Black metal ongi see kõige rokenrollim levimuusika vorm

Eelmine nädalavahetus oli väga intensiivne. Esiteks laupäev, mil sai taas jälle lavalaudu sõtkuda (mu daamid ja härrad! Teie ees üks ja ainus, Tartu black-metali lipulaev Langenu! Esmakordselt Eestis täiskavaga!). Rahvast oli üsna palju, heli poole pealt annab küll viriseda, nagu alati, aga suutsime oma ballaadid siiski ilma olulisemate inimkaotusteta publikule maha mängida.
Riina sõnul parim laiv, milles osalenud olen.

Alloleval pildil kaks Langenu trubaduuri lõõritamas, taustal erivärvilised mummukesed.



Järelpidu möödus rohke õlle ja mõõduka tekiila toetusel heade inimeste keskel. Aga hoolimata sellest, et olin endale eelnevalt tõotanud, et kui ma laval kurnatusest maha ei sure, siis teen seda sõbra alkoholi läbi, oli veel vara ennast maha kanda...

...sest järgmisel päeval, nimelt pühapäeval, sõitsime me Margusega päälinna, kus olime kuulnud ühest väljamaa bändist, kes seal peaks üles astuma. Bändile oli pandud päikesepaisteline nimi "Shining" ning peab mainima, et nimi oli kõigiti õigustatud. Rootsimaa mehed mängisid elurõõmsat suitsiidimuusikat, mis pani ehedalt tundma, kuidas elu soontes voolab. Lauljal Kvarforthil voolas pisut ka pealpool sooni:



Väidetavalt rüüpas seesinane Kvarforth esinemise ajal mõnikord pudelist omaenese uriini, aga kes neist kuulujuttudest ikka nii väga teab.
(a küllap ta ikka tegi ka)
Igatahes oli juba tüübi pilgust näha, et tegemist on hullumeelsega ja see vaid ainult tõstis show usutavust. Loomulikult mõista oli ka muusika väga kõrgel tasemel. Kel soovi rohkem uurida, kuulaku www.myspace.com/shininghalmstad

Olin tükk aega esireas, aga siis hakkas kell näitama nii palju, et varsti läheb viimane buss Tartusse. Kuna meil Margusega puudus soov viita mitu tundi Tallinnas, uni silmas, siis tegime kõige magusama koha pealt minekut. Aega oli siis meil umbes 20 minutit. Juba alguses panime ilusa lauluga leekima, kuni mingi Liivalaia tänaval avastasin ühtäkki, et ei jaga matsu välja, kuhupoole minema peaks. Umbropsu valitud teeots osutus õigeks - nagu kae langes ühtäkki mu silmilt ning täie veendumusega tormasime me edasi.
Pole vaja eriti rõhutada, et bussijaama jõudsime me veidi rohkem kui poolsurnutena. Margus oli eriti laip, mul endal voolasid higijõed ja -massiivid ning kui bussijaamas selle viimase bussi kohta mingeid andmeid kah ei näinud, siis tekkis tunne, et sporti sai vist ilmaasjata tehtud. Aga buss tuli ja peale me saime. Jõudsime keset ööd Tartusse ja läksime tuttu.

Vaat siis, nii on lood. Homme sõidan Vilniusesse Martynasele külla ja eks pärast jutustan sellest ka.

Minu päev

Postitusi on hirmus keeruline kirjutada. Iga selline ettevõtmine nõuab vastavat meeleolu ja teatud koguses inspiratsiooni. Et aga minu tagasihoidlik, samas pompöösne võrgužurnaal ikka elus püsiks, siis tuleb aeg-ajalt see Kolgata tee jalge alla võtta.

Olen püüdnud seni vältida poste teemal "minu päev", kuna see pole olnud mu blooginduse eesmärk, samuti ei juhtu minu elus niigi eriti midagi hirmerilist. Täna aga teeme selles osas erandi - teie silme ees avaneb minu argilaupäev, nii, nagu see tavaliselt on.

Kuna elan kanalaudas, siis pidin hommikul silmad lahti tegema rämeda kukelaulu peale, mis minu kõrvu karmilt hellitas. "Juba virgun", ühmasin enda õigustuseks ning püüdsin unerähmaseid silmi lahti kangutada, milline tegevus mul ebaõnnestus. Alles siis, kui minu kallis teinepool kella 8 ja 9 vahel (olin selleks ajaks olnud sunnitud ärkvelolekus juba 6 tundi) kanakuuti tuli, et mind ja teisi kanu luku tagant vabastada, õnnestus tal kreissaega mu kokkukleepunud silmalaud taas avada ning ma nägin valevat valgust!

Pärast seda, kui ma olin tervitanud päeva ja Päikest ning talle peatset kustumist soovinud, võtsin ette oma argitoimetused. Bokoloogiainstituudis toimus konverents ning seal tuli teha mitu ettekannet (mis teemadel, ma enam ei mäleta), samuti banketilaua juures elavat vestlust üleval hoida. Paraku see tegevus läks sel korral õrnalt nurja, kuna instituudi keemialaborandid olid just enne mind teinud ettekande "Kokteilid Bocki ja piiritusega" ning käegakatsutavate tõenditena lasknud mõned proovid auditooriumisse. Seetõttu möödus kohvipaus kõigil osavõtjatel sujuvalt laua all ning kui ma nüüd õigesti mäletan, siis mõned jäid sinna ka pärast ametliku ja mitteametliku osa lõppu.

Nii, edasi oli tööpäev küll seljatatud, ent tegemiste-toimetuste hulk ootas veel ees. Kõigepealt tuli lapsed lasteaiast ära tuua. Kui tavaliselt mõeldakse selle all toimingut, mille käigus lapsevanem lihtsalt tuleb ja viib oma järeltulija koju ning kellelgi pole selle kohta midagi kobiseda, siis minul käib see asi natukene teisiti. Nimelt tuleb mul oma 13 (vesi)võsukest ära tuua lastekodust, kuhu mul paberite järgi oleks küll keelatud siseneda (kuna teenelise perverdina jäin ma kohtuotsuse tõttu nende hooldus- ja liginemisõigusest juba ammu ilma), aga isainstinkt on üle kõige! Nõnda siis lasin ma mausriga kaks kasvatajat juba hoovis maha, seljatasin kolmanda uksel ühe balletivõttega, krabasin latsekesed sülle ja viuhti - läind ma olingi.

Koju jõudes vestlesin abikaasaga (ta peksis mind taignarulliga ja järeldasin sellest, et õhtuks küpsetab ta midagi head) ning läksin värske õhu kätte aiatöid tegema. Aias kaevasin suure augu, kuhu oleks saanud terve rügemendi jagu laipu sisse mahutada ning siis oli tablettide võtmise aeg.

Edasi ei mäleta jälle nugistki.

Oli ilus päev. Ka homme tuleb uus päev, kui just õnnelikku imet ei sünni.

transformaalne meditatsioon

Tere lapsed!

Langesin eile öösel transsi ja kondasin vaimuilmas, et näha tulevikku ja suhelda vaimudega. Selleks aitasid kaasa mitut sorti maagilised võlujoogid ja eliksiirid, mida ma valimatult endale näost sisse ajasin, kaotades sellega küll tuntava osa tervisest, ajurakkudest ja sündsustundest, ent avades samas ukse paralleeldimensioonide vahel.

Olles teadlik Saturni paiknemisest kalades, olin väliste rünnakute suhtes valvas: deemonid ja energiavampiirid võisid varitseda mind igal sammul. Ohutiseks lõin pudeli roosiks ning haarasin amuletist kõvasti kinni. Selle maailma ajaarvamise järgi olin ma "ära" võib-olla ainult kolmveerand tundi. Astraalmaailma seisukohast aga viibisin ma loves koguni kaks kuud. Ja nägin paljut.

Selge, et veebruari lõpp - märtsi algus mööduvad Eesti rahval nälgimise tähe all. Süüa pole midagi - lumi pole veel sulanud, päkapikud jõulumaal nuumal - ainult külm tuul ja enesetapumõte liiguvad veel. Vabasurmade arv jääb siiski aasta esimeses kvartalis tagasihoidlikuks, kuna nälg ja janu teevad oma töö.

Aprilliks läheb lahedamaks. Lumi sulab ära ja näljahädas rahvas saab end kosutada langenud kaaskondlastega. Kevad on ka jooksuaeg. Paremini läheb neil, kel on head jooksujalatsid ja vorm veel eelmisest aastast olemas. Ka jalgade omamine annab plusspunkte. Loodus läheb roheliseks ja lehte, noorpaaridel on nüüd kohti, kus kudrutada ja pesa punuda, linnupesa sarnase.

Juunis tehakse jaanituld.

Juulis on suremise protsent väike. Seda juhul, kui just sõda ei tule.

Sügis saab olema tibude kokkulugemise aeg. Mõisarahval on tegus periood - vili tahab peksmist. Kui viljasaak on kesiseks jäänud, tuleb kupjal agarasti tööd teha - mõisarahvas tahab peksmist. Surmade hulk suureneb, ent ei maksa pead norgu ajada, sest juba jõulukuu toob neile, kes kevadel usinasti sugu tegid, pere juurdekasvu. Pesakonnas saab olema 4 - 12 poega (resp kutsikat, põrsast, talle, vasikat, varssa etc), kellele jõuluvana toob kingitusi. Seda, tõsi küll, eeldusel, et lapsed on igati head. Halbadele lastele tuleb külla viruskundra.

Selline aasta saab meil olema 2009.

Häid jõule kõigile!

Eile, 5. jaanuari hilisõhtul oli maailmal põhjust väriseda. Kaks kauget riiki Antistan ja Kurgestan sõlmisid omavahel mittekallaletungi- ja vastastikuse abistamise pakti. Dokumendi, mis sai ajaloos nime "Malve-Lillaku pakt".

Maailm ei teadnud aga tol hetkel kurjadest plaanidest midagi. Sestap maailm ei värisenud.

***

Täna tabas aga Antistani ebameeldiv uudis, et Kurgestan soovib osa tema territooriumitest ära vallutada. Põhjuseks tõi Kurgestani keiserlik suursaadik Antistanis rahvusvahelise õiguse ja sellest lähtuvate klauslite detailse täitmise nõude ehk teisisõnu igavuse. Antistan avaldas diplomaatilist rahulolematust, kuid oli sunnitud järele andma, seda enam, et mingeid reaalseid territooriume tal tegelikult ei ole. Kurgestan tõi oma väed inimtühja kõrbe, andes enne suulise lubaduse jätta kõrbes peituv nafta Antistani kontrolli alla. Kõik olid rahul ning pakt jääb jõusse igaveseks ajaks.