Järvamaa - Loppegunde

Järvamaa on üks neist Põhja-Eesti muinasmaadest, mille nimi on ajaloo koidupõlvest kandunud läbi sajandite vaeva meie päevini. Tema suurus ja kuju on küll mõnevõrra muutunud – kui muinasajal kuulus sellesse enam-vähem maa-ala Paidest Tapani (neid linnu toona küll veel polnud), siis hiljem haagiti sappa ka Türi ümbrus, vana Alempois. Tänapäeval on Harju ja Lääne-Viru maakonnad annekteerinud osa Järvamaa põhja- ja idaservast enda koosseisu, esimene Aegviidu ümbruse, teine Jäneda, Lehtse, Tapa ja Tamsalu kandid. Aga me ju teame hästi, et uueaegsed haldusmuutused võivad tulla ja minna, muinasmaad jäävad. Kuni ilmasambad varisevad ning aegade vool lõppeb.

Kokku 2000 adramaaga Järvamaa jagunes 13. sajandi alguseks kolme kihelkonda, millest kahe nime me ei tea. Kolmandat, Loppegunde’t, mainib Henriku kroonika. -gunde oli vanades Eesti maa-alade nimedes üsna sagedasti mainitud järelliide, mis võis maakeeles kõlada „-kund” või „-kunde” ja mida meie tunneme hulgale osutava liitena „-kond”. Näiteks sõnades „võistkond”, „fänkond” (mitte „fännnkonnd”), „lipkond”, „kihelkond” ja nii edasi. Muinas-Eestis kandsid seda liidet näiteks kihelkonnad Alistegunde (Halliste kant Sakalas) ja Normegunde (väikemaa Nurmekund Võrtsjärvest põhjas). Kuna kroonik ütles, et Loppegunde olevat Järvamaa kõige äärmine kihelkond vastu Virumaad, on seda nime tõlgendatud kui „Lõppkond” ning arvatud seda asuvat hilisemate Järva-Jaani ja Koeru kihelkondade alal Ida-Järvas. Samas on põhjas, Jäneda ja Lehtse vahel Läpi küla, mida keskajal kirjutati „Leppe”, samuti on Lehtse mõisa nimetatud „Leppede”, mis kõlavad Loppegundele päris sarnaselt. Nii et see muinaskihelkond võis paikneda samahästi ka Põhja-Järvas, hilisema suure Ambla kihelkonna tuumikmaadel, küündides ehk viimasest laiemalegi alale.

(Kaart kohtadega, mis kirjas ja pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Selle Järvamaa põhjanurgaga, arvatava Loppegunde maadega, ma 7. detsembril tutvust tegema läksingi. Võtsin jalgratta ja muu vajaliku kaasa ning põrutasin rongiga Tapale. Plaan oli sõita sealt rattaga läände Jänedale, edasi lõunasse Käravetele ning siis Ambla kaudu kirde suunas tagasi Tapale. Jah, tunnistan, et ajukäärudes ja paberil nägi see plaan välja tõesti üsna elegantne, kuid paraku poldud selles arvestatud ilmastikutingimuste esmapilgul üsna tähtsusetut faktorit. Tapa linnatänavatel polnud sellega esiti muret, ent samal hetkel, kui mõnus varjav hoonestus asendus lagedate väljadega, tabas mind ootamatult ränk vastutuul, mis oli Eestimaal juba mitu päeva hullanud. Ka metsa vahel jätkas vastutuul oma tõhusat tegevust, nii et tihtipeale jõudsin ratast käekõrval lükates kiiremini edasi kui pedaale suruda üritades.

Tee Jänedale viis mind läbi hilissügisese Lehtse ja Läpi, kus ma pikemalt ei peatunud. Põgusat tutvust sobitasin vaid ühe teeäärse muinsuskaitsealuse lohukivimürakaga (kivi oli nii kõrge, et lohke ma ei näinud). Neid iidammuseid lohukive on järvalaste maa täis, andes tunnistust, et see maa avastati ja asustati juba mitu tuhat aastat tagasi. Jälgi maa iidsusest kohtasin rännakul edaspidigi.

Esimesed 19 kilomeetrit läbisin ma kahe ja poole tunniga, mis pole teab mis eriline saavutus, kui sa just ei proovi seda distantsi läbida suvel uiskudega. Samas polnud ka kuhugi kiiret. Jäneda linnamäel [1] käisin esmakordselt kuus aastat tagasi, kui Albu valda tööle tulin ning ümbruskonda avastama asusin. Mäletan seda mõnusat septembrikuist õhtupoolikut, rahulikku maanteed, mida rattaga mõõtsin, kuusetuka taga pilgule avanevat vägevat linnust... Nii et tee oli tegelikult üsna tuttav ja ka suunaviidad aitasid kenasti kaasa. Mägi seisis seal, kus ennegi.

(Jäneda linnamägi kõrgepingeliinide säras. Künkal kasvavad ilusad gallen-kallelalikud männid)

Jäneda linnamägi on tõele aru andes ainuke täiesti kindel muinaslinnus Järvamaal. Jah, linnamäe-nimelisi künkaid leidub mitmeid, suisa palju, kuid nimega näib nende linnuselisus ka enam-vähem piirduvat. Võib-olla on neil vanasti sõdade eest varju leitud, kuigi rahvapärimus on selles osas jäänud katkendlikuks. Näiteks umbes viisteist kilomeetrit lõuna pool on Kaalepi küla lähedal Kodru raba ääres päris pirakas küngas nimega Linnamägi, kus ma samuti oma Albu-päevil kord kolama juhtusin. Inimtegevusele viitavaid jälgi ma künkal tähele ei pannud, ka tundus see asuvat normaalsest inimasustusest liiga kaugel, et kujutada endast mingit vähegi tõsiseltvõetavat admin-keskust... Aga läksin oma jutuga juba liiga kõrvale, sest praegu on meil rambivalguses ikka Jäneda linnamägi, mille puhul ei teki mingit kahtlust – linnus mis linnus! Juba esmamulje on vägev. Kõrged järsud nõlvad sunnivad üles saamiseks pingutama. Et asi veel keerulisem oleks, kuhjasid muinasjärvakad linnamäe õue servadesse mitmesse kohta kõrged vallid, mis ka tänapäeval kantsi kaunistavad. Kui võhmal rändur lõpuks oma jalgade tervise hinnaga üles oosiseljale jõuab, ootab teda lai lage plats, mille keskel on salapäraste puust ebajumalakujude ring. Tagumise, põhjapoolse valliharja taga peitub veel teinegi linnuseosa. Vasemal orus hingab vaikselt Kalijärv. 

(Künka servadesse on kuhjatud vallid selleks, et tervisematkajate tervis veelgi kehvemaks teha)

(Õu on päris suur ja tõtt öeldes on see vaid pool linnusest)

(Ebajumalakujud silmitsevad nukralt kustunud lõkkeaset. Hääl minu (puu-) peas ütleb, et need ei pruugi olla just kuigi vanad...)

(Murekortsud piki ja põiki puust palet)

(Puumees ei usalda kedagi)

Linnuse õuele töödest ja tegemistest ladestunud kultuurkiht pärineb oletamisi viikingiajast ja hilisrauaaja algusest. Kuna ükski neist umbes kahest või kolmest 13. sajandi kirjaoskajast, kes Läänemere idakalda ristisõdadest reaalselt midagi kirja viitsis panna, ei maini Jäneda linnamäge oma pamflettides, siis on ka arvatud, et see oli nondeks kirevate sündmuste aegadeks maha jäetud ja vaikselt võsastumas. Korralikke väljakaevamisi pole Jänedal läbi viidud, mistap igasugused väited linnuse täpsema kasutusaja ja otstarbe kohta on seni tegelikult üsna umbmäärased.

(Linnamäe lõunapoolne osa on kenasti võsast ja metsast puhastatud. Taamal Põhjala metsad ja Järvamaa piirimaad)

Järvamaa üleüldise linnustetühjuse tõttu on arvatud, et siinne valitsemismudel võis erineda nendest maadest, kus on teada tugevaid kantse. Esiteks ei pruukinud igal pealikul või tema suguvõsal oma isiklikku linnust olla – rahvast ja maad on võimalik juhtida ka tavalisest talust või mõisast (mõisategi algupära ulatub nähtavasti sügavale muistsesse põlve). Jänedal valiti ilmselgelt edevam tee ning ehitati oosile linnus, et vaadata maailma peale ülevalt alla. Seega, oli mujal Järvamaal pealikega lood kuidas olid – on isegi oletatud, et nende eluviis ei pruukinud tavaliste talupoegade omast kuigivõrd erineda – , siis maa põhjaosas, oletatavas Loppegundes, elas eliit seisuse kohustustele vastavalt. Laialt. Või pigem kõrgelt. 

(Kõrge otsavall varjab linnuse põhjapoolset osa, mis on endiselt metsa ja võsa all)

Termosega kaasavõetud tee kosutas teed jätkama. Võib-olla just tänu kuumale teele, aga võib-olla natuke ka tuule tõttu, mis nüüd hoopis seljatagant puhus, läks sõit ühtäkki lennukaks nagu mõte. Tuhisesin tuulispasana kagu poole ning jõudsin vaid hädavaevu teha lühikese peatuse Raudla külas, et pildistada teeäärset asulakohta [2]. Raudlast paistis Jäneda linnamägi üle välja kenasti ära ning küllap hoidis ka linnus Raudla rahva töid-toimetamisi valvsa pilgu all.

(Raudla asulakoht on täpselt Pärnust Aegviidule viiva maantee kõrval)

Raudlast põrutasin edasi Kukeverre, kus küla keskel on samuti leitud muinasasula jälgi ning sellest mõnisada meetrit eemal keset põlde kaks-kolm kivikalmet [3]. Ühel neist käisin 2010. aasta kevadel, sel korral võtsin ette käigu teisele, millel nimeks Huntaugu mägi. Asend oli hästi valitud – avatud maastiku pisut kõrgem koht, mis tõmbas juba kaugemalt tähelepanu, kui osata vaadata. Muistsed kivikalmed olid monumendid, esivanemate põlvkondade ja põlisuse maamärgid, midagi antiikmaailma püramiidide ja mausoleumide sarnast. Nad olid nähtavasti mõeldud kestma igavesti ning arvestades mõningate kokkuveetud kivide suurust, võtsid muinasinimesed oma ülesannet väga tõsiselt. Huntaugu mäe kivikalmet kaevatud pole ja nii on meil hea võimalus pisut fantaseerida selle vanuse üle. Lõuna-Eesti puhul oleks lugu üsna lihtne – enne rooma rauaaega naljalt kividest matusepaiku ei valmistatud (peale üksikute erandite), pärast rooma rauaaega samuti mitte. Põhja-Eestisse jõudis kivikalmete mood aga juba tuhatkond aastat varem, mil meie maal laiutas veel pronksiaeg. Toona olid kalmud piiratud kividest ringiga, mille keskel oli sageli kividest laotud „kirst”. Viimaseid võis kiviringis olla rohkemgi. Enamasti asuvad kivikirstkalmed, nagu neid kutsutakse, rühmiti koos. Nad on omased Põhja-Eesti rannikule ja Saaremaale, aga sisemaal leidub neid harva. Nii et pigem on Kukevere kalmed siiski rooma rauaajast, nagu väga paljud varemgi muinasreisidel kohatud kivikalmed, millest siin blogis juttu on olnud. Kuid nad räägivad siiski selle kandi pikast asustusloost, mis ulatub kaugemale aegade taha kui keegi meist mäletada suudaks.

(Kukevere Huntaugu mäe kalme on nagu juuksetukk hiiglase peas)

(Kalmelt on kena vaade taamal asuvale külale, mis paiknes sealsamas juba vanal ajal. Elavate ja surnute ilm on küll eraldi, kuid nad on lahutamatult seotud)

(Peitepilt: leia fotolt vana muinsuskaitsetahvel!)

(Teine kalme asub mõnisada meetrit ida pool, samuti pisut kõrgemal kohal)

Kukeverest sõitsin otsejoones Käravetele, mis on päris kena mõisaküla. Viie aasta tagusest ajast mäletasin, et siin asus ka väike pood. Nüüd selgus aga, et sellel hoonel pole enam katustki peal. Poodi polnud seal mõistagi samuti. Pidin oma lõunaproviandi täiendamise kavatsused edasi lükkama.

Käravete mõis on rajatud Ambla jõe kõrvale ning peahoone juures on väike sopiline ehisjärv. Järve ühe sopi

ääres, otsapidi kaldavees lamaskleb iidvana lohukivi [4], minu ammune tuttav. Sellepärast võtsin aega, et teda külastada ning teha mõned mälestuspildid. Näis, et tal polnud selle vastu midagi. Lohke tal väga palju ei ole, aga paar tükki leiab kivi kõrgeima nuki pealt siiski.

(Lohukivi leotab vees varbaid ja imetleb Käravete mõisa arhitektuuri)

(Paar õrna lohukest pole rändrahnule uuristanud mitte jääaeg, kes ta siia tõi, vaid entusiastlikud järvalased oma paar tuhat aastat tagasi)

Viimaks jõudsin oma matkal ka kohalikku keskusesse Amblasse. Siin asub Järvamaa üks vanimaid ja suurimaid kirikuid ning, mis minu jaoks sel hetkel veel olulisem, pood. Täiendasin toiduvarusid ning võtsin kursi kirdesse Tapale, et jõuda kell 15.12 Tartu poole sõitvale rongile. Kuigi edasiliikumine oli üpris jõuline, kippus külje pealt puhuv tuul sõitu kõvasti raskendama. Aga ratas, mis oli terve tee hädaldanud ning ähvardanud ketti maha visata, pidas siiski vastu ning viis mu õnnelikult Tapa linna tagasi. Umbes poole tunni pärast tuli Tallinna poolt rong, mis mind Muinas-Järvast Tarbatusse viis.

Sellega võikski oma lugulaulu lõpetada, kui mitte üks väike, aga tähelepanuväärne juhtum poleks aset leidnud. Nimelt tuli Tartusse jõudnult koju sõites rattal poole maa pealt kett lootusetult maha ning seda ei saanudki enam õieti peale, sest tagumine ketisuunaja oli käiguvahetuskangi lahtituleku tõttu viltu vajunud. Mul ei jäänud siis üle muud, kui ratas viimased sajad meetrid käekõrval koju tuua ning õnnetähte kiita, et see jama mul keset rännakut ei juhtunud. Vaat sellise õnneliku lõpuga lugu!