Kura Liivi rand

Kuramaa sarve tipus polnud ma oma üürikese elu jooksul veel varem käinud, aga tänavu suvel otsustasin selle vea otsustavalt parandada. Just seal on elanud kuni üsna viimase ajani meie lähimaid keelesugulasi liivlased ning omasid peaks ju ikka põhjalikumalt tundma. Sestap võtsin kevadtalvel ühendust toimekate liivlastega ning saime kaubale, et tuleme ansambel Sirgutiiga augusti alguses Liivi Pühadele mängima. Līvõd Pivād on igal aastal augusti esimesel laupäeval Irē (läti keeles Mazirbe) rannakülas toimuv tähtsündmus, kuhu kogunevad kõigi maade liivlased üheskoos iseolemist tähistama. Ja siis on ka igasugused taidluskollektiivid kohal, kes näitavad, milleks nad võimelised on. Meie siis Sirgutiiga läksime mängima Eesti pillilugusid ja laule ning ühtlasi tugevdama eestlaste ja liivlaste omavahelisi diplomaatilisi sidemeid.

Tänavu langes augusti esimene laupäev kohe 1. augusti peale. Kuna Tartut eraldab Kuramaa sarvest oma pea 500 kilomeetrit, hakkasime inimesi, pille ja elamiskola täis pakitud autoga sinnapoole sõitma juba reede õhtul, lootuses jõuda nii kaugele kui vähegi võimalik ning siis leida tee peal sobiv ööbimiskoht.

Tutvugem rännuseltskonnaga! Flötist ja sessioontamburinist Anneli, akordionist Merilin, klarnetist Andreas, fotograaf Tiina ning sohver-kitarrist Anti. Kokku oli saanud täiuslik matkakamp, kellega läheksin iga kell kontserttuurile kas või Tulemaale. Eestlaste esindus oli niisiis igati soliidne.

Väike õhtusöögipaus Valga Hesburgeris ning tee jätkus lõunanaabrite maadel Riia suunas. Kuskil kesköö paiku jõudsime Koiva juurde – Murjāni linna lähistele, vanale koivaliivlaste maile, kus omal ajal tembutasid kuulsad Kaupo, Anno, Asso, Dabrel, Ninnus, Wane, Vesike ja teised. Otsustasime loota telkimiskoha leidmisel heale õnnele ning keerasime ühele väikesele teele. Pimedas pole ideaalse ööbimiskoha leidmine just kuigi lihtne – autotuled valgustavad ainult teed otse ees ning sedagi teatud kaugusele; mis jääb aga paremale-vasakule, võib suuresti vaid oletada. Olles möödunud mingitest elamutest, jõudsime ristmikule. Esimene valitud teeharu viis alajaama juurde ning sinna me ei jäänud, teine haru aga osutus täiesti sobivaks. Metsatee ühel poolel oli palumets, teisel vabarnaid täis kasvanud raiesmik. Taamal oli kuulda Pihkva-Riia kivitee hääli, aga meie olime kui vanajumala enda selja taga. Autotulede valgusvihus panime telgid üles ning vajutasime silmaluugid kinni õndsas teadmises, et karuhirmu liivlaste maal tundma ei pea.

Hommikul jätkasime teekonda. Liivi Pühade ametlik algus oli välja kuulutatud keskpäevaks ning me ei soovinud hilineda, sestap tuli lasta kilomeetreil enda all lennata. Riiast hoidsime aupaklikusse kaugusesse, samuti Jurmalast, kus kuulu järgi olevat tasuline maantee. Tee viis meid läbi Zemgale – muistse balti rahva semgalide maa – , aga hoolimata sellest, et olime soomeugrilased, ei tekkinud meil seal mingeid probleeme. Kaartide ja Tomtomi juhatusel jõudsime Tukumsi juurde, sealt Talsile, Dundagasse ja siis olimegi Irēl.

Esimese hooga heitusime rahvahulgast päris ära. Terve tänav oli paksult inimesi täis, tee servad palistatud sõidukitega, alates jolleritest ja autodest kuni lõpetades suurte turismibussidega. Kuidagi läks meil õnneks nii, et saime oma küllaltki kereka masina ära pargitud pisikese kõrvalteekese äärde, nii et kuigi olime üsna sündmuste epitsentri läheduses, võisime samas nautida ka suhtelist omaette olemist.

Jõudsime kohale just täpselt selleks ajaks, et saada osa Irē rahvamaja ees Liivi ja Läti hümnidest. Liivi hümn, muide, on täpselt sama viisiga, mis Eesti ja Soome hümnidki ning algab sõnadega ”Min izāmō, min sindimō” (kaege hümni täisteksti näiteks siit: https://et.wikipedia.org/wiki/Min_iz%C4%81m%C5%8D ), mille kirjutas liivi haritlane Kōrli Stalte. Läti hümni viis ja osalt ka sõnad olid meile samuti tuttavad – aasta tagasi laulsime seda üliõpilaslaulu- ja tantsupeol Gaudeamus, mis toimus Läti teises otsas Daugavpilsis. Selle järel toimusid sõnavõtud ning otsisime üles ka Ieva, kellega olin eelnevalt meilitsi ja telefonis suhelnud. Tema küsis kohe, kus meie rahvariided on. Ega’s midagi, tuli vantsida auto juurde ja rõivad selga panna. See tehtud, kasvas meie eneseteadlikkus ja -kindlus oluliselt ning võisime peo peal ringi vaadata.

Kogu trall käis peaasjalikult funk-stiilis rahvamaja ümber, millel on liivlaste ajaloos päris tähtis koht. Liivi Liidu oma rahvamaja jaoks koguti kolmekümnendatel mitu aastat raha, korjandusi viidi läbi ka Soomes, Eestis ja Ungaris. 1939. aastal sai hoone viimaks valmis, aga järgmisel aastal läks senine maailmakord natuke p***e ning nõukogude nõmedus keelas impeeriumile ülimat ohtu – lausa timukakirvest – kujutanud Liivi Liidu ära. Maja pidi ootama pool sajandit, enne kui õiglus taas võimutsema pääses ning liivlased uuesti majas toimetama asuda said. Täna olid maja ümber tee äärde üles pandud arvukad müügiletid, kus kaubeldi kõigega alates toidukraamist kuni käsitöö ja helikandjateni.

(Irē rahvamaja ees. Pilte tegime Tiina ja mina)

(Tahvlilt võib ka maakeelne monoglott lugeda, mis värk on)

 

 (Kauplemine külatänaval)

(Rahvamaja kõrval tähistab võimas puusammas Liivi Liidu 75 aastat)

Teiste kannul konnates leidsime raja mere äärde. Rannas oli hästi palju rahvast. Puhkpilliorkester mängis, inimesed vaatasid üht meest, kes lainetel tuulelohe või muu säändsega purjetas. Kaldalt suundusid merre vana paadisilla puuvaiad. Oluline põhjus, miks Liivi rannas tänapäeval enam igapäevaselt liivi keelt ei kuule – paraku ei kuule seda naljalt ka kusagil mujal – , on seesama nõmetsev nõukogude võim, kes paranoiade küüsis vaeveldes keelas inimestel randa mineku ära, mistõttu vanad liivi kalurid jäid ühtäkki tegevuseta ning külad hakkasid laiali voolama. Vanad meresõidupaadid osutusid samuti kasutuks ning näiteks Irēl lohistati nad luidete taha metsa alla, kuhu tekkis lausa laevade surnuaed (ehk rannakeeli lōjad kālmadtāra). Seal nad surevad siiamaani – kunagised väärikad merealused, mis kandsid lauale kõik võrku läinud kalaparved, mille Mieŗjemā (maakeeli Mereema) sinna juhtinud oli. Täitsa päris surnuaia tunne tuleb peale. Või nagu oleksid mingid suured kummalised mereelukad kaldale uhutud ja koolema jäänud. Mida need paadid ka ju tegelikult on...

(Randa oli kokku kogunenud palju rahvast...)

(...ja kuis siis meiegi teisiti)

(Stiilinäide avalikus ruumis esinevast liivi keelest, kohe läti keele all, mis räägib laevade kalmistust. Keerulist pole siin ju suurt midagi) 

(Suurte merepaatide viimane tund on ära olnud. Nüüd pole muud, kui igaviku poole seilata)

(Mets ronib salamisi pardale)

Kohtasin rahva seas Lindat, vana tuttavat juba 2007. aasta Korneti linnamäe kaevamiste päevilt, kelle abil me Sirgutii siia mängima olimegi saanud. Ta oli just lõpetanud nädalase liivi laste keelelaagri, mis igal aastal siin Irē külas toimub. Vahest just siin saavad paljud liivi juurtega põngerjad oma esivanemate keelest esimese korralikuma maitse suhu ning võib juhtuda, et mõnest neist kasvab asja vastu tõsisemalt huvi tundev inimene, kes keelt ja üleüldse liivlust edasi kannab. Kõigilt oleks seda ilmselt veidi palju oodata – on ju inimestel erinevad huvid ja väärtused.

Oma lühikeses blogipostituses ei suuda ma sellest huvitavast keelest muidugi erilist ülevaadet anda. Selle jaoks on teised kohad sobilikumad. Näiteks youtubes tutvustavad liivlasi ja liivi keelt järgmised filmid:

https://www.youtube.com/watch?v=97oZ-6cPPfo (Eesti film 1991. aastast, selline koduselt-hubaselt ugridoomiliku hõnguga teos)

https://www.youtube.com/watch?v=At8UvBnIgqY (rohkem võib siin küll läti keelt kuulda, aga see-eest on aeg-ajalt kostuv taustamuusika väga õnnestunult valitud)

Liivi sõnu saab otsida liivi-eesti-läti netisõnaraamatust http://www.murre.ut.ee/liivi/ ning Liivi ranna kohta on üks päris tore lehekülg: http://virtuallivonia.info/

Tegime auto juures natuke proovi, et valmistuda oma kontserdiks. Rahvamaja kõrval oli väike, aga igati esinduslik välilava, kus meil oli määratud oma muusikaga üles astuda. Väike soundcheck ette ning siis lõimegi oma laulu lahti. Esinemisest on alati tagantjärele keeruline kirjutada. Paljud hetked jäävad küll väga eredalt meelde, sest tegemist on tavapärasest erineva meeleseisundiga, aga omavad tõeliselt tähtsust ainult muusikule. Kuulajad võivad saada kontserdist sootuks erineva emotsiooni. Ehkki õnnelikul juhul muidugi langevad muusiku ja kuulaja tunded kokku – õnnelikul eelkõige siis, kui need tunded on ilusad ja head. Võib ka ju teisiti minna – et keegi ei jää rahule.

 (Väike mõnus lava ootamas esinejaid)

 (Ma kohe ei saanud jätta kasutamata võimalust seda pilti siia lisamata)

Noh, ma igatahes loodan, et meie esitatud eesti muusika inimestele meeldis. Kuulati küll. Ja plaksutati. Lõpus hakkas küll terake vihma tibama, aga hullemaks ilm õnneks ei keeranud. Viimaseks looks olime valinud liivi rahvalaulu, millele ka eestikeelsed sõnad on kirjutatud: ”Puhu tuul ja tõuka paati”. Meie olime selle algupärase mažoori asemel minoori väänanud (sest teate mind küll, mul on mõnikord omad kompleksid seoses mažoorsete lugude mängimisega). Väike hirm ju oli, et äkki võtavad inimesed sellist omavolilist muudatust nende kultuuri osaga koletu pühaduseteotusena ning ihkavad meid ära lintšida – näiteks teibasse ajada – , aga ei, kuulajad võtsid asja täitsa rahulikult. Meil endal oli ka väga tore. Ning see oli ka üsna harukordne võimalus lisada lugudevahelisse juttu liivi sõnu, nagu ”Terintš!”, ”Sūr tienū!”, ”Lindõd rada” (Sirgutii liivi keeles). Pikemateks mõtisklusteks ja sõnavõttudeks puudusid mul paraku sügavamad keeleteadmised.

(Mäng)

Pärast esinemist andsid külalislahked korraldajad meile rahvamajas süüa ning saime näha seda ilusat hoonet ka seestpoolt. Ainult sellest on mul kahju, et me ei tutvunud põhjalikumalt nende muuseumitoaga, kus tundus olevat kõvasti etnograafilist kraami – nägime seda vaid vilksamisi ukselt, aga et meie muusikalised etteasted polnud veel täiesti seljataga ja me ei teadnud, millal me täpsemalt peame taas lavale lendama, siis ei söandanud väljapanekuga pikemalt sinatutvust teha. Tagantjärele targana oli aega iseenesest küll ja enamgi. Et meie teine ülesastumine pidi toimuma folkloorikava lõpupoole, siis istusime või lamasime murul, kuulasime-vaatasime teisi esinejaid ning pidasime tasahilju jooksvalt plaani, kuidas oma etteaste parimal võimalikul moel korraldada.  

(Üks tore ilusaan jäi siiski pilgu alla ja pildile)

Laval taidlejad andsid hea võimaluse tutvuda Kuramaa muusikaelu tahkudega. Eks seal tegutsevad koorid, laulu-, tantsu- ja pilliansamblid nagu meiegi maal ning ka laulud, tantsud ja pillilood on tegelikult sarnased, isegi kui keelest midagi aru ei saa. Natuke oli nende esituses vist liivi keeltki kuulda, aga arvan, et läti keelt kõlas rohkem. Eks see ole ka arusaadav, sest seda räägitaksegi siinkandis tänapäeval kordades ja kordades sagedamini kui liivi keelt, mille oskajate hulk võib jääda mõnekümne visa hinge piiresse. Aga ka lätlased pole kõik ühesugused – nendegi seas leidub suuremaid ja pisemaid omanäolisi rühmasid. Kuramaa võib kindlasti olla uhke suitide, väikse rahvakillu üle, kes elab Alsunga linna ümbruses. Erinevalt paljudest teistest kuramaalastest on suitid katoliiklased ning nende mitmehäälsed laulud on kaugele kuulsad. Suiti tädide ansambel oli Irēski esindatud ning nende vahetuva solistiga monotoonsed kordavad laulud kõlasid väga ritualistlikult ja maagiliselt. Kuulasin ja nautisin – ilmselgelt minu selle reisi kõige säravam muusikaelamus!

Keda nüüd hakkas huvitama, mis rahvaga tegemist on, võib vaadata lühikest tutvustavat ülevaatefilmi: https://www.youtube.com/watch?v=R1T6BxnOgls Ka laulu kuuleb selles.

(Suiti lauljad. Kahjuks ei talleta foto heli)

Rahvakultuurikava lõpus oli lava taas meie päralt. Sel korral aga ei lasknud me publikut pelgalt pinkidel omaenda mõteteis istuda, vaid tõmbasime nad sõna otseses mõttes kaasa. Nimelt Kägärät tantsima. Mina ja Merilin mängisime, Anneli ja Andreas aga tekitasid enda taha pika-pika inimketi, mis siia-tänna lookles. Kuna sammud on lihtsad (õigemini polegi seal muud, kui muusika rütmi järgi tammuda – samas võib vist ilmselt igat tantsu nõnda kirjeldada), siis tulid inimesed meeleldi kaasa. Järgmisena mängisime Nõianeitsit ning nüüd võttis tantsu koos paarilisega ette kohalik tantsuguru Jānis. Ning viimasena kõlanud Vana Valsi järgi mõistis (vähemalt teoreetiliselt) tantsu lüüa igaüks, kes eales kunagi on valssi proovinud.

(Läänemere idakalda rahvaste kummalised kombed)

(Nõianeitsi tantsimise võttis Jānis koos kaaslasega enda peale)

(Pärast mängu tegime temaga ka sõbrapildi)

Sellega olid meie esinemised õnnelikult seljataga. Olles üles leidnud toa koolimaja internaadis, mis oli meile ööbimiseks antud, ning jätnud kompsud sinna, mõtlesime minna mere äärde õdagut nautima. Teel hüppasime läbi Irē poest varusid täiendama. Küla vahel käis pidu edasi, lavale olid tulnud kaasaegsemat tantsulist muusikat viljelevad muusikud ning nooremapoolsete meesterahvaste kontsentratsioon oli küla vahel märgatavalt kasvanud. Enamasti viibisid nad mõneliikmelistes gruppides. Ilmselt on see pilt tuttav kõigile, kes kas või ühest Eesti külapeost on osa võtnud. Aga ei mingit agressiivsust, vähemalt mitte meie silme all.

Päike hakkas tasahilju looja vajuma, värvides ranna omamoodi säraga. Reisikirjad ütlevad, et Kuramaa liivarannad on ühed Euroopa pikimad ja kauneimad, ning mul jääb üle vaid nõustuda. Siin-seal jalutasid inimesed, kes olid tulnud meie kombel looduse ilu nautima. Mõned mehed püüdsid kala. Ujumismaniakk nagu ma olen, pidin kohustuslikus korras lainetes ära käima ning kuigi vesi polnud ehk suisa supp, oli ta meeldivalt värskendav. Tegin kaldast ka mõned fotod, püüdes tabada Liivi lipul kujutatud stseeni – rohelist metsaviirgu, valge liivaga rannariba ning siniseid voogusid. Tõsi, rannariba oli selle õhtupäikese valguses küll kollane. Liivi lipuvärve kohtasime oma sealviibimise ajal omajagu – liivi eneseteadlikkus on Kura rannas ilmselt viimastel aastatel oluliselt kasvanud, sest loetu põhjal kohtas veel 90-ndatel avalikus ruumis liivi keelele ja kultuurile viitavaid märke väga harva. 

(Kui paadid luidetel kõdunevad, tuleb kala püüda madalamast veest)

(Päikeseloojang Liivi rannas)

(Katse jäädvustada Liivi rahvusvärve eestlaste ekipaažiga)

Andreas otsis vana piirivalvetorni juurest geopeituse aaret, aga vihjed olid antud nii ebamäärased, et aare jäi meist leidmata. Kõndisime pisikest metsavahelist rada tagasi, peatusime põgusalt veel hoogsat tantsupidu vaatama ning läksime unne.

Pühapäeva hommikupooliku otsustasime pühendada Liivi ranna ja küladega tutvumisele. Olles asjad autosse pakkinud ning toa jätnud nii, nagu me ta eelmisel päeval eest leidsime, läksime kõigepealt veidi sisemaa poole Irē kirikut vaatama. Jumalateenistuseni oli natuke aega. Kirikus toimetav naine lubas meil lahkelt sellega seestpoolt tutvuda ning koguni torni ronida. Muidugi kasutasime kiirelt juhust, enne kui ta ümber jõudnuks mõelda. Tornis leidsime eest 1708. aasta kirikukella (mis tegi kõva häält ka väga õrnalt tilaga vastu külge puutudes) ning paotasime aknaluuke. Hurmav vaade merele ja Sõrve säärele jäi paraku kõrgete männilatvade tõttu ära.

(Irē luteri kirik väljast...)

 
(...ja seest. Pöörake tähelepanu otsaseinas paremal pool olevaid Läti ja Liivi lippe. Värvide kooskõla on ilus)

 (Aastaarv kirikukella peal)

Kiriku kõrval olevas vanas surnuaias oli samuti mõndagi avastada. Üksikute iidsete raudristide kõrval oli siin näiteks üks kalm, mille kohta kiriku juures olev infostend pajatas, et tegemist olla rahvajuttude järgi libahundi hauaga. Vanasti nähtud ja kuuldud selle juures ka õudsevõitu nägemusi ja kuuldusi. Rohukamara alt paistis parajaid raudkive, mistõttu mul tekkis karvane kahtlus, et äkki on siin hoopis mingi muinasaegne kalme, mis aja jooksul on endale kõhedat kuulsust kogunud. Lisaks oli surnuaial vana pedajas, mille tüvest keegi keenjus nõukogude ajal mootorsaega tükke küljest saagis, et õõnsusest metsmesilaste mett kätte saada. Mis ei tapa, armistab, aga puu elab visalt edasi ka koos aukudega. Kiriku lähedal vaatasime veel pastoraadi (kus 1923 õnnistati esimene Liivi lipp) ja nn Katkukive, mis mälestasid 1710. aastal taudi surnuid.

(Vana kirikaed asub pikal kitsal seljandikul)

(Libahundi haud. Kamara alt piiluvad raudkivid panevad arheoloogi mõtlema)

(Vaimuvaesuse ja mootorsae plahvatusohtlik kokteil on vanale pedajale siiski alla jäänud)

(Irē kirikumõis, kus 1923. aastal õnnistati sisse Liivi rahvuslipp)

Järgmisena võtsime suuna kirdesse, Kuolka suunas. Maantee läks läbi metsa ning kõik vanad külad jäid sellest vasakule kätt luidete taha, nii et teelt neid näha polnudki. Tutvusime Irē naaberküla Kuoštrõgiga (läti keeles Košrags). See on väga kena külake, mille hooned on kaitse all. Iga talu juures on läti ja liivi keeles nimetahvel koos lühikese ajalootutvustusega. Talude nimed olid suuresti liivikeelsed, näiteks Vāldamō (Valgemaa), Nuorpiedagi (Nooremänni), Virgõ (Ärkamine). Sadakond aastat tagasi olevat siia tulnud saarlasi raha teenima, sest teenistust külas jätkus. 

(Kuoštrõgi külatänav) 

(Maja piilub)

(Iga talu juures oli läti- ja liivikeelne lühitutvustus)

(Veel üks näide liivi värvide kasutamisest)

(Jüri ja Mari)

Jätnud Pitrõgi ja Sänagi külad vahele, jäi meie huviorbiiti Vaid (läti keeli Vaide). Selles külas on üks omamoodi muuseum. 1992. aastal tabas suurt Bažu raba (see laiutab otse Kuramaa sarve keskel) tulekahju. Kui leegid olid kustunud ja turbapind piisavalt jahtunud, käis kohalik metsnik põlendikul kolamas ning põdrasarvi korjamas. Põdrapull nimelt, nagu kõik hirvlased, ajab igal aastal vanad sarved maha ning kasvatab endale uued ja uhkemad asemele. Kõikidest kogutud sarvedest tegi mees aga uhke kollektsiooni, millele on aja jooksul lisandunud muudki põnevat – topiseid, pealuid, puupahkasid ja muud looduslikku, aga ka nurgake vanade metsa- ja talutööriistadega. Lisaks meile olid seal parajasti läti külastajad ning muuseumiomanik tegi neile oma valdustes tuuri, aga saades teada, et oleme Eestist, selgitas üht-teist ka vene keeles. Ma siis tõlkisin teistelegi, nii palju vähe kui ma ise mõistsin. Näiteks seda, et Lätimaal elab vast ainult paarkümmend karu (Eestis üle 500; nagu juba öeldud, karuhirmu liivlaste maal tundma ei pea). Lisaks istusime sarvetroonil ja imetlesime sarvedest kokku pandud lühtrit. Kes kunagi sinnakanti ekslema satub, soovitan kindlasti sellest omapärasest paigast läbi põigata.

 (Sarvemuuseum Vaides. Omanik tutvustab kollektsiooni)

(Sarvelühter)

(Puupahad. Kujutage nüüd ette, et sellised asjad kasvaksid teil kõhus... Head isu!)

(Valik meie lõunanaabrite fauna kuplialustest)

Oleks olnud mõeldamatu käia Liivi rannas ning mitte külastada Kuolka neeme. See ongi nimelt see Kuramaa sarvetipp, kus meri loksub nii läänes kui idas. Me polnud ainsad, kes selle ilmaime vastu huvi tundsid. Rahvast oli autodega kokku tulnud palju ning et parkla oli tasuline, siis oli ka teeserv sõidukeid täis. Ka meie valisime tasuta lahenduse. Mere äärde jalutades hakkas silma mitmeid liivikeelseid teateid, mis muidugi meie, vanade läänemeresoomlaste, meeltele äratundmisrõõmu pakkusid. 

(Kuolka neemel võtab külastajaid vastu ka rannakeelne tervitus)

(Tienū!)

Kura neemetipp ise on päriselus täpselt samasugune nagu kaardi pealgi – terav. Meri tungib vaikselt peale, varsti jäävad täielikult vee alla nii 16. sajandil ehitatud tuletorni müürijupid kui ka veidi eemal asuv nõukogude piirivalvebarakk. Eemale merre on ehitatud kunstsaar (Läti ainuke meresaar), mille peal on uus majakas. Ehitamise ajal (1864) oli ta rannast viie kilomeetri kaugusel, praeguseks on vahemaa kasvanud kuuele. Nagu sündsad turistid ikka, lasime endast neemetipus pildistada, külastasime suveniiripoodi, kus paraku äri jäi tegemata, ning läksime edasi Kuolka (läti moodi Kolka) külla endale ja autole süüa-juua otsima. 

(Vana majakas enam laevu ei päästa)

(Näete ise, kui terav see Kura sarv on!)

Kuolka on Irē kõrval teine liivlaste kohalik kultuurikants. Siin on näiteks rahvamaja ning kolm kirikut, luteri, katoliku ja õigeusu. Pühakodadest nägime tee ääres vaid viimast. Leidsime üles poe ja bensiinijaama, täiendasime varusid ning oligi aeg võtta ette kodutee. Teel enam peatusi ei teinud, kuigi need mereäärsed ilusad külad ja linnakesed on väärt avastamist. Vanasti olid need kõik siin liivlaste päralt, näiteks Mustānum (läti Melnsils, eesti keeles tähendavad mõlemad Mustanõmme), kus nad elasid veel möödunud aastasajal. Mõnede kohtade liivi juurtest räägivad aga ainult kohanimed – Mērsrags, mis näib olevat kokku pandud liivikeelsest sõnast ”meri” ja lätikeelsest sõnast ”sarv”; samuti Roja, mis liivi keeles (Ruoj) peaks tähendama mudast vett.

(Kuolka õigeusu kirik)

(Ilusa puust ehissulega maja Kuolkas)

Tagasisõidud on enamasti unised ja napisõnalised, sestap ei räägi ma sellest kuigi põhjalikult. Oluline on, et me kõik jõudsime plaanipäraselt koju ning võisime hakata tasa-tasa pidama juba uusi plaane. Üks unistus oli igatahes teoks tehtud ning olime taas veidi targemad selles osas, mida head leidub meie koduvärava taga. Kura liivi rand pole tegelikult üldsegi nii kaugel ning ka inimesed on meile lähemad, kui me vahest arvatagi teame. Isegi kui keelesugulasi on tänapäeval vähevõitu, on hingesugulasi siiski ka piiride taga üksjagu. Me ei pea üksindust kartma.

Sirgutiilased väga puhata ei saanud –  juba järgmisel nädalal oli tulemas uus põnev väljasõit, seekord Saare- ja Muhumaale. Sellest aga juba varsti lähemalt...