Alempois

Alempois pole kunagi olnud eriliselt suur maa. Taani Hindamisraamatus mainitud 400 adramaad viitavad pigem üsna tillukesele, nii umbes ühe hilisema kihelkonna suurusele piirkonnale. Sama suur oli teadaolevalt veel vaid Nurmekund. Alempoise täpsem asukohtki oli tükk aega üks ajaloo suurtest müsteeriumidest. Tsaariaegsed minevikupuurijad püüdsid teda paigutada näiteks Sakalamaa muinaskihelkonnana hilisema Suure-Jaani kirikukihelkonna alale, samuti üritati teda sokutada kuhugi keskaegse Tartu piiskopkonna kanti ning isegi Lätti Riia peapiiskopkonda või sealsetele ordumaadele. Ent nende oletused olid määratud liiva jooksma, sest 1933. aastal pani ajaloolane Rudolf Kenkmann (Kenkmaa) kõik juhtlõngad ja vihjed korraga lauale ning tegi neist järelduse, et küllap sai Alempois asuda vaid Kesk-Eestis, Türi-Paide mail. Mitte keegi pole talle sellest ajast saati vastu vaielnud. Metsad ja sood eraldasid Alempoise muinasmaad Läänemaast, Harjust, Järvast ja Sakalast.

Alempoise radadel ja rajadel kondasin ma 28. juulil, tulles siia otse Viljandist (sealnähtust võite lugeda 24. augustil ilmunud reisikirjast). Tõsi, muinasuurijad pole Türi ümbruskonda pidanud just päris El Doradoks, mistap on siin väljakaevamisi tehtud napivõitu. Aga see ei tähenda põrmugi, et Alempois oleks tutvumist väärivate kohtade poolest kuidagi kehv maanurk olnud. Mitte põrmugi! Kalmeid, asulakohti ja lohukive leidub siin viisakalt, vähemalt sama palju kui naabermaadeski. Mõnest neist järgnevalt räägingi. Lisaks juba klassikalisele muististel ukerdamisele kogesin Alempoise mail ka metsiku lääne stiilis seiklusi, millest üksikasjalikumalt aga juba allpool. 

(Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Näib, et lätlaste preestrile Henrikule jäi Alempois sootuks kahe silma vahele, igatahes ei maini ta seda oma ajaraamatus kordagi. Ka ei nimeta ta ühtegi ristisõja-aegset sündmust, mis võis toimuda Türi-Paide ümbruses. Küll aga leidis see muinasmaa tee mitmesse keskaegsesse ürikusse ja Taani Hindamisraamatu Väikesesse Eestimaa nimistusse. Nagu toona kohanimedega ikka kombeks, võidi Alempoisegi nime kirjutada mitmel viisil – Alempois, Alempos, Alempoisio, Alumbus, Alenboys (õujee!). Nime on seostatud Türi-Allikuga, mille ajalooline saksakeelne nimi oli Allenküll (Alaküla). Ma pakun, et kui rekonstrueerin algseks nimeks „Alapõis“ või „Alepõis“ (mida iganes see ka tähendama ei peaks), siis ega ma üleliia mööda ei pane. Ehkki võib tekkida õigustatud küsimus, et kes see hull ühele maanurgale küll sellise jabura nime paneks... Igatahes ristisõdijate vallutusaktsiooni tulemusel läks Alempois pärast maadejagamist ja -jagelemist Taani krooniga Mõõgavendade ordu kätte ning kuulus keskajal Viljandi komtuuri käsu ja hoole alla. 13. sajandi esimesel poolel ehitati Türri kirik ja 1265. aastal Paidesse ordulinnus. Järvamaa osaks sai Alempoise kant alles hilisema aja jooksul.

Alempoise aort ja kägiveen on Pärnu jõgi, mis jookseb läbi nii Türi-Allikult kui ka Türilt endast ning mille kallastel tundis end mugavalt juba kiviaegne rahvas. Jõe ümbruses on aastatuhandete vältel maad haritud, kuid näiteks vanast Harjumaast – praegusest Rapla maakonnast – eraldavad Türi ümbrust endiselt ürgsed metsamassiivid, täis ohte ja metsaelajaid. 

(Pärnu jõgi Türi-Alliku kandis. Keskjooksul veel vaikne salalik metsajõgi)

Oma teekonda alustasin ma Paidest, mille kohta on arvatud, et seegi kuulus omal ajal Alempoisesse. Käegakatsutavat muistsust on Eestimaa südalinnas küll üsna nulliringis, aga Vallimägi ja sellel kükitavad helehallid ordulinnuse müürijupid on samuti silmale meeldivad vaadata. Jätnud seejärel Paide seljataha, sõitsin ma Väätsale, kus on muinasajast meie rahutute päevadeni tiksunud stoilises rahus mitmed väärikad lohukivid ja kivikalmed. Üht Väätsa kalmet [1] kaevas Tartu Ülikooli ajalooprofessor Richard Hausmann juba aastal 1890. See jääb Paide poolt tulles üsna Väätsa aleviku piirile paremat kätt, asudes teest veidi eemal talumajade juures põllumaal. Väätsakad olid matusepaiga suurtest kividest kokku kandnud juba vanemal rauaajal, mil mõned (tuhanded) kilomeetrid lõuna pool toretses Rooma impeerium. Sellised kivimürakad enamasti omal jõul enam kuhugi minema ei lähe, liiatigi kui ootamatut jääaega üllatamas pole, ning kuna inimestel samuti puudus soov põline pühapaik laiali kanda, siis jäigi kalme kohalikku miljööd ilmestama, tehes seda, kuigi tagasihoidlikult, siiamaani. Kaevamistel leitud ilusasti kaunistatud mõõgapideme kaitseraud ja mingi rauast relvateravik (odaots?) annavad peene vihje, et väätslased hindasid kivikalmet väärilise matmiskohana päris muinasaja lõpuski. Just tollal muutusid relvad populaarseks kalmukraamiks – mõni aeg varem (näiteks rooma rauaajal) oli militaarsema iseloomuga mammona matusepaikades sama harv kui valge särk Ritchie Blackmore’i seljas. 

(Kivikalme Väätsal - juhin tähelepanu puudetutile silmapiiri keskel. See, jah, ongi kalme)

Teise Väätsa kivikalme [2] leidsin aleviku südamikust põhja poole kruiisides päris tee kõrvalt vasakut kätt. Sedagi kaevati meie mõistes pea eelajaloolisel ajal, sadakond aastat tagasi Paide Saksa Seltsi poolt. Juba toona oli möldri maja taga asunud matusekoht osaliselt lõhutud. Kuigi mul pole paraku aimugi, mida täpsemalt leiti (asja valgustav kirjandus on meie ilma ajal kole haruldane), tundub, et enam-vähem sama, mida esimesestki kalmest – jõulist ilu rooma rauaajast ja kauba peale natuke hilisrauaaegset pudi. Ja tõesti, pole sugugi võimatu, et kohe kui keskaja päike Alempoist koos teiste Läänemere idakalda maadega pleegitama hakkas, keelasid uued usuvõimud maarahval kivikalmetesse matmise otsesõnu ära. Öeldi kohe keerutamata, et enam ei mata te midagi surnuid kivihunnikusse; kui tuleb surnute ülestõusmine, siis jäävad nad ju, vaesekesed, kivi alla kinni nagu padakonnad. Ilmselt see jutt ka mõjus, sest ajaloolise aja matuseid on vanadest kivikalmetest leitud ikka pagana vähe. Uus aeg eeldas uusi kombeid.

(Teinegi Väätsa kivikalme tee ja kortermajade vahel, vaade põhja poolt. Huviline leiab kiiresti üles, kui just öö või silmad kinni pole) 

(Vanadele kamardunud kalmekividele on hiljem keegi lahke inimene ilmselt kodunt lisa toonud)

Varem ka teest ida poole ulatunud kalme nukramad päevad jõudsid kätte kuldsetel kuuekümnendatel, mil tee süvendamisel tehti suurema osa matmispaigaga blasfeemiliselt üks-null. Kuid praegugi jätab säilinud künkasiil väärika mulje. Kaks eriti jõulist rahnu pole kalmele sattunud siiski mitte hämaral muinasajal, vaid olid lähikonnas mitte kellelegi halba tegevad muistsed lohukivid, kellele nõukogude toorutsev okupatsioonirežiim oma pisikeste rumalate käsilaste läbi otsustas ühtäkki koha kätte näidata. Nii nad kivikalme serva asja eest, teist taga sikutatigi. Jah, kui pead pole väga vaja kasutada, siis läheb ka selline mõttetu tegevus lepse reega. Ajaloo irooniana kestavad lohukivid ka uues kohas rahulikult aegade lõpuni edasi, mõistmatu terroreksperiment kaob aga koos kõigi oma tühiste käsilastega unustuse halli lämmatavasse uttu.

(Kaks lohukiviätti kalme servas ootamas, kuni okupatsiooniaja verihaavadele kasvab korp)

Kui Väätsa asus keset Alempoise nabamaid ning sellega pole vaidlemist, siis minu järgmisse sihtpunkti tuli jupp maad läbi metsade loode poole sõita. Vahastu linnamägi [3] jääb tegelikult juba päris Alempoise põhjaserva, aga vähemalt tinglikult võib ta siiski selle muinasmaa alla lugeda. Seda enam, et Alempoise piire ju keegi täpsemalt ei tea. Mingeid teadusele ja teadmistele lisa pakkuvaid kaevamisi Vahastu linnamäel tehtud pole, nii et küsimused „miks?“, „mis?“, „kes?“, „millal?“ jne jäävad siinkohal vastuseta.

Kodus väljaprinditud Maa-ameti kaardi põhjal leidsin ihaldatud künka hõlpsalt üles. Seal põllu ja koplite taga ta paistiski. Jätsin auto tee äärde ning sumasin läbi raugaeas rapsi (või noh, ma kahjuks tean agronoomiast vähem kui seisus eeldaks). Põllu taga oli elektrikarjusega mitmeks lapiks jaotatud karjakoppel, kus ristik ja muu rohi oli üsna madalaks näsitud. Ületasin karjusetraadid piisavalt mängleva kergusega, et mitte kordagi sirakat saada, kuni jõudsin viimasesse koplisse. Linnamägi paistis juba üsna lähedalt...

("Taamal paistab Vahastu linnamäe küngas!" rõõmustasin ma juba ette ära)

(Veel viimane koppel ületada ja olengi kohal...)

Taamal ajas tosinapealine kari mullikaid taimi näost sisse ning künka poole jalutades heitsin pilgu aeg-ajalt ka neile. Mullikad tegid sama. Ühtäkki märkasin, et neist mitte ükski ei söönud enam, nina maas, vaid kõik jälgisid ainiti mind. Ning seejärel hakkasid nad jooksma. Minu suunas.

„Fakk!“ kommenteerisin ma olukorda iseendale lühidalt, keerasin otsa ümber ning andsin tegevusohjad üle jalgadele. Linnamägi oli veel liiga kaugel selleks, et proovida sinnani jõuda, märksa turvalisem tundus olevat silgata elu eest tuldud teed tagasi. Veeretasin end kärmelt elektrikarjuse alt läbi ning tundsin end taas turvaliselt. Õnneks oli mul olnud mullikate ees piisavalt suur vahemaa, nii et nende kuuma hingeõhku oma kuklal ma tundma ei pidanud. Nagu arvata oligi, peatusid loomad karjusetraadi juures, seda puudutamata. Tegin neist mõned pildid. 

(Nii nad minu poole silkasid)

(Veis on uudishimulik loom. Tahab kõike teada ja mida rutem, seda parem) 


(Elektrikarjuse tööpõhimõtet nad igatahes juba teadsid. Mind saatvatest pilkudest võis isegi aimata kerget nukrust kohtumise põgususe pärast)

Tagantjärele muidugi näib usutav, et ega neil kogukatel ja nähtavasti üsna tugevatel mürsikutel
agressiivseid kavatsusi minu suhtes polnudki, vaid küllap nad soovisid lihtsalt tutvust teha ootamatu koplikülastajaga, kellesarnaseid nad ilmselt varem kohanud polnud (sest kes teine nii rumal oleks olnud, et seal kolanuks). Samas ei hakanud ma ka oma õnne liialt proovile panema ning uuesti lojustega ühte koplisse ei roninud. Et esialgu plaanitud marsruut Vahastu linnamäele osutus mõneti kahtlaseks, jalutasin ma auto poole tagasi. Tosin veist järgnesid mulle teisel pool peaaegu mõttelist, ent samas nii konkreetset piirjoont, kuni jätsin koplid seljataha. 

Oletasin, et linnamäele pääseb ehk hõlpsamalt ligi vastupidisest suunast ning nagu selgus, oligi nii. Väike tee läks just otse künka kõrvalt, nii et jõudsin linnusele ilma edasiste sekeldusteta. Teel sinna nägin koplites ka täiskasvanud lihapulle, selliseid, kellega silmast-silma kohtumine oleks olnud pehmelt öeldes terav ja traumaatiline ilma igasuguste agadeta.

Linnamägi – Vahastu rahva seas tuntud kui Linnasemägi või Linnaasememägi – on üsna väike ja madal pikliku kujuga seljak. Üks külg on järsem, teine aga laugevõitu. Kruusavõtmine on pinnavorme siin ka tublisti muutunud. Aga kolmekümnendatel mäele pandud pronkstahvel on kenasti alles. Kahjuks ei anna temagi ausaid vastuseid küsimustele, kas tegemist on ikka „päris“ muinasaegse linnusekohaga ning kui jah, siis mis ajal teda kasutati. On ju juba mõnda aega teada, et linnuseid ehitati mitte ainult päris muinasaja lõpus, vaid peaaegu kogu kolme tuhande aasta pikkuse metalliaja jooksul – ehkki, tõsi küll, pronksiaegseid kantse teame veel väga vähe. Kuhu seltskonda kuulub Vahastu, pole kuni arheoloogiliste kaevamisteni võimalik öelda. Kõige selgem vihje omaaegsele kantsile näib olevat rahvapärane Linnaaseme nimi, aga teadaolevalt kannavad samasugust tiitlit ka künkad, mille puhul „päris“ linnust ei usuta. Nii et mine võta kinni!

(Vahastu Linnasemäe põhjanõlv on üsna korralik...)

(...lõunanõlv see-eest lauge, rohkem nagu lasteaia kelgumägi)

(Pätsu aegadest on siin-seal Eestimaa linnamägedel endiselt pronksist linnuste kaart. Neist üks ka Vahastul)

Edasine päev möödus mul mainimisväärsete vahejuhtumisteta. Vahastult sõitsin Türile, kus värskendasin end kunstjärves, seejärel suundusin tagasi, kust tulin – Paidesse. Sealt viis tee juba õige varsti tagasi Tartusse.