Reaalne ja metareaalne Poku

2011. aasta maikuus leidis Pokoloogia Instituudi ekspeditsioon Petseri rajooni Malõ järve äärsest Roogova külast omapärase puust kuju, mis äratas kohe paljunäinud folkloristide-esoteerikute tähelepanu. Nimelt meenutas see mõneti Eesti Rahva Muuseumis asuvat Peko kuju, kuid oli siiski mitmes mõttes teistsugune. Tuginedes viimase veidi enam kui saja aasta jooksul kogunenud nappidele arhiiviandmetele, võis oletada, et tegemist on kunagi siinses piirkonnas tuntud jumaluse Poku kujuga, esimese omalaadsega, mis teadlaste kätte sattunud. Selle avastuse valguses oleks sobiv tutvustada Pokuga seotud uskumustikku ja traditsioone lähemalt. Liiatigi pole antud teemaderingile trükisõnas seni piisavalt tähelepanu pööratud.

Kõigepealt peab tähelepanu pöörama Poku sarnasusele teise, laiemalt tuntud setu jumaluse, Pekoga. Lisaks asjaolule, et mõlemast on tehtud antropomorfseid kujusid, mida teatud rituaalides kasutati, on Irboska nulga Pokolodoovo ja Satanovo külades peetud Pokut Peko (kurjaks) kaksikvennaks. Peaasjalikult nende küladega Poku kultuse levik piirdubki; kuskilt mujalt pole Poku kohta andmeid kogutud ning võib arvata, et ta pole kunagi eriti laialdaselt tuntud olnudki. Küll aga on huvitavad võimalikud seosed Poku ja mõningate Antiik-Mesopotaamia jumalate vahel. Need avalduvad juba Poku nimevariantides. Nii on mitmel korral mainitud jumaluse nimena Poku-Baal, üksikjuhtudena kohtab ka variante Poku-Marduk ja Pok-Maha-Kali. Sarnaselt paljudele Viljaka Poolkuu piirkonna ja naaberalade antiiksetele jumalatele iseloomustab ka Pokut eelkõige suur verejanu ning halastamatu iseloom, mis tuleb eriti ilmekalt välja ütluses: Poku, tuu taht kõõ verd ja tapõluist. Ku taplõt, sis ülti, õt Poku jo uut, kunas veri vällä tulõ, õt saasi juvva taad verd. Pokust ei jäänud puutumata ka arhailine agraarkombestik: Vanarahvas õks kõnõli, õt edimene rüävili, minkä sa nurmõlt lõikat, tulõ Pokulõ anda’, noh, nigu ohverda’ vai niimuudu. Ja viimanõ ka ni keskmäne ka. Üldse anna’ kõõ saak Pokulõ, muido saa sõda. Ku annat, tulõ õks sõda. Poku taht sõda, nii sõda ka tulõ niikunii. Sääne taa Poku jo om, mis sa hädägä tiit.

Joonis 1. Poku kultuse kunagine levik. Nn Poku-külad on märgitud mingit värvi täpi või tingmärgiga. Kaardi koostanud G. Grotesque oma geograafiliste teadmiste põhjal.

Võrdlemisi vähe on teada Poku-kultusega seotud kombestikku. Kord aastas – mainitud on nii tuumapäivä (tuumapäeva pidasid Irboska nulga setu ja vene külad traditsiooniliselt 6. või 9. augustil, Hiroshima ja Nagasaki linnadele tuumapommide heitmise mälestuseks) kui ka baalipäivä (mitte segi ajada peetri-paulipäevaga, mis setu traditsioonis kannab piitrepäävä nimetust) – kogunesid mainitud Pokolodoovo ja Satanovo külade mees- ja naispere kokku ühte tallu, kus hoiti Poku-puuslit, et läbi viia nn Poku-palvus ehk kohalikus setu murrakus rituaal. Mis selle käigus täpsemalt toimus, pole võimalik enam tagantjärgi öelda, sest ükski osavõtja ei jäänud ellu. Tapetute verega kostitati Poku kuju ning terve ülejäänud aasta hulpis kuju ohvriverega täidetud tünnis selles talus, kuhu ta oli rituaali käigus sattunud ja jäänud.

Jakob Hurda rahvaluulekogudes leidub ainus seni teadaolev Poku-palvuse variant:

A mainstream of self-reliant diehard tricks
If I move you any closer
I heal with all 666.

H MDCXCV 4, 666/9 (18) < Setu, Irboska v., Pokolodoovo k. (1899).

Poku kuju kohta on arhiiviteadetes mainitud vaid, et sääne väigokõnõ kõrvavaigust vai inemise kontõst kokko pant puusli; teisal ka: Poku-Baali puusli pääh palli ütessä musta kündlit, miä olli kastõtu’ musta kikka ja musta kitsõkõsõ verre. A viil parõmp, ku tapõti kits paari pujakõsõga ni näide verre kastõti noo’ kündli’. Nagu nähtub väga erinevat laadi pärimusteadetest, võis varasemal ajal olla Poku-kultus vägagi mitmekesine ning rikkalik. Seniajani puudus uurijatel siiski täpsem ettekujutus Poku kujust kui sellisest. Nagu juba sissejuhatuses mainitud, korvati see viga alles hiljaaegu ning nüüd võime mõne sõna öelda ka Poku materiaalse poole kohta. Roogova külast leitud eksemplar on umbes pool meetrit kõrge väga halvasti kirvega raiutud inimese(?)laadne puuskulptuur, kusjuures selle valmistamiseks on kasutatud ilmselt punase leedri kõverikku tüvetüügast. Kujul puuduvad normaalsed käed-jalad. Viljakuskultusele viitav fallos puudub, mis kinnitab juba varem esitatud oletust, et Poku esindab Läänemere-äärsete obiugrilaste kultuuris üsna omapärast viljatuskultust, mille väljendusvormidena nimetatakse teaduskirjanduses tavaliselt Tooru-Behemothi kultust ning kõigile soomeugri rahvastele iseloomulikku väljasuremistendentsi.

Joonis 2. Poku kuju Roogova külast (Petseri raj.) kevadel 2011. Juuresolev folklorist-esoteerik on fotolt suures jaos välja lõigatud, kuna ta ei osanud normaalselt käituda.

Omaaegne aktiivne Poku-kummardamine võib olla ka põhjuseks, miks praeguseks on selle traditsiooni tuumikala külad viimse hingeni välja surnud.

Siiski näib Poku olevat viimasel ajal sarnaselt oma kaskikvennale Pekole kohaliku kogukonna seas taas ausse tõstetud. Nii leidub Poku-kultusele iseloomulikke traditsioonielemente uusliikumises „Igavese Talve Ordu“, mille peamiseks eesmärgiks on taas ellu äratada teenimatult unustuse hõlma vajunud esivanemate needused ja nendesse puutuv kombestik. Ka on Poku-kultus esitatud UNESCO maailmapärandi nimistusse võtmiseks kui unikaalne, tsiviliseeritud rahvastele tundmatu, verepulm. Neid tendentse arvestades võib avaldada lootust, et Poku tõuseb peagi taas au sisse, milles ta, tõsi küll, kunagi varem olnud pole (välja arvatud juhul, kui paaniline hirm ja austamine lugeda sünonüümideks).