Henrik kohtus temaga ka isiklikult. Tabelinus käe all olnud kokku neliteist küla. Ta oli ka maid ja rahvaid näinud mees; muuhulgas oli ta käinud ka Ojamaal, kus laskis end ristida. 1219. aasta suure Virumaa rüüsteretke ajal pidi ta laastajatega (kelle seas oli nii mõõgavendi, Riia piiskopi mehi, liivlasi, lätlasi, sakalasi, ugalasi ja järvalasi) läbirääkimisi pidama ning mõõgavendade ordule oma poja pantvangiks andma. Järgmisel aastal lasi ta end koos oma alamatega preestritel Henricul ja Petrus Kaikewaldel teistkordselt ristida, mille eest poosid taanlased ta hiljem üles. (Tunnen siirast parastusrõõmu, et 17. sajandi keskel Rootsi kuningas Karl X taanlastelt Skåne ära võttis!)

Juhul kui Tabelinus tõepoolest Tammikus elas, siis võis tema kodu olla külas sees (asulakoht jääb Pealuumäest umbes 700 m lõuna poole), kuid enesest lugupidavale pealikule kohaselt pidi temalgi oma linnus olema. Pealuumäest 400 meetrit idas, metsatukas, on järskude nõlvadega mäeneemik, mida hüütakse Rahaaugumäeks. Pärimuse järgi olevat sinna muidugi mõista kõva koorem varandust peidetud, mida entusiastid ka on otsinud, aga millegipärast kahtlen nende ponnistuste edukuses. Küll aga on Rahaaugumägi üsna linnamäe nägu. Lõuna poolt on neemik nimelt muust maast ära lõigatud kuni kahe meetri sügavuse kraavi ja madala valliga. Kuna elutegevuskihti pole mäe peal täheldatud, on järeldatud, et linnus jäi enne lõplikku valmimist pooleli. Kui ma ise peaksin kunagi hakkama endale linnust ehitama, alustaksin samuti vallist ja kraavist kui kõige tähtsamatest. Arvestades Tabelinuse tihedat graafikut, pole ka imestada ühti, et ehitustööd katki jäid. Kujutagem ette – vaevu saavad plaanid peas kuju võtta ning ehitustööd pauguga alata, kui vahele tuleb välisreis Ojamaale, kus lased end veel ära ka ristida („Mida ma kodus naisele ütlen??“), seejärel tuleb ka kodumaal jageleda pättide ja kaabakate ja misjonäridega ning tagatipuks puuakse sind mitte millegi eest üles! Ime siis, et linnusetegu kogu selle tingel-tangeli keskel pooleli jääb.

(Põhja poolt lähenedes on Tammiku Rahaaugumägi mägi mis mägi. Ülesronimine pole päris sama, mis promenaadil patseerida.)

(Lõuna poolt pidi aga labida appi võtma, et neemik eraldada ülejäänud maast. Kraav ja vall (kraavist vasakul) on piisavalt selge, et mäge linnamäeks pidada. Isegi kui ta on pooleli jäänud.)

Ehkki Tabelinus võis olla Pudiviru viimane pealik, siis esimene polnud ta kindlasti. Juba ainuüksi Tammiku väärikast ajaloost pajatavad omal tummal moel kuus keset põldu lösutavat kivilahmakat, millele on nikerdatud väikese madala kausi taolisi lohke. Taolised lohukivid kaunistavad peaasjalikult Põhja- ja Lääne-Eesti lauget kultuurmaastikku, kaudsete andmete põhjal on pakutud, et neid tehti valdavalt eelrooma ja rooma rauaajal (laias laastus 500 eKr – 500 pKr). Miks? – ei tea. Tabelinuse ajaks olid need lohukivid juba päris-päris iidsed ja nende esialgnegi tähendus võis muinasaja lõpuks juba tuhmunud olla.

(Lohukivi Tammiku põllul. Madal ja salakaval, varitsemas ettevaatamatut atra aastast 347 eKr. vms)

(Lohud leidsin ka kivi pinnal üles, sellised korrapärase madala kausi kujulised. Muinasinimestel oli nähtavasti päris hea põhjus, miks nad neid sadadele ja sadadele kividele vorpisid. Tänapäeval ei tea me sellest enam midagi. Nähtavasti saab kuidagi ära elatud ka ilma neid lohke tegemata, aga olgem ausad, mis elu see ka on...)

Selleks päevaks oli mul elamusi piisavalt, et tuurile ajutiselt pidurit tõmmata, ning sõitsin Koonu tagasi, et tegeleda selja paigast kangutamise ning aktiivpeesitamisega päikesepaistel. Järgmisel päeval aga võtsin ette Lemmu-ringi viimase punkti, nimelt Avispea [6]. See on praegugi päris suur ja kena küla, oli seda ent juba küllap muistse põlve päevadelgi. Selsinatsel mainitud 1219. aasta rüüsteretkel, mille käigus – kui uskuda kroonikat – löödi kõik virulased vaat et mitu korda järjest maha (ja kõigist ponnistustest hoolimata jäi mõni neist ikka ellu), oli rüüstajate eri malevatel eri paikades oma kogunemiskoht ehk toonase militaarterminoloogia järgi „maja“. Lätlased ja liivlased valisid oma staabiks nimelt Avispea (kroonikas Avispe). Ju siis pidi olema piisavalt tähtis ja keskne küla. Siingi on külatuumikust leitud muistse asulakoha jälgi ning hoonetest põhja pool põldudel on kaitse all võetud lausa viis kivikalmet. Ehkki need võivad pärineda suisa pronksiajast või vanemast rauaajast, pole sugugi mõeldamatu, et veel neil 13. sajandi alguse rahututel aegadel sängitati mõni loomulikku või ebaloomulikku surma surnud avispäälane vanasse kalmesse. Kuna kalmeid kaevatud ei ole, jääb see praegu kõik vaid pelgaks fantaasiaks ja luuluks.

(Kaks kivikalmet Avispea väljadel. Tüüpilisi muinaskalmeid iseloomustab võsatutt keset muidu normaalset põllumajandusmaad ning kohustuslik majandiaegne kivihunnik vanade konstruktsioonide peal.)

Avispealt võtsin ma suuna Simunasse (vanasse Katkukülla) ja sealt edasi läbi paksu metsamassiivi Vaiga peale. See aga on juba järgmine jutt.