Katuselt räästa kohale

Ronisin tasahilju katuseharjale ja vaatasin ringi - nii üldiselt vaatega tutvumiseks kui ka selleks, et teha kindlaks, kas kõik on ohutu. Kuna kurje kolle ei paistnud kuskil tulevat, võisin kergendatult hingata.

Katus oli igavesti kõrge. Hea ilmaga võis siit kuud katsuda (korstna otsa ronides oli veel lihtsam) ning mõned madalamad pilved põrkasid katuseviilu vastu ja läksid katki. Oleksin ma siit alla sadanud, poleks see mu kõrgusekartusele küll head teinud. Sestap püüdsin olla vääga ettevaatlik ning ei teinud asjatuid liigutusi. Jalad kergelt all värisemas, turnisin ma kipaka telliskorstna otsa. Sirutasin tiivad ja viuh! läinud ma olingi.

Kuulus ülemnõid Kurwitz, keda rahvas kaugeltki maalt kartis ja austas, jõudis katusele alles siis, kui võis kaugemalt silmata minu imepisikest siluetti tumesinise taeva taustal Unenäomäestiku poole hõljumas.

Sinna mul sel korral siiski asja polnud. Tõsi on, et kui sul on tiivad, siis pole nendega ilmtingimata tarvis Unevalda minna. Unevalda pääses ka see, kellel käsi-jalgu üldse polnud. Nii et tiibadega andis hoopis põnevamaid (ja vajalikemaid, nagu m ennast petsin) asju ette võtta. Selle teadmisega olingi ma ülemnõid Kurwitza tagant need tiivad pihta pannud. Vedelesid tal seina ääres, nagu oleks mõni sookurg risti löödud, ning lausa anusid: "Lenda meiega!" Mina polnud isekas poiss ning täitsin auväärsete artefaktide malbe soovi ilma vastuteenet ootamata.

Sellepärast pidigi kergelt puise olekuga ülemnõid Kurwitz nüüd minu järel kõrgele katusele ronima. Nördimuse tõttu häbitu patuteo pärast oli ta pisut hajevil ning ei pannudki tähele, kui suur ümmargune kuutsõõr ta selja taga hääletult ligines ja kuklasse lõi. Poleks kuu nüüd pilvedesse olnud mässitud, oleks Kurwitz om kuklas piraka mulgu leidnud, kust kevadise allikana verd lahmanuks. Nüüd aga oli see kui kõva padjahoop, mis ülemnõia Kurwitza tasakaalu kaotama pani. Paari sekundi jooksul keerutas ta entusiastlikult kätega, justkui oleks soovinud vesiveskiks muutuda - seejärel langes ta mõistmatult posides alla nagu venekirves.

Mina ise olin samal ajal aga juba poolel teel Koopakloostri poole, et seal mõned asjad korda ajada...

Norge

Järjekordne evrovisioon on selleks puhuks seljatatud - jumal paraku ma ise sellest seljatamisest küll osa ei võtnud. See-eest pakun kõigile kuulamiseks võidulaulu Norrast (jah, ma olen teadlik sellest, et kõik teist pole asjaga piisavalt kursis).

Lugu ise on kuulatav siit.

Valik

Istusime Toidoga puu all ja viskasime viina.

"Kumb sulle rohkem meeldib, Silencer või Shining?" küsis Toits-poiss ja vaatas ise kavalate kissis silmadega otsa. Ma polnud sellist küsimust oodanud ning seetõttu läks mul enda kogumiseks hetk aega. Toido olekust võis näha, et minu vastusest saanuks ta minu kohta rohkem välja lugeda, kui ma ise aimatagi võisin. Sellised maidad need saekaatri parmud on - endal ei möödu enamjaolt päevagi, ilma et pudelisse halja järgi ei kiikaks, aga teravust jääb veel kõvasti ülegi.

"Kui nii valima pean, siis Shining", vastasin ja haarasin topka järele (olime kultuursed inimesed - kõigest muust hoolimata). Toido ei vastanud, ent noogutas mõistvalt ja ma võisin ainult aimata, mida ta mu vastusest siis välja luges. Aga ei aimanud ma ühti, sest mul pole kombeks mingeid asju aimata.

Selleks ajaks, kui taevasse vihmapilved kogunesid ja müristama hakkas, oli meil juba pudel tühi ja kojuminek. Oleksin ma siis veel teadnud, kuspool mu kodu on, oleks elu lausa nelgiline olnud. Nüüd aga pidin vantsima mööda igilõpmatut tolmust teed, millest vihmaga segatult sai porine tee.

Ütle veel, et Shining on etem!

mustsüdadüstsum

"Näe, seal see ongi, Unenäomaailm!"
Ta viipas eemale, üsna suvaliselt, nii et oli raske arvata, kuhupoole näidatu jäi. Kidurate põõsaste vahel viivuks seisatades märkasin ma korraga, kui väikesed me tegelikult olime. Väikesed selle vinge tuule kõrval, üsna väetid pea kohal kummuva taevakaare all.
Ei, meil ei olnud tuule käes külm. Kui lasta tuulel puhuda läbi oma ribikontide, tungida koguni südamesse, siis muutud isegi osaks sellest külmusest, aga saad tunda -vähemalt mõneti - ka jõudu, mis on peidetud looduse hingedesse.
"Lähme siis sinna," ütlesin ma ning me hakkasime taas astuma. Mis suunas, polnud vast nii oluline. Me teadsime isegi, kuhu minna. Lõppude lõpuks oli tee ju tuttavlik. Edasi, aga mõnikord ka tagasi, kõrvale, üles või alla. Ettemääratuse ja ettemääramatuse rajad on ikka sellised ning kes vägev on nii, et alla neid heita! Kõiki asju polnud niisama lihtne eirata või nende vastu võidelda. Ei, mitte võimatu, sugugi mitte! Aga igatahes ka mitte kerge. Olin varem Unenäomaailmas kohanud paari (või kuipalju neid oligi...) taolist, kel oli õnnestunud hirmsate ponnistustega saavutada oma tahe kõige üle, mida nad soovinud olid. Neid poleks peatanud paks graniitseingi, nõnda võimsad olid nad. Aga mingi eriline nukrus oli neis samuti. Nagu oleks mõni salalik mure neid seestpoolt närinud. Neile võis otsa vaadata ja näha nende näol justkui kortse ja peas halle juuksekarvu, ehkki tegelikult polnud. Ning nendega polnud suurt millestki rääkida. Vahetad mõne viisakuse, küsid, kuidas läinud on ning jutulõng ongi lõpule jõudnud.
Kas ka meie olime teel murdmaks enda jaoks looduse ja maailma seaduseid? Silmapilgu jooksul tundsin, kuidas tuul järsku ihule eriti külmaks muutus. Enamasti polnud teda märgatagi. Kas ma üldse tohtisingi selliseid mõtteid siin praegu mõelda? Kas see polnud mitte mõneti ebatervislik, hakata kahtlema keset eikellegimaad, kus sa ei või iial teada, kas see koht, kuhu sa minna tahtsid, soovib sind vastu võtta. Või kas see maa, kust läksid, on nõus sind tagasi laskma. Iialgi ei võinud teada, aga tahe pidi olema kindel. Sest need maailmad olid kui koerad, kelle koonud on mihklid hirmu haistma. Ära tunne hirmu! Ära üldse kahtle! Kui oled tee jalge alla võtnud, hoia süda kõva ja naera iseenda üle!
"Edasi!" ütlesin ma vaikselt, pigem omaette endale ning edasi me läksimegi. Väsimust me ei tundnud - kuidas saakski Unenäomaailmasse minnes väsida?! Aga ega erilist jututuju ka just olnud. Mõte jooksis ühtevalu teel ette (nagu koer - jälle) ning pidi siis meid, poolmaiseid, tükk aega ootama. Parajasti oli ta omadega jõudnud kuhugi omajagu minevikku. Oli ju kunagi keegi vennike, kes arvas, et kui ta oma mustaks ja kasutuks tõmbunud südame seest lõikab, siis võib ta rahuliku meelega Unenäomaailmasse lennata. Ei tea, kes see selline olla võis...?
Läbi kuluse kolletunud rohu sammudes jõudsin mõttele järgi. Aga mõte kadus taas meie eest kuhugi ära, nii et mingil hetkel polnudki mingeid mõtteid, ainult tuimalt enesekindel nägu.
Hah, see toona olin ju mina! sähvatas ühtäkki.

Uputaja eleegia

Siis ma lähen ja uputan teid merre.