Black metal ongi see kõige rokenrollim levimuusika vorm

Eelmine nädalavahetus oli väga intensiivne. Esiteks laupäev, mil sai taas jälle lavalaudu sõtkuda (mu daamid ja härrad! Teie ees üks ja ainus, Tartu black-metali lipulaev Langenu! Esmakordselt Eestis täiskavaga!). Rahvast oli üsna palju, heli poole pealt annab küll viriseda, nagu alati, aga suutsime oma ballaadid siiski ilma olulisemate inimkaotusteta publikule maha mängida.
Riina sõnul parim laiv, milles osalenud olen.

Alloleval pildil kaks Langenu trubaduuri lõõritamas, taustal erivärvilised mummukesed.



Järelpidu möödus rohke õlle ja mõõduka tekiila toetusel heade inimeste keskel. Aga hoolimata sellest, et olin endale eelnevalt tõotanud, et kui ma laval kurnatusest maha ei sure, siis teen seda sõbra alkoholi läbi, oli veel vara ennast maha kanda...

...sest järgmisel päeval, nimelt pühapäeval, sõitsime me Margusega päälinna, kus olime kuulnud ühest väljamaa bändist, kes seal peaks üles astuma. Bändile oli pandud päikesepaisteline nimi "Shining" ning peab mainima, et nimi oli kõigiti õigustatud. Rootsimaa mehed mängisid elurõõmsat suitsiidimuusikat, mis pani ehedalt tundma, kuidas elu soontes voolab. Lauljal Kvarforthil voolas pisut ka pealpool sooni:



Väidetavalt rüüpas seesinane Kvarforth esinemise ajal mõnikord pudelist omaenese uriini, aga kes neist kuulujuttudest ikka nii väga teab.
(a küllap ta ikka tegi ka)
Igatahes oli juba tüübi pilgust näha, et tegemist on hullumeelsega ja see vaid ainult tõstis show usutavust. Loomulikult mõista oli ka muusika väga kõrgel tasemel. Kel soovi rohkem uurida, kuulaku www.myspace.com/shininghalmstad

Olin tükk aega esireas, aga siis hakkas kell näitama nii palju, et varsti läheb viimane buss Tartusse. Kuna meil Margusega puudus soov viita mitu tundi Tallinnas, uni silmas, siis tegime kõige magusama koha pealt minekut. Aega oli siis meil umbes 20 minutit. Juba alguses panime ilusa lauluga leekima, kuni mingi Liivalaia tänaval avastasin ühtäkki, et ei jaga matsu välja, kuhupoole minema peaks. Umbropsu valitud teeots osutus õigeks - nagu kae langes ühtäkki mu silmilt ning täie veendumusega tormasime me edasi.
Pole vaja eriti rõhutada, et bussijaama jõudsime me veidi rohkem kui poolsurnutena. Margus oli eriti laip, mul endal voolasid higijõed ja -massiivid ning kui bussijaamas selle viimase bussi kohta mingeid andmeid kah ei näinud, siis tekkis tunne, et sporti sai vist ilmaasjata tehtud. Aga buss tuli ja peale me saime. Jõudsime keset ööd Tartusse ja läksime tuttu.

Vaat siis, nii on lood. Homme sõidan Vilniusesse Martynasele külla ja eks pärast jutustan sellest ka.