Küläline

Ma unõh näi külälist.
Näoldä'.
Keeleldä'.
Ummõhtõ kõnõli -
ni arvu kõõst sai.
Sõna' ku pääluu seeh helisi.

"Tii om no' valla"
tä ütel.
Uss kääksähti.
Näi verevät taivast ja sinidsit puid,
kinkõ pääl voolavat tiid.

Kaiõ tä olõmalda silmihe.

"Kohe ma lää?" ma küsse,
"ja mille?"

"Saat tiidä', ku läet!
Kõnnit kulladsil tiil
vasisõl viil
sada päivä
ja tuhhat üüd.
Kaegu-i' kellä!
Lugõgu-i' sammõ!
Mine'
õnne!"


Tiiäki-i, mille ma kullõ tedä
ja vaest olõki-i vahet.
No' kõnni õgal üül müüdä Unõtiid

kellä kaemalda'.