Nurmekund

Võib-olla on mõni terasem lugeja märganud, et ma pole üht väikest Muinas-Eesti maakonda veel oma reisikirjades kajastanud. Muidugi on see Nurmekund, ilmselt kõige poeetilisema nimega muinasmaid, mis üleüldse maailmas kunagi eksisteerinud. Pole ime, et ta on inspireerinud lingvisti Arthur Roosmanni, kellest nime eestistamise järel sai Pent Nurmekund, samuti ansamblit Vennaskond ja nende lugu „Nurmekunna hümn”. Mis seal salata – nimi on veetlev ja mõneti salapärane, viies mõtted kergelt rahvusromantilistele fantaasiatele muistsest priiusepõlvest, kuldsest Kunglast ja muust säärasest hõllanduslikust.

Aga kui paljud meist teavad, kus see müütiline Nurmekund õigupoolest asus? On kindlasti neidki, kelle jaoks kõik, mis toimunud enne tema eluaega, on mingi ebamäärane seitsme maa ja mere tagune muinasjutt, mille seos päriseluga on, ütleme, vaieldav. Aga see ei tee Nurmekunda vähem tõeliseks, kuigi tänapäeva administratiivkaartidel teda enam nii tihti ei leia kui muiste (kui taolisi asju toona üldse tehtud oleks). Vanade kirjalike allikate toodud katkendlikke andmeid uurides on ajaloolased jõudnud järeldusele, et Nurmekund pidi asuma pääasjalikumalt hilisema Pilistvere kihelkonna alal. Tõenäoliselt kuulus Nurmekunna muinasmaa alla ka Pilistverest lõuna pool asuva Kolga-Jaani kirikukihelkonna ala. Nii et kokkuvõttes asus Nurmekund Võrtsjärvest otse põhja pool. Läänes ja edelas piiras teda Sakala, loodes Alempois, põhjas Järvamaa ning idas Mõhu. Vahel on Nurmekunna asukoht naabermaa Mõhuga segamini aetud – nii et Mõhu oli läänes ja Nurmekund idas, kuid sellel seisukohal pole siiski mingeid usutavaid tõendeid.

Jõuluaja neljandal advendipühapäeval käisime ansambel Sirgutiiga Pilistvere pastoraadis ehk talvekirikus muusikat mängimas ning see andis ka väga hea võimaluse ära käia selle aasta viimastel seni käimata muinasradadel Nurmekunnas. Noh, ma ei saa kiidelda külastatud paikade erakordse rohkusega, sest tegelikult nägin ma vaid üht päris-muinaskohta, aga teisalt on Nurmekund mingil seletamatul põhjusel jäänud arheoloogide vaateväljast kõrvale ning minu teada pole siin kaevatud ühtegi noorema rauaaja muistist. Kolga-Jaani ümbrus, eriti iidse Suur-Võrtsjärve põhjakallas on kiviajaga üle puistatud nii tihedalt, et tulekivikillud on üksteises kinni. Hiljem aga ei suutnud tasa taanduv järveäär vist enam oma aktsiaid kõrgel hoida ning inimasustus keskendus põlluharimiseks sobivamatele maadele.

(Kaart kohaga, mis kirjas ja pildis mainimist leiavad. Tekstis on number märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Ühekihelkonnalise muinasmaana polnud Nurmekund kuigi suur, Taani hindamisraamatu sõnul umbes 600 adramaad, mis ületab kolmandiku võrra naabreid Mõhut ja Alempoist. Ehkki näib, et suur ja vägev Sakala võis oma tillukesele naabrile vabalt oma väge ja tahet peale suruda, kohtab Nurmekunna mainimist erinevates kirjasõnades üllatavalt sageli. Teda teavad Henriku kroonika, Liivimaa vanem riimkroonika, Taani hindamisraamat ja mitmed juriidilised dokumendid. Nimekujud on neis üsna sarnased – Nurmegunde, Normegunde, Norumegunde, Nor(e)megunde.

Linnamägesid Nurmekunnast ei teata. Ju siis saadi kuidagimoodi ka ilma nendeta ära elatud. Teisi muistiseid ikka leidub. Asulakoht Pilistveres [1], otse küla keskel Navesti jõe ääres, ulatub juuripidi tagasi rauaaega ning pidi võib-olla 13. sajandi alguse madinates võõrustama nii sõjardeid kui ka ristijaid, nagu edaspidi näeme. Muinsuskaitse all on veel mõningad kivikalmed, need muistsed matuse- ja erinevate toimingute paigad, samuti ohvrikivid, mille puhul pole paraku teada, kas neile ka juba paljude sajandite eest ande toodi.

(Pilistvere muinasasula. Maja, allee, tee, muinsuskaitsetahvel. Kõige olulisem on peidus kamara all)

(Aga see asulakoht on ka kange, nagu hea puskar, mis iga aastaga läheb aina...)

Ristisõda tabas Nurmekunda päris valusalt. Esmakordselt tungisid siia 1211. aasta sügise paiku mõned Sakalat rüüstama tulnud lätlaste, liivlaste ja sakslaste väest, ületades kahe maa vahelise piirijõe Navesti ja „pistes kõik külad põlema ning tappes mehed, viisid naised ja hobused ja kariloomad kaasa ja jõudsid kuni Järvamaani välja,” nagu kirjutas Henrik. Järgmise aasta alguses tegid ristisõdijad möllu Järvamaal ning tagasi tulles põletasid taas Nurmekunda koos Mõhuga, kuni jõudsid Võrtsjärve äärde välja. Edasi jäi see maanurk vallutajate tähelepanu alt mõneks ajaks kõrvale ning sõjasalgad liikusid siit kiirelt läbi, kätt külge panemata. Alles ilmselt 1219. aasta talvel leidis aset leedukate tõeliselt suurejooneline ja parajalt hullumeelne sõjaretk Eestisse. Nagu kirjeldab tundmatu autori kirjutatud Liivimaa vanem riimkroonika, tungisid leedulased, keda juhtinud vanakurat ise, läbi Semgallia ja Kuramaa Kura Kurguni ning maabusid üle merejää Sõrves. Edasi saatsid nende sõjasõitu karjed ja põlengutoss, kui nad hävitades ja röövides läbisid Saaremaa ja Muhu, seejärel Läänemaa, Järvamaa ja Nurmekunna. Tagasi kodu poole kapati läbi Sakala ja lätlaste maa, kaasas soliidne sõjasaak. Alles Väina jõe ääres läksid orduvennad koos lätlaste ja liivlastega leedulaste laagrile kallale ning võtsid palju eestlastelt omastatud kraami endale. Meie omadele jäid lõppkokkuvõtteks ilmselt näpud. Heal juhul.

(Siin üleval voolab Navesti ehk Pala kesk Nurmekunda, aga allpool saab temast Nurmekunna ja Sakala vaheline piirijõgi)

1220. aastal, kui preester ja kohakaasluse alusel kroonikakirjutaja Henrik võttis ette oma legendaarseks saanud ristimistuuri, leidis ta mahti koos äsja preestriks pühitsetud Theodericiga Nurmekunda väisata, et igas suuremas külas ristida ning evangeeliumi õpetust jagada. Henrik oli seda meenutades oma kroonikas haruldaselt üksikasjalik ning kirjutas, et nad käisid maakonnas ringi seitse päeva, ristides iga päev 300 või 400 mõlemast soost inimest. Ehk siis on meil magus võimalus järeldada, et Nurmekunnas elas toona vähemalt 2100–2800 inimest, ent tõenäoliselt ka rohkem, sest päris kõiki nad niikuinii ära ristida ei jaksanud. Ja ühtlasi reetis Henrik sellega eneselegi tahtmatult, et varasemad rüüstamiskäigud polnud siiski suutnud nii suurt kahju tekitada kui vallutajate pool näidata ihkas.

Sõjavanker ragises üle Eestimaa eelnevast hoolimata edasi. 1223. aastal rüüstas-põletas ristisõdijate vägi, mis oli tulnud ülestõusnud Sakalat, eeskätt Viljandit ja Lõhaveret karistama,  taas Nurmekunna maad. Kui kogu Mandri-Eesti oli järgmisel aastal ära vallutatud, läks Nurmekund Tartu piiskopi kätte, kes andis selle koos teiste läänepoolsete aladega – Sakala, Mõhu ja poole Vaigaga – Kristuse sõjateenistuse vendade kätte (keda tunneme tänapäeval mõõgavendade orduna). Nurmekunda loodi oma kirikukihelkond ja 1234. aastal pandi siin ametisse vaimulik-plebaan Fredericus. Küllap ehitatigi kirik kohe alguses Pilistverre, ehkki kirjasõnas on teda esmakordselt mainitud küll alles tükk aega hiljem, nimelt 1454 (Pilszekon).

(Pilistvere kiriku noorusaeg võis mööduda veel Vana-Nurmekunna päevil, aga Eesti ajaloos on ta olnud hiljemgi õigel ajal õiges kohas. Näiteks taasiseseisvumise aegu sündis mitmeid rahvuslikke algatusi just siin)

Võiks siinkohal öelda, et edasine on juba ajalugu, aga enne pidulikku lõppsõna tunnen kohustust ära mainida veel üht Eesti muinaslooliselt olulist tõika, mis Nurmekunnamaaga seotud. Ajaliselt hüppan seekord hoopis 19. sajandisse. Siis elas ja tegi mehetegusid esimene eesti soost harrastajast muinasteadlane Jaan Jung. Ta sündis Pilistvere kihelkonnas Imavere mõisas ning siia kihelkonnakalmistule on ta ka koos abikaasaga maetud. Oma tegusamail aastail korraldas Jung Jakob Hurda eeskujul kirjasaatjate abiga üle-Eestilise muististe registreerimise, mille tulemusel tekkis esimene terviklik ülevaade meie kodumaa vanadest asjadest ja kohtadest. See info on tänapäevalgi väga oluline, sest paljude objektide asukohad on unustatud või ajaloo tõmbetuultes minema pühitud. Trükis jõudis Jung avaldada vaid osa kogunenud materjalist. Nagu sellest kõigest veel vähe olnuks, kirjutas ta ka meeletus koguses ajalugu tutvustavaid raamatuid ja artiklikesi ning – taas esimesena – tõlkis Henriku Liivimaa kroonika maakeelde. Olles selleks tarbeks eelnevalt ladina keele selgeks õppinud. Nii et tema saavutustel on meil siin ajaraamatus igati põhjust peatuda. Tegemist on igatahes ühe kõige prominentsema nurmekunnakaga, kuigi see maanurk on olnud koduks paljudele kangetele.

(Jungide viimane puhkepaik Pilistvere kalmistul)

("Siin hingab Jumala rahus Jaan Jung". Tema ise)

Kui ma olin Navesti jõe paisul rannamõnusid nautinud (vesi oli aastaaega arvestades päris soe), jätsime Nurmekunnaga selleks puhuks hüvasti. Nähtavasti võib tuleval suvel taas olla põhjust sinnapoole kiigata. Kui olen ka käesolevale kirjatööle viimase punkti pannud, ongi kõikidel Eesti muinasmaadele ring peale tehtud. Kahtlemata on teemasid, millest vesta, veel palju-palju-palju, aga kuidas nendega uuel aastal jõuan rinda pista, on veel natuke vara öelda. Vihjan vaid, et üht-teist teemakohast on mitte väga kauges tulevikus ka ilmumas. Seniks aga lausun aitäh kõigile toredatele lugejatele ning soovin teile meeldivat pühadeaja jätku ja vägevat uut aastat!