Mõhu

Aasta lõpp läheneb iga päevaga aina hirmuäratavama kiirusega ning et mul on jätkuvalt kurikaval plaan külastada aasta jooksul kõiki 13. sajandi alguse maid (vähemalt neid, mida tavaliselt ikka meie ajalookaartidel näidatakse), siis tuleb tegutseda otsustavalt. Üks neist, mida ma seni veel külastada polnud jõudnud, oli Mõhu, pisike ühekihelkonnaline väikemaakond Kesk-Eestis. Detsembrikuu kolmandal hommikul võtsin juhusel natist ning sõitsin bussiga Põltsamaale, mis asub just kunagise Mõhu keskpaigas.

Teadaolevalt oli Mõhu üks tillemaid muinasmaid, millel Taani Hindamisraamatu andmetel oli kokku umbes 400 adramaad. Ainult Alempois oli sama väike, kõik teised maad ületasid neid oluliselt. Tõsi küll, Hindamisraamatus puuduvad Ugandi ja Sakala adramaad, samuti pole selles eraldi mainitud Jogentaganat ja Soopoolitset, nii et andmed jäävad ebatäielikuks. Mõhu omapärase nime päritolu arutluse jätaksin seekord päris reisikirja tahaotsa. Nimelugu nimelt on seotud ühe paigaga, mis mu matkal jäi lõppu. 

(Kaart kohtadega, mis kirjas ja pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Veel enne rännutee jalge alla võtmist tegin Põltsamaa jões väikese karastava supluse. Vedelas olekus vesi on alati plusskraadides, mistõttu pole lühikest aega mulistamine ka mittetraditsioonilisel rannahooajal sugugi paha. Ainult kaldaäärsele veele tekkinud õhukese jääkooriku pidin sügavamale pääsemiseks enne paari meetri ulatuses katki lõhkuma. Voolavale jõeveele aga nii kergesti jääd peale ei külmeta. Kolmest ujumistõmbest piisas selleks korraks täiesti ning kui riided taas seljas ja termosega kaasavõetud kuuma tee lonks samuti kõhtu jõudnud, oli täitsa erk ja värske tunne – ideaalne ettevalmistus ühe pikemat sorti matka jaoks.

Põltsamaa jõgi kandis vanasti saksa keeles nime die Pahle ning alev oli Oberpahlen (alamsaksa keeles algselt Overpale), mis maakeeli tõlgituna võiks olla Üle-Paala. 13. sajandi teisel poolel ehitas Liivi ordu jõe paremkaldale kivilinnuse, mille varemed jäid mu ujumiskohast täpselt teisele poole jõge. Linnuse ümber kasvas alev, mis on tänase Põltsamaa linna algus. Midagi oli siin nähtavasti aga varemgi, sest enne viimast sõda leiti linna piirilt araabia müntide aare, mille keegi oli millalgi 10. sajandi keskpaika nii hästi ära peitnud, et ise enam seda kätte ei saanudki. Või tabas peitjat enne varanduse üleskaevamist mõni teine nukker saatus. 

(Ujumiskoht Põltsamaa jõe ääres varahommikuses hämaruses. Teisel pool vett on keskaegne kivilinnus ja kirik)

Põltsamaa jõgi või õigemini selle üks kunagisi nimevariante (neid on teisigi) Paala või Paale on varasemaid ajaloolasi ka natuke sohu või õigemini jõkke juhatanud. Asi on selles, et Henrik oma kroonikas jutustas samuti ühest Pala/Paala jõest, mille ääres olnud Lembitu linnus Leole. Kui veel täpselt ei teatud, et see Leole on linnus Lõhaveres, Viljandimaa Suure-Jaani kihelkonnas, arvasid mitmed ajauurijad, et Lembitu kants asus hilisema Põltsamaa kohal. Hiljem tehti aga selgeks, et Pala nime kandis ennemuistsel ajal ka Navesti jõgi, mille juures Lõhavere asub. Põltsamaa jäi kuulsa Lembitu residentsi staatusest ilma.

Põltsamaalt liikusin põhja poole, kuni kümne kilomeetri järel jõudsin oma esimesse plaanitud peatuspaika. Selleks oli Kalana küla lähedal olev Otisaare linnamägi [1]. Kui läheneda lõuna poolt Kalanale (mitte segi ajada Hiiumaa samanimelise külaga; kui siiski seda teete, süüdistage ainult iseennast), siis näitab suunaviit vahetult enne külla jõudmist vasakule. Aktsiaselts Kaltsiidi hiiglaslikust killustikukarjäärist mööda ja õige pea ongi linnus paremat kätt tee ääres rändajat tervitamas. 

(Kalana Otisaare linnamägi näeb välja nagu harjutusnõlv algajale süüsahüppajale. Meie laiuskraadile vääriline suusailm on igatahes juba olemas)

Muidugi on mul siin ennatlik väita, et juba muinasajal iga külaline avasüli vastu võeti. Võis ka sama hästi juhtuda, et sellest sülest pillati tulija suunas mõni terav ese, mis pidi taktitundeliselt vihjama, et külaline pole hetkel kuigi oodatud – kas oli õu pühkimata, polnud lauale midagi head panna või oli tulijal peas muud mõtted kui head. Et ka seda viimast võis aeg-ajalt ette tulla – isegi neil muistsetel kuldsetel õnneaegadel – , sellest räägivad linnuse otsavallist 2000. aastal välja kaevatud kaks põlenud söetukkide kihti. Vanem ja sügavam neist pärines meie ajaarvamise 5.–6. sajandist ehk rahvasterännuajast, mil seljakule rajati esmakordselt kindlustatud objekt. Selle päevade arv sai nähtavasti üsna kiiresti täis. Hüljatud linnamäel ootas mõnisada aastat tasa ja targu ning ennäe! – inimesed tulid tagasi, et teha linnusele tugevamad kindlustused kui eales varem. Hilisem vallis peituv põlengukiht pärines minu muinasreiside lemmikajast ehk vahemikust 11.–13. sajandini. Henriku kroonikas on pajatus sellest, kuidas 1212. aasta talvel Vaigat ja Järvamaad külastanud ristisõdijad naasid tagasi lõunasse, teel Nurmekunda ja Mõhut põletades. Nendest ridadest lähtudes on välja käidud oletus, et Otisaare linnus võis olla üks neist issanda püromaanidele ette jäänud õnnetutest. Mul on ometi karvane tunne, et tulemaniakke leidus vanasti teisigi ja muudel aegadelgi. Miks muidu on pea kõikide linnamägede kaevamistel põlenud palgijuppide või vähemalt söelademe leidmine sama kindel kui tähtede triiv taevavõlvil? Ega siis ristisõdijad jaksanud kõiki linnuseid ise maha kõrvetada – paljudel juhtudel oli keegi virgem neist mitusada aastat ette jõudnud.

(Vaade linnuse valliharjalt Mõhu maastikule. Udu omadused lähenevad kõikides parameetrites piimasupile)

Otisaare linnamägi ise on nunnu nagu pühademuna. Hooviala suurusest – ütleme, et hobusega pääses ringi keerama küll, aga kaugsõidurekkaga oleks olnud üks rist ja viletsus. Õnneks neil muinasajal rekkasid polnud. Nad poleks ka üles linnusesse pääsenud, sest mingit suurt magistraali mäele ei vii. Lõuna poolt, mis on ainus enam-vähem mõistlik suund, kust künkalaele püüelda, viis küllap mingi väike teeke üle vallikraavi ja läbi kaitsevalli või selle kõrvalt linnusesse. Mujal polnud valliga vaeva nähtud, sest orunõlvad ise on siin võõraste pelutamiseks piisavalt sügavad ja järsud.

(Linnamäe õu on tilluke, aga kindlasti armas. Kellelegi)

(Vallikraav hilissügiseses lõõsas)

Linnamägi nähtud, jätkasin matka lääne poole. Rännuilm oli võrratu – ootasin udu seest iga hetk välja kargavat mõnd stiivenkingilikku peletist, kes minust enesele verise, kuid hõrgu roa teeb. Aga tühjagi! Hoopis parem põlveõnnal hakkas usinast jalutamisest kergelt tunda andma. Hiljem see kerge tunne muudkui kasvas. Vähemalt niipalju oli vaevast ka tolku, et jõudsin ikka edasi. Esmalt Pisisaarele ning sealt edasi Uuevälja külla, kus olin plaaninud kohtuda ühe toreda kivikalmega.

Uuemas arheoloogiakirjanduses on sellest Sarapuumäe, Sarapiku mäe või Luigela linnana tuntud Uuevälja kivikalmest [2] juttu küll harva, aga 19. sajandi lõpukümnenditel käis siin päris vilgas muinashuviline tegevus. Kalmet kaevas nii Pajusi mõisnik Nikolai von Wahl (kelle maal muistis asus) kui ka Tartu Ülikooli ajalooprofessor Richard Hausmann. Neid motiveeris leiurõõm, mida vana matusepaik heldelt jagas. Käevõrud, spiraalsõrmused, sõled, ristpeaga ehtenõel, pronksspiraalid, ehtekettide tükid, noad, odaots, tuleraud, jäänael ja muu hea-parem, mis kaevajate kätte sattus, võisid näo naerule tirida küll. Nagu mitmed siin blogis varemgi tähelepanu saanud kivikalmed, oli Sarapuumäe omagi tehtud nähtavasti millalgi vanemal rauaajal, mil Vahemere ääres tegi ilma Rooma impeerium, kuid mitmed esemed pärinesid ka muinasaja lõpust, vallutuseelse Mõhu ajastust. Aga siis tuli ristisõda ja uued isandad ei vaadanud kivikalmesse matmisele enam kuigi lahke pilguga...

Mina sedapuhku Sarapuumäe peale ei jõudnud. Kuigi leidsin arvatava koha hõlpsasti üles, eraldas kivikalmet külateest lai küntud põllulaam. Otsustasin, et mu niigi niiskeks kippuvatele jalavarjudele oleks üks vihmamärg mullaretk ainult karistuseks ning kuna minagi juhtun vahel harva suuremeelsust näitama, loobusin mõttest künnivagude vahele ukerdama minna. Piirdusin kalmekoha pildistamisega kaugemalt. Nõnda jään vastuse võlgu küsimusele, mis seal kohapeal tänasel päeval näha on – kas kivid ja kalme ise ikka alles on, mitu tihu sarapuu- ja muud võsa sellel kasvab ja muud, mille vastu teadmishimuline lugeja põletavat uudishimu tunneb.

(Sarapuumägi ehk Luigela linn - kivikalmekoht, kellele sain tervitused hüüda ainult kaugemalt)

Plaanitud ajakavast hakkasin ma jõuliselt ette jõudma ning see valmistas mulle suurt rahulolu, mida ei suutnud varjutada ei külm vesine ilm ega süvenev kergustunne jalas. Lõunatasin peatumata otse teel, mis viis tagasi Pisisaarele (mis tegelikult on päris suur koht) ja sealt vallakeskusesse Pajusisse. Teel peatusin viivuks Wahlide mõisnikesoo kalmistul, millel on ka ilus korrastatud kabel, ning jõin hingekosutuseks teed. Mõisasüdames nautisin ma hunnitut vaadet Pajusi asulakohale [3] (vaata ka pilti!), mis on andnud vankumatuid tõendeid, et Pajusi on Mõhu maailmakaardil figureerinud juba alates rauaajast. Sealsamas pool kilomeetrit lääne pool voolab Põltsamaa jõgi. Ületasin silla ning saabusin Paremkalda-Mõhhu.

(Hunnitu vaade Pajusi muinasasulakohale. Igaks juhuks jäi kaadrisse ka selle taga olev mitte nii fotogeeniline Pajusi mõisa ait)

Marssisin joonelt Adaverre ning võtsin taldade alla matka kõige keerulisema lõigu – Tallinn–Tartu maantee! Vihma sadas, autosid traavis mõlemas suunas palju nagu sellel teel alati, tunne põlveõndlas muutus juba konkreetseks valuks. Plusspoole pealt leidsin, et mul on võimalus jõuda koguni varasema Tartu bussi peale kui ennist arvatud. Aga enne tuli läbi käia veel mõni tähelepanuväärne minevikumonument.

Kuigi Tallinn–Tartu maanteed peetakse üheks kõige igavamaks, mis Eestis leida (ja minu meelest üldiselt üsna õigustatult), oleks siiski väär uskuda, justkui poleks siin peale eessõitva auto tagatulede midagi muud vaadata. Näiteks Adavere alevikust lõunas oleva Kalme küla nimigi reedab, et siin on teispoolsuse kohalolek tavapärasest tublisti jõulisem. Teispoolsust tasub otsida täpselt sealt, kuhu tublid inimesed on maha märkinud Mandri-Eesti keskpunkti koos kõige juurdekuuluvaga – sümboolne kirjaga kivi, National Geographicu kollane aknaraam, igasugused sildid-viidad jm. Aga-aga! Sealsamas asub väike puudesalu, Kalmemägi [4], kust varematel aegadel on kohalik rahvas luid leidnud. Samuti olnud Kalmemäel vanasti hiiekoht ohvrikiviga. Kivi on seal muide praegugi olemas, maanteest diskreetses kauguses, nii et autoga mööda sõites jääb ta nähtamatuks.

(Kalme küla Kalmemägi on Mandri-Eesti keskpunktist vaid mõne meetri kaugusel. Sisuliselt asub just siin maailma naba)

(Ohvrikivi hoiab üldiselt madalat profiili. Sellest, mille alusel muinsuskaitsetahvlitele objektide dateeringud on tuletatud, pole ma täpselt isegi alati aru saanud. Uutel tulpadel pole aga neidki)

(Rajatis Kalmemäel, mille asukoha sobivuses tekkisid mul teatud kahtlused...)

Kalme küla Kalmemäe kalmistu võib oletamisi pärineda keskajast. Kohe teisel pool maanteed kesk põldu on aga teinegi matusepaik, muinasaegne kivikalme [5]. Koha pühadust kajastab hiiglaslik plakat, mis teatab, et Adavere Statoilini on ühe minuti teepikkus. Reklaami usaldusväärsuses on mul põhjust kahelda, kuna minul kulus Adaverest Kalmele jõudmiseks küll märkimisväärselt enam aega. Ent see selleks! Kivikalmel kasvavad kuused-kased ja muu võsa, aga läbipääsmatu oksterägu alt leidsin palju kive ja kummalise kaeviku-laadse kraavi. Hiljem Muinsuskaitseameti mälestiste registrist lugesin, et juba 1970. aastatel kalmet kaitse alla võttes oli see saladuslik sissekaeve olemas. Toona oli ta täidetud ka mingi olmeprahiga, mis praeguseks on meie kõigi õnneks kadunud – arvatavasti varastati üheksakümnendatel ära, nagu kõik ripakil asjad. Leidudest pole siit midagi teada, päris-väljakaevamisi pole kivikalmel samuti tehtud. Küll aga teadsid kohalikud elanikud põllus olevat kivikühmu Kirikuaseme nime all, mis on piisav, et kahtlustada teda suht-koht kõiges, eriti aga vanaaegseks matusepaigaks olemises. Oletamisi on kalme rajatud rooma rauaajal ning isegi kui sinna muinasaja lõpus surnuid enam ei maetud, arvan, et seda teati ja hoiti jätkuvalt au sees.

 (Teisel pool asfaldilinti piilub läbi uduloori kaamerat vana kivikalme)

(Tegelikult on Adavere Statoili vähemalt veerand tundi kõmpimist, kui mitte rohkemgi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile siin rääkida...)

(Mis on peidus okste taga? Veerevale kivile sammal peale ei kasva, kalmekivile kasvab. Nende kõrval on kummaline kraav, mis näeb veidi välja nagu sõjaaegne laskepesa)

Varasem buss tundus endiselt realistlik ja ahvatlev, sestap andsin jalgadele valu. Sõna otseses mõttes. Lisaks juba tuttavale paremale põlveõndlale, mis lõi lühikeste jooksulõikude ajal tuld nii et sädemeid lendas, hakkas endast märku andma ka vasak jalalaba. Vaimusilma ette ujusid kujutluspildid amputeerimistest ja tulevastest muinasreisidest ratastooliga rallides, aga siis mõtlesin jälle, et YOLO ning lasin samas vaimus edasi.

Ja ennäe-ennäe! Jõudsin oma viimasesse ihaldatud sihtkohta. Selleks oli Põltsamaa naaber Mõhküla [6]. Mingit konkreetset käegakatsutavat objekti polnud siin plaanis külastada, aga Mõhküla puhul loeb eelkõige nimi ise. Pole vaja olla eriline lingvist, et aimata nimede Mõhu ja Mõhküla kõlalist sarnasust ja ehk isegi seost. Sellepärast jätsingi Mõhu nimeloo targu jutu lõppu, et sellest siin õpetlike näidete varal lähemalt pajatada.

Esteks vaatkem, kuis on Mõhu nimi, mis ise muide on uueaegne tuletis, ära mainitud vanades keskaegsetes kirjakohtades. Henriku kroonikas Mocha. Taani Hindamisraamatus Møge. Tulles tagasi päris alguses mainitud Põltsamaa jõe vanemate nimekujude juurde, siis Pahle kõrval on ta kirja pandud ka kui Möhkjöggi, Mecho fluvius, Mächo=küllajåcki. Eelnevatest ongi (taas-) tuletatud eesti keelde muinasmaa nimi Mõhu. On esitatud ka teistsuguseid rekonstruktsioonivariante, millele pole palju elupäevi antud – näiteks Möga. Õpetatud pead on arvanud, et nimi Mõhu (ja/või selle variandid) on kuidagimoodi seoses leivaastja ehk mõhega, kuigi ausalt öeldes ei tee see seletuskatse meid mõhkugi targemaks küsimuse osas, miks just siinset kanti nõndaviisi kutsuma hakati. Ja kas Oskar Lutsu ühe teose tegelase nimi Mõhk (ei, mitte Kevadest. Suvest ka mitte..) on puhas kokkusattumus või siiski midagi enamat? Jäägu vastus praegu õhku rippuma. Aga eks ole sarnaseid nimemüsteeriume meie maal teisigi...

(Nüüd siis järgmine kord sellest sildist möödudes teate, et see räägib meile ühest vanast muinasmaast)

(Veel üks variant, antud juhul kahe K-ga. Kolme K-ga Mõhküla viita ma õnneks lähikonnas tähele ei pannud)

Viimaks jõudsin töntsil sammul Põltsamaale tagasi. Rõivad olid kergest, kuid pidevast vihmast niisked ning kui viimaks Türilt Tartusse sõitvale bussile sain (jõudsingi, näe!), oli läbitud kolmekümne üheksast jalgsikilomeetrist küll juba paras iiveldus peal. Õnneks ei kesta see küllastumistunne kunagi väga kaua, nii et juba järgmisel päeval lendasid mõtted järgmiste rändude plaanimisele, ehkki vasak labajalg oli ööga lausa paiste läinud. Mälestused Mõhu-matkast on igatahes siiani meeldivad. Isegi jalad ei valuta enam nii hullult, vähemalt on paistetus taandunud.