Postitusi on hirmus keeruline kirjutada. Iga selline ettevõtmine nõuab vastavat meeleolu ja teatud koguses inspiratsiooni. Et aga minu tagasihoidlik, samas pompöösne võrgužurnaal ikka elus püsiks, siis tuleb aeg-ajalt see Kolgata tee jalge alla võtta.
Olen püüdnud seni vältida poste teemal "minu päev", kuna see pole olnud mu blooginduse eesmärk, samuti ei juhtu minu elus niigi eriti midagi hirmerilist. Täna aga teeme selles osas erandi - teie silme ees avaneb minu argilaupäev, nii, nagu see tavaliselt on.
Kuna elan kanalaudas, siis pidin hommikul silmad lahti tegema rämeda kukelaulu peale, mis minu kõrvu karmilt hellitas. "Juba virgun", ühmasin enda õigustuseks ning püüdsin unerähmaseid silmi lahti kangutada, milline tegevus mul ebaõnnestus. Alles siis, kui minu kallis teinepool kella 8 ja 9 vahel (olin selleks ajaks olnud sunnitud ärkvelolekus juba 6 tundi) kanakuuti tuli, et mind ja teisi kanu luku tagant vabastada, õnnestus tal kreissaega mu kokkukleepunud silmalaud taas avada ning ma nägin valevat valgust!
Pärast seda, kui ma olin tervitanud päeva ja Päikest ning talle peatset kustumist soovinud, võtsin ette oma argitoimetused. Bokoloogiainstituudis toimus konverents ning seal tuli teha mitu ettekannet (mis teemadel, ma enam ei mäleta), samuti banketilaua juures elavat vestlust üleval hoida. Paraku see tegevus läks sel korral õrnalt nurja, kuna instituudi keemialaborandid olid just enne mind teinud ettekande "Kokteilid Bocki ja piiritusega" ning käegakatsutavate tõenditena lasknud mõned proovid auditooriumisse. Seetõttu möödus kohvipaus kõigil osavõtjatel sujuvalt laua all ning kui ma nüüd õigesti mäletan, siis mõned jäid sinna ka pärast ametliku ja mitteametliku osa lõppu.
Nii, edasi oli tööpäev küll seljatatud, ent tegemiste-toimetuste hulk ootas veel ees. Kõigepealt tuli lapsed lasteaiast ära tuua. Kui tavaliselt mõeldakse selle all toimingut, mille käigus lapsevanem lihtsalt tuleb ja viib oma järeltulija koju ning kellelgi pole selle kohta midagi kobiseda, siis minul käib see asi natukene teisiti. Nimelt tuleb mul oma 13 (vesi)võsukest ära tuua lastekodust, kuhu mul paberite järgi oleks küll keelatud siseneda (kuna teenelise perverdina jäin ma kohtuotsuse tõttu nende hooldus- ja liginemisõigusest juba ammu ilma), aga isainstinkt on üle kõige! Nõnda siis lasin ma mausriga kaks kasvatajat juba hoovis maha, seljatasin kolmanda uksel ühe balletivõttega, krabasin latsekesed sülle ja viuhti - läind ma olingi.
Koju jõudes vestlesin abikaasaga (ta peksis mind taignarulliga ja järeldasin sellest, et õhtuks küpsetab ta midagi head) ning läksin värske õhu kätte aiatöid tegema. Aias kaevasin suure augu, kuhu oleks saanud terve rügemendi jagu laipu sisse mahutada ning siis oli tablettide võtmise aeg.
Edasi ei mäleta jälle nugistki.
Oli ilus päev. Ka homme tuleb uus päev, kui just õnnelikku imet ei sünni.
0 arvamist :
Post a Comment