Elu mõttest

Aga tegelikult on ju nii, et me võime oma peas ju ükskõik millise mõtteraasukese välja muneda ning seda hauduma hakata, muutes selle kinnisideeks, mis elu jooksul on vaja kindlasti realiseerida, et siis elu ikka täisväärtuslik oleks. Samas on tõeline kunst hoopis oskus neist sadadest ja lõpututest plaanidest ja soovidest loobuda. Niisama lihtsalt.

Me ju ei tea keegi, mis sellest tehtust saab, kui me ükskord sureme. Kas kantakse meie saavutuste nimekiri siis mingisugusele personaalsele kontole, mille täitmist me saame uuesti sündides jätkata? Kas jääb see saavutatu meie igaveseks auks ja kiituseks siia maha? Kui kauaks meid üldse mäletatakse? Kui paljud meist näiteks teavad, mida suurt saatsid korda meie vanavanavanavanavanemad? (peale selle, et tänu nendele oleme olemas ka meie; paljunemine iseenesest ei erista inimest ühestki teisest elusorganismist). Me ju ei tea enamasti nende nimesidki, millestki enamast rääkimata. Kas nende elu läks sellega tühja? Suure tõenäosusega nad ise enda jälje jätmise peale siia ilma ei mõelnud, vaid elasid võimalikult rahulikult oma elupäevad algusest lõpuni ära. Kuigi, noh, eks tuli ka käredamaid päevi ette.

Hjah. Ja kui peakski nii minema, et mul pärast surma avaneb võimalus uuesti elada, siis saadan pakkujad pikalt. Sest kujutage ise ette, kui teile antaks teha maailma raskeim töö. Ning teete ja teete ja teete ja pärast meeletuid pingutusi saabki töö viimaks tehtud. Aga asemele öeldakse, et tore ja aitäh, aga tee nüüd kõik otsast peale. Thanks but no thanks!