Seiklusrikas suvepäev

Lumemehel oli täna paha tuju.

Ilm oli äärmiselt palav ning ehkki lumemees ei olnud nimele vastukäivalt lumest tehtud, vaid mingist mesilasvaha ja jummal-tiid-mille müstilisest segust, meeldis talle temperatuur -5 ning +10 vahel. Mitte 37 ja pool. Ja kaugeltki mitte 32,5.

Lumemees piilus uksest välja, ent õue astuda ei tihanud kuidagi. Tõtt öeldes käis lumemees väljas üldse harva - peamiselt tulid teised talle endale külla ning üksinduse üle ta kurtma ei pidanud, seda enam, et lumemees armastas vahel päevade kaupa üksi olla. Ta võis konutada omaette, rännata mõtetes või unenäomaailmas või lihtsalt olla. Pikalt, tunde lugemata.

Tänases leitsakus oli väga raske mõtetesse süveneda ning nõnda oli lumemees veidi konte sirutanud ja ukselävele vaatama tulnud, mis laias ilmas toimub. Aga ka väljas olid kõik väga tuimad ja elutud. Ainult vana Venno märkas lumemeest ukseavas ning tuli lähemale juttu ajama.

"Mida sa vahid?" päris lumemees.
"Pole sinu asi!" vastas vana Venno.

Seiklusjutte maalt ja merelt

Eile harisime oma higi ja vaevaga (ning mh muruniidukiga) seda väikest maalappi, mis Jumala aust ja armust meile kuulub. Päike kõrvetas ja vihm leotas, aga viimaks saime ikkagi asjaga ühele, peod verivillidest kubisemas ja kõrvus kumisemas muruniiduki mootori monotoonne hüüd, mis käsutas: "Dance on tha graves, lil'Siztah!"

Jaanilaupäeval nägi Kurentagana suurjärv pealik Malwe organiseeritud merejalaväeõppust Selle käigus mehitati ja naisetati Kurentagana Rahvaväe lipulaev "Usk, Lootus, Sõgedus" ning mindi ohtlikele vetele manöövritele. Kuna Tema Suurvürstlik Hiilgus oli oma valdustes andnud valju käsu, mille kohaselt iga majapidamine pidi oma õues tegema suurt jaanituld, valvasid merejalaväelastest rahuvalvajad, et seda käsku ikka vastavalt seadusele täidetaks. Kes käsust üle oli astunud, selle maja ja laut koos kariloomadega pandi pikemata põlema. Lisaks hoiti silmad lahti, et keegi ikka midagi ripakile poleks jätnud. Kes seda aga kõigest hoolimata oli teinud, selle rannas randus vahva ekipaaž ja röövis kogu vallas- ja kinnisvara, mis lipulaeva lastiruumidesse kanti. Kogu mandist tegid uljad rahuvalvajad suure kuhja ja pistsid talle tule otsa. Oli tore jaanituli Kurentaganas, paganate orgia.

Nüüd aga ootab mind monsieur Ingram, kes on kutsunud oma kallid relvavennad ja kaevikukaimud Gruusia sõja päevilt, et oma veteranipõlves üks aasta elule otsa panna. Jah, kas polnud see justkui eile, kui me Rõuges tema Sevi-vanni kuulikindlaks Williseks ümber kruttisime ja lauluga Petserisse vurasime nagu tublid tinasõdurid, kellel jalg puudu, kellel käsi üle. Olid vast ikka vanad ajad!

.,.,

Õige lähedal hullusele.
Ehkki vaevalt ma tean, mida ta tähendab. Ja see kärsitu vabaduseiha, mis voolab mu soontes vere asemel. See on punane ja vedel ja kui välja tuleb, siis hüübib pisut. Säärane veider lugu on minu vabaduseihaga.

Loovuse horoskoop (V. Märka järgi)

23. märts - 22. aprill
PANNIALUS

Äärmiselt dekadentlik natuur. Oma räpase siseelu masohhistliku eksponeerimisega loomingus püüab Pannialus äratada kaastunnet. Kui on eesmärgi saavutanud, solvab kaastundeavaldajat ropu sõimuga.

Soovitavad žanrid: graffiti, naturalism, punk-rock, väljaheitemängudega performance'id. Peaaegu kõik Eesti tänapäeva mängufilmide autorid on Pannialused.

Mees-Pannialust ähvardab oht surra tuberkuloosi või joomahullusesse, enne kui ta suudab teoks teha enesetapuplaani.

Poliitiliselt vasakpoolne, kuid ei küündi aktiivse klassivõitluse vajalikkuse mõistmiseni. Eskapist.

Sobib Lõikelauaga (21.okt - 20. nov - A.L.), kellega ka olemuslikult mõnevõrra sarnaneb, kuigi püüab meeleheitlikult teeselda vastupidist.

Pannialuse loomingul on kummaline kalduvus muutuda pärast autori surma klassikaks. Autor aimab seda isegi, kuid mingisugust entusiasmi see temas ei tekita.

Nüüdsest peale olen ma Meister Uputaja ning ma lähen uputan end kraadiga vedelike poolt.

Närbumine

Järjekordne öö venib läbi hävingu ning mul pole aimugi, kas ta mitte ei murenda mind tükkis kõigega. Sest mul on jaks jälle otsas, küllap läks ta kõige kaduva teed. Häda võidetuile, oleks Roomas selle peale öeldud ja mul ei jää muud üle, kui nõustuda. Every man has to die, ütleb üks laul, mida olen paari päeva jooksul umbes 30 korda kuulanud ning ka siin ei saa ma vastu vaielda.

HÜMN

Pärast aastaid teadmatuses vaevlemist suutsin ma leida üles selle loo esitaja ning pealkirja. Ruum ja aeg muutuvad selle täiusliku meistriteose kõrval tühisteks.





These mist covered mountains
Are a home now for me
But my home is the lowlands
And always will be
Some day youll return to
Your valleys and your farms
And youll no longer burn
To be brothers in arms

Through these fields of destruction
Baptisms of fire
Ive watched all your suffering
As the battles raged higher
And though they did hurt me so bad
In the fear and alarm
You did not desert me
My brothers in arms

Theres so many different worlds
So many differents suns
And we have just one world
But we live in different ones

Now the suns gone to hell
And the moons riding high
Let me bid you farewell
Every man has to die
But its written in the starlight
And every line on your palm
Were fools to make war
On our brothers in arms

Wanad ajad

Tõstkem hetkeks leinas pead ning meenutagem seda, mis oli kord ilus...

Running under cover of moonlight

"Muidugi mõista!"

Partorg oli täna erakordselt viisakas ja abivalmis loomuga. Sellest hoolimata teadsin hästi, et tegelikult on ta kõige viimane lurjus ja mölakas, kelle arengutase küündib hädavaevu keskmise limuseliseni. Nagu minagi. Ehkki vahe oli selles, et erinevalt minust suutis partorg tõesti kulgeda punktist A punkti B limuselise kiirusega.

Põhjuseid, miks partorgiga suhelda, on mitmeid ning nad kõik on äärmiselt ebameeldivad. Ning partorgiga suhtlemine ise oli ka äärmiselt vastumeelne tegevus. Arvan, et neid, kes oleksid selle armetu olendi meelsasti maha löönud, oli rohkem kui neid, kelle meelest võinuks partorg rahumeeli maamunal edasi elada.

Mina olin partorgi jutul sellepärast, et mul oli kangesti vaja. Sellest peaks praegust konspiratsiooni silmas pidades piisama. Täpsustuseks võib vaid lisada, et juttu oli kahest võtmest, millest üks oli väga väike ja teine, vastupidi, igavene kobakas. Ja veel täpsustuseks niipalju, et minul neid võtmeid ei olnud, kuigi soovisin, ning partorgil kah ei olnud, aga ta teadis, kus ja kuidas. Ning hoolimata erakordsest välisest viisakusest kiirgas partorgi iga rakk ääretut üleolekut.

Sellised vennikesed ilma vist ei saagi.

Kahjuks pidi partorg veel elama, sest tema mahalöömine oleks minu plaanidele pikemas perspektiivis pärssivalt mõjunud. Ülemnõid Kurwitz jälitas mind endiselt. Samuti veel vangivalvurid, hulluarstid ja otse loomulikult lastekodu sadistlikud kasvatajad. Partei lõupenisid ma esialgu oma sappa ei soovinud (hiljem on see niikuinii paratamatu).

Et mitte ilget parasiiti hetkelise meeleselguse ajel surnuks lömastada, tegin partorgi juurest kibekähku minekut. Minu selja taha jäid kopitanud bürooruume varjav uks, vasakule rühm hruštšovkasid, paremale ülevalgustatud maantee. Otse ees mustas mets. Sinna ma läksingi, saladuslike hirmuäratavate olendite varjuilma, hirmude lapsepõlvemaale. Teadsin, et pean kord kohtuma nende kõigiga ja partorgiga veel takkapihta. Aga see aeg tuleb siis, kui ma ise tahan.