"The Final Frontier"

Kuulan juba päris mitmendat päeva Iron Maideni eelmisel aastal välja antud plaati "The Final Frontier" ning ei saa neid lugusid enam kuidagi peast välja. Täielik lummus. Mõni plaat või bänd ikka suudab aeg-ajalt mind niiviisi enda võrku tõmmata ning siis rabelen ma tükk aega - sõltuvalt juhust kas mitu päeva või mitu kuud - selle kütkeis, enne kui edasi suudan minna.

Tegelikult hämmastab mind juba ainuüksi asjaolu, kuidas suudab 1975. aastal loodud bänd toota pärast 35 tegevusaastat nii lummava albumi, nii neetult mitmekihilise ja kaasa mõtlema paneva, et see on lausa omaette maailm, kuhu kuulaja sisse kisutakse. Mina avastasin selle plaadi Martini autos, kui Raplast arheoloogiat tegemast tulime, ning pärast kodus kuulasin veel. Ja veel. Ja siis ikka veel. Kuna plaat ja lood selles on igavesti pikad - 76 minutis kümme lugu - võin kindel olla, et praeguseks pole ma veel kõiki "The Final Frontier"i tahke enda jaoks avastanud. Ja see on igavesti tore. Isegi lood, mida ma esimese kuulamisega kuigi huvitavaks ei pidanud, on nüüd hakanud ennast avama.

Ma ei saa öelda, et ma oleks meeletu Iron Maideni fänn, aga nende looming lihtsalt meeldib mulle väga-väga. Seni olin rohkem süvenenud nende üle-eelmisse plaati "Dance of Death" ja mäletan oma noorepõlveaega, kui "Brave New World" välja tuli, mis oli ka hitte täis. Varasema materjaliga olen sporaadiliselt tutvunud alles tagantjärele, sest mind nende avaldamise ajal kas polnud üldse olemas või siis olin liialt naga, et sellistest asjadest midagi aimata (kuigi kui ma nüüd õigesti mäletan, siis näiteks Deep Purple'ga tegin tutvust vast juba kümneselt). See kõik on ka ehk põhjus, miks ma ei nuta nende väidetavat 80-ndate kuldaega taga, vaid suudan praegu viiekümnendates ättide loomingut värske kõrvaga ja väheste eelootustega kuulata. Või noh, neist ättidest igaüks suudab kinnisilmi ja vasaku käega noortele verisulis mürsikutele tuule alla teha, nii et tolmab. Nii et palun väga, muutke keegi mind viiekümnendates aastates Iron Maideni kitarristiks ja kõik oma ülejäänud soovid võin ma kergekäeliselt unustuse prügikasti heita.

Laulutekstides on ohtralt viiteid kirjandusele ja folkloorile, mida ma võin oma kitsa silmaringi tõttu ainult aimata, aga samas tekitab see ka teatud salapära ja küsimusi, millest need lood siiski räägivad. Ning maalivad kujutlusse erinevaid pilte. Müütilisi lugusid inimeste olemusest ja saatusest, soovidest, ihadest, hirmudest. Kuskil taustal annavad tooni futuristlik-apokalüptilised meeleolud, mis ei kao kuskil päris ära, isegi kui neist otseselt ei laulda. Selline nukker paratamatus kumab läbi. Põhimõtteliselt võiks igast loost eraldi pika jutu rääkida, kuna nad tekitavad üsna palju samastumismomente - nii muusika kui sõnad - aga jätan selle sinnapaika. Kui kellelgi indu, võib ise kuulata ja kaasa mõelda.

Hetke lemmikud on vast "The Final Frontier", "Mother Of Mercy", "The Talisman", "When The Wild Wind Blows", aga edasise süvakuulamisega võivad sümpaatiad ka muutuda. Mõned (rõhutan: kõigest mõned) toredamad hetked toon ka eraldi ära:







Ja siis üks vanem lugu ka, mis mu kõrvadele pai teeb: