Kolm maailma

Kolm maailma on mul, kolm omavahel seotud universumit. Triversum. Ilma teisteta poleks ilmselt ühtegi neist olemas. Aga sellegipoolest on nad erinevad. Oma eripärade ja konksudega. Ja see teebki nad huvitavaks.

Alustagem Mängumaailmast. Siin viibin ja tegutsen ma suurema osa oma eluajast. Siin tegutsevad inimesed minu ümber. Mõnikord ilmuvad lavale uued inimesed. Mõnikord vanad kaovad. Mängumaailm on ju iseenesest tore, kui sellesse nii mõelda. Ta ju ongi Mängumaailm. Playground. Lisaks minule mängivad siin ka teised, aga mõned ei teagi, et nad on osa mängust ja seetõttu kipuvad nad mõningaid asju väga tõsiselt võtma. Kuulge-kuulge, see on ju kõigest mäng. Mina ei võta seda kõike enamasti (ehkki ei peaks üldse) tõsiselt ja saan sellepärast nende käest vahel vastu pead, aga ega siis ometi saa nende pärast, kes mängureegleid ei tunne, asju muutma hakata. Ehkki mäng ongi sellepärast mäng, et seal saab soovi korral reegleid muuta. Niipalju, kui vaja. Ja niipalju, kui tahan.

Siis on Unenäomaailm. Sinna lendan ma regulaarselt siis, kui Mängumaailmast siiber saab. Unenäomaailm on natuke sarnane, aga selle poolest vahva, et siiski täiesti erinev. Ja seal juhtub ka kogu aeg midagi. Näiteks mulle meeldib eriti see, et Unenäomaailmas saan ma lennata. Enamasti siis, kui meelde tuleb, kus ma olen ja mida suudan. Mängumaailmas pole seda seni veel juhtunud. Lendamiseks ei lähe mul vaja tiibu ega midagi, ainult tuleb ennast hästi-hästi kergeks mõelda ning sellele keskenduda – siis tõusen ma õhku ja võin suuri vahemaid läbi rännata. Veel on Unenäomaailmas ideaalmaastikud, ilusad tüdrukud ja mälestused, millest ma tihtilugu ei teagi, kas olen nad Mängumaailmast kaasa võtnud või pärinevad nad varasematest Unenäomaailma rännakutest. Või midagi kolmandat või kahekümne neljandat. Aga muidu on ka tore. Kui päike loojunud, võib Unenäomaailma kulunud mäetippe näha kaugel taevas ning siis on aeg peagi käes, et end sinnapoole minema asutada.

Ja siis ja siis on veel Kadunud Asjade Maailm. Sinna olen ma ise küll harva sattunud ja siis ka üsna viivuks, aga see-eest on Kadunud Asjade Maailmas terve müriaad mälestusi, asju ja isegi inimesi, kes ühel või teisel moel sinna elama lähevad. Noh, enamasti nad lihtsalt kaovad ära. Voodi alla. Suurde Tundmatusse. Iseenesesse. Ma oletan, et seal võib ka elu päris tore olla, sest suurem jagu minejaid on sinna ka jäänud ega mõtlegi naasmise peale. Mis omakorda viitab, et küllap tuleb ka endal ükspäev sammud sinna seada. Nii pikemaks ajaks. Võib-olla igaveseks. Kadunud Asjade Maailm ja igavesti on nagu sukk ja saabas, särk ja perse, siga ja kägu, tõde ja õigus, sõda ja rahu. Kes neid suudaks lahuta.

Sellised nad on, need kolm ilma. Tiirlevad ja pöörlevad triversumina läbi aegruumi. Kui otsa saavad, siis ma ei tea, mis neist saab. See on juba teine jutt ka.