Tallinn

Kolmapäeval käisime Riinaga Tallinnas. Külastasime Rocca al Mare vabaõhumuuseumit, aga kuna polnud just eriline hooaeg, siis olid enamik taluhoonetest kinni ja sisse me ei pääsenud. Ühte juhuse ja tutvuste (kõlab ju ägedalt, mis?) kokkulangevuste pärast siiski pääsesime. Tahtsime veel näha üht talu, mis pidavat praegugi lahti olema, aga õue peal seisis ERR-i auto ja patseerisid kuulsad staarid Rasmus Kaljujärv ja Mirtel Pohla. Sellest järeldasime me Riinaga, et nad filmivad seal Tuulepealset maad (või siis tegid Kaljujärve pätifilmile järge, nagu ma praegu mõtlema hakkan). Ega´s midagi. Läksime veidi eemale ühe suure-suure tamme alla pingile ja andsime heledatele keredele kosutust ning jõime pokaalidest veini, et oleks ikka peen.

Seal siis arenes meil mõte, et võiks ju Tuulepealsele maale oma täiendusi teha. Plaan minna neile võtete ajaks akna taha passima ja sisse piiluma jäi katki, sest selliseid stseene poleks nad niikuinii sisse jätnud. Siis mõtlesime, et ostaks vaesed näitlejad toidukraamiga ära ja annaks neile siis oma käsikirja ette, mida nad tegema peavad. Välja näeks see nõnda:

Aasta 1939. Euroopa on sattumas ohtlikku keerisesse. Eesti tajub olukorda kainelt ning alustab preventiivsõda nii Venemaa kui Saksamaaga. Laidoner kappab läbi Poola (tal oli ju naine poolakas) fritse peksma, Päts kui põline Venemaa-analüütik suunab kahurid itta. Meie kangelased Roo ja Kallaste satuvad idarindele. Kolm nädalat piiratakse Leningradi, pärast linna alistumist liigutakse Moskva suunas. Jõule võtavad sõbrad vastu Ohhoota mere kargel rannal sinimustvalge trikoloori kaitsvas varjus. Külas käib ka jõuluvana, kelleks osutub hoopistükkis rätsepmeister Sammal. Kõik on rõõmsad. Vana-aastaõhtul jõuab nendeni uudis Berliini langemisest ning Eesti vägede võiduparaadist seal. Kuna generalissimus Laidoner on peatamatu, liigub ta erakordse tuhinaga Prantsusmaa ja Suurbritannia peale. Sarja on ilmunud uus tegelane - vana britt Winston Churchill, kes sündmuste sellist pööret oodanud ei olnud ning ilmutab nüüd igal sammul ebakindlust ja otsustusvõimetust.

Sari lõpeb 1949. aastaga. Sõbrad Roo ja Kallaste istuvad oma Florida koloonias palmi all, mekivad pinakolaadat ja jälgivad orje suhkrurooistanduses tööd rügamas.

Küll see kõik toimima hakkab, jälgige aga telekavasid! Meie aga käisime kogu Vabaõhumuuseumi läbi, vaatasime merd (mida Tartus teatavasti pole) ja kui viimaks kõik nähtud, läksime loomaaeda.

Loomaaias olime võrdlemisi põgusalt (tavaliselt kulub seal ikka terve päev). Vaatasime hülgeid, šimpanse, lumeleoparde, ninasarvikut ja elevante (need lojused on ka veel hoolimata külmast sügisest õues). Jakke nägime pimedas. Nad on väga karvased ja suurte sarvedega. Metssigu nägime ka ja pisut teisi elukaid samuti.

Vaat siis! Kunagi asutan ma ise loomaaia. Ma panen sinna igasuguseid loomi elama.

Õhtul jõudsime hilja Tartusse ja olime väga väsinud. Eriti jalad.

Ülistage sõda!

Reklaamimaks härrasid ja prouasid patsifiste, keda ma halva juhuse läbi pisut tunnen, lisan kõigile imetlemiseks sõjamasinate pompöösse muusika. Filmi autoriks on Margus "Iluaednik", keda ka siin-seal kaadris kohtab.

Ja tea, et see on fckin Malev!

Püha Dekadents

Oo püha allakäik! Sa kasvad ja süvened mitte kuude ega nädalate, vaid juba päevade ja tundidega. Ajuti vaid näitan välja ma väetit kõrkust ning ütlen Sinust lahti, kuid Sinu määratud üherealisel teel ei ole ärakeeramisi ega valikuid. Nõnda pean ikka ja jälle naasma enda valitud rajale. Mis jääb mul üle - kui juba allakäigutee, siis võtkem sellest viimast, sõtkugem gaasipedaali ja keerakem muusika põhja. Ning managem näole hullumeelne irvitus, sest mida veel saab see kõik olla kui mitte hullus.

Näe, juba paistabki tee lõpp. Seinaga.

Kiiruse mahavõtmine praegusel hetkel jäägu nõrkadele.

I'm the life of this land

Ei saa kuidagi teisiti, kui peab hinge pealt ära ütlema, et Keep of Kalessin on kari üligeeniuseid. Tehes lähemat tutvust nende "Kolossuse"- plaadiga, pidin selles taas kord veenduma.

Kuidas saab muusika nii neetult ilus, kole, võimas, hingemurendav, pimestav, ülev ja meeleheitlikult äge olla?! Ja kõike seda korraga.

My name is equal to that of destruction
My kingdom is built on
(The ruins of) holy demise
The gods are brought down
By the hand of a mortal
My name will spawn legends
I ascend to the skies

Through time and space
We travel dimensions for eternity
We walk the path of the ancients
And leave mortality

Ainult üks reha, mille otsa bläkivennad ikka komistada tavatsevad. Ja see on muusikavideod. Keep of Kalessin on siin paraku järjekordne vasikas pikas reas.

Aga vaadake ise järele. Bassimees suudab siiski väärikust säilitada, aga üldiselt - vähem punnitatud poosetamist, vennad!

 

Laval näevad asjapulgad siiski väga genekad välja. Selle kinnituseks allpool veel üks tõestusmaterjal. Olen bändi koguni oma islmaga näinud ja kõrvaga kuulnud (ning Tartus lausa), aga või ma siis toona sellest masiivsest heliseinast aru sain, mis kõlaritest tuli! Muidugi ei saanud.
See oli siis, kui Exodus ja Hypocrisy ka kodulinnas käisid.

Päikeseloojangu purpurkollakasoranž valgus paistis unenäoilma saartele, mis siit, kaugelt vaadatuna tunduvad pilvedena. Oli külm. Sügisel on sageli külm, ja tuuline ka. Taamal kasvavate remmelgate oksad liikusid ses tuules. Tuules oli tunda vere lõhna. See tuli neist koledatest haavadest, mis maaslamajate kehadele löödud. 
Need oli tõesti koledad haavad ja nad veritsesid veel. Maaslamajad olid veel elus. Mõnda aega.

Mis oleks, kui see kõik oleks juhtunud päriselt.



Võib-olla juhtuski.

Vareste riid

On sügis ja tuuline õdagupime
Vihmagi tibab või puhuti valab
Väljas nüüd hulgub vaid eksinud hing,
Hiline mööduja, unetu olend

Puuvõras und pole hämaraloomadel
Lärm tõuseb lendu kui tiibadel viid´
Ehmatab tondina pelglikke lapsi
Kõrgel käib pidu - see vareste riid

Oh kui sa ainult teaks...

Ja kui kunagi...
teadsin ilusaid sõnu
kauneid lauseid kokku seadsin
See kadunud kui merevaht
(...see kadunud kui merevaht...)
Sest alanud on verejaht

Kunagi, kui hirmsad nälg ja katk veel noored olid, siis mängisid nad peitust, kulli ja keksu. Metsas jooksid nad ringi, otsisid linnupesi ja turnisid puude otsas, kuni alla kukkusid. Siis said nälg ja katk suurteks ja hakkasid mõistliku inimese elu elama.

Aga mälestused, kallikesed, mälestused jäävad...

Roadkill Extravaganza

Heihopsti lepatriinud! Täna tahan ma rääkida teile sellest, kuidas vokaal-instrumentaalansambel ,,Langenu“ käis kaugel maal tükke tegemas.

Maaks oli Kuramaa, mis on see sarve moodi tükk Lätist ja linnaks padakonnade city Liepāja, mis asub mere ääres ja on üks lätlaste suuremaid asulaid. Et meie mees Hardcoori vallas, Riho, omas tutvusi, siis langes Langenule sülle õnn mängida koos Eesti teenekate HC-bändide Lahesõja ja NMR-ga Liepāja peenes klubis, millel nimeks „FONTAINE PALACE“ reedel, 10. oktoobril 2008. Üritusele oli keegi mõtelnud nimeks "Pedal to the metal."

Mis seal ikka! Et lood olid selged ja sõnad (pmst) peas, ega´s muud kui minekut. Reede hommik oli reserveeritud igasuguste tähtsate ettevalmistuste tegemiseks, aga sellesse tekkis sisse kerge nihe, kuna meie trummar, kes on puhtjuhuslikult ka minu vend, nimega Koljat (tuletatud isikunimest „Kolja“), soovis, et ma tal pea nulliks teeksin. Pügasin siis teda mehemoodi, aga õige on vanasõna, et ,,palju kisa, vähe villu“. Sest saak oli oodatust kehvem, võib-olla Peetri juuste niigi ikalduslikust mõõdust. See tehtud, korjasin susliku kombel linnast vajalikku kraami kokku ning võtsime Rihoga tema ema lahkelt annetatud sõidumasina. Korjasime kõik Langenu hävituspataljonlased kokku, suskasime pillid pagassi ning jäime Lõunakeskuse parklasse ootama, kuni mikrobuss Lahesõja ja NMR-ga kohale jõudis.

Kuna neil oli bussis rohkem ruumi ja palju õlut, aga meil oli Baltikumi kaart, sõitsime ees minema. Ütlen etteruttavalt – sõit Tartust Liepājasse võttis meil aega 7 h ja 500 km ning selle vahemaa sees jõudsime me reipalt ära hulluda. Kuni Valgani sõitis Margus (tuntud ka kui Graafik, Maamõõtja või Arhitekt; instrument süntesaator), edasi kuni lõpuni Robert (aka Viha; bass). Mõnikord tegime peatusi, et ballasti juurde võtta või vähendada, aga üldiselt oli pikk, lõputu sõit järjest edela poole.

Läti liiklus on Eesti omast hullem. Jõudes veel enne Volmarit mingise teeremondi juurde, kus valgusfoori ettekirjutusel vaid üks sõidurida korraga sõita sai, nägime oma suureks imestuseks, et V6 (ehk kuuevarbalised) sõitsid uljalt edasi ka siis, kui parajasti punane tuli põles. Kuidas teised ees, nõnda meie järel. Panime Slipknoti mängima ja mossisime nii, et auto kaasa põrus. Tagumistel mikrobussi omadel oli seda imet vist päris naljakas vaadata. Ahjaa, ja pärast ühte peatust tahtis Robert ära sõita, aga Peeter oli ainult pooleldi autosse jõudnud pugeda (tema 3-meetri pikkuse keha kohta pole see naljaasi) ja pidi peaaegu ülejäänud tee, ca 300 km jalgapidi kaasa lohisema, aga ainult peaaegu. Sitt nali, aga väga hea.

Ma ei valeta sugugi, kui ütlen, et teekond oli raske. Õnneks vanad liiminuusutajad, nagu me oleme, ei jäänud selle pärast veel jänni. Andsime Robertile piitsa juurde ja ütlesime, et kui me peaksime soundchecki hiljaks jääma, siis enam koju ei saagi. Never ever never! Soundchecki jäime me hiljaks, aga peene ööklubi nimega FONTAINE PALACE leidsime Padakonnade linnast kohe üles. Vaatasime, mis edasi juhtuma hakkab.

Edasi oli kõigepealt nii, et lätlastel oli vist natuke ebaselgeks jäänud Langenu-ansambli olemus, kuna ühegi õhtukava-tahvli peal meie nime kirjutatud polnud. Aga see oli pisiasi, mis kohe parandatud sai ja taas kord ette rutates võin mainida, et me ikka esinesime. Soundcheck hakkas ka tükk aega peale kohalejõudmist ning kuna Langenu oli kavas esimene, siis saime heli kallale asuda viimasena. Lava oli igavesti kõrge ja suur. Lavaheli keeramiseks olin enne välja printinud spetsiaalse õpetuse, aga jõudsime me jee seda enne läbi lugeda. Jäime siis hea õnne peale lootma ja ega hullu polnudki.

Edasi tulid pikad tunnid ootamist, sest kuulu järgi pidime me alustama alles kell 12 öösel, mis minul on tavaliselt uneaeg ja ma reeglina siis ei esine. Tahtsin juba hakata õudset lamenti lööma, sest ma olen ju ikkagi rahvusvaheliselt tunnustatud staar, teate, aga siis lähenesid turvad ja minu protestiloosungid närbusid juba kurgus.

Vahepeal lasti kuršid ka tuppa sisse. Neid oli seal küll igasuguseid – vanu lõngasid ja rüblikutest emosid, skinnheede (vähemalt üks + Koljat) ja rastapunkareid ja beibesid jne jne. Jah, öeldakse, et issanda loomaaed on kirju ja seda ta oligi. Mingi deejott mängis muusikat, alguses niisama tilulilu, aja jooksul aga üha rohkem kitarrisemat mussi. Rahvas tantsis.

Siis sai kell lõpuks 12 ja Langenu ronis lavale, pani pillid juhtmete otsa ja mina ütlesin, et oleme mõne minuti pärast tagasi. Mõne minuti pärast oli Margus oma sündi kukil ja klimberdas seda väheke ja siis tulid Koljat, Viha ja Riho (aka Arütmia. Meil on kõigil omad kurjad lavanimed) ning hakkasid ka mängima sulnist ballaadi, millel nimeks ,,Kaevurid“. Siis tulin mina kohale ja nägin, et rahvast on õige rohkelt lava ees. See mõjus saatuslikult, sest ma ei ole eales varem nii supertsaari mänginud kui sel üritusel. Oh õõva! Trumm ei olnudki nagu trumm, vaid nagu mingisugune automootor, kitarrid kärisesid ja jummel – ma kuulsin isegi sünti, oma häälest mikrofonis rääkimata! Selline lugu võttis küll nutuvõru suiele, aga mis parata – sõu must go on! Setlist oli ise järgnev:

1. Kaevurid
2. Silmitu ilmutis
3. Langetõbi
4. Meie haigla
5. Testosterooni üledoos
6. 1,25 kg
7. Süäme man

Lava polnud ikkagi nii avar, et me oleksime kõik (trumm välja arvata, sest kes see skinheade ikka lava etteossa laseb, nad rikuksid kõik ära) ühte ritta ära mahtunud. Sestap pidi Robert oma bassiga kuskile tahapoole jääma ja sai vaid korraks ette tulla, aga ta mängis sellepeale, et ta on ventilaator.

„We are Langenu, meaning the Fallen One from Tartu, Estõunia!!! You are fucking great!“

Higi ja maeiteamida lendas liitrite kaupa, keegi rahva seast ajas õlle peaaegu Marguse juhtmete peale, mina enda pilli liiga palju ei kuulnud, häält aga küll, Viha oli helikopter, Riho astus mingi võõra krunchi peale – korraks – ja Koljatil lendasid piip ja prillid. Mängisime oma black/thrash/whatever-lood ära, panime kodinad kokku ja saime rahus puhata. Siis läks peale Lahesõda ja mängis väga ägedalt agressiivset HC-d. NMR-i nägime me ainult poolikult – kuna kell hakkas juba kahelt kolmele kiskuma ja 500 km halba nalja ootas veel ees, siis ei tahtnud nagu eriti tuisutama jääda. Bänd oli siiski väga energiline ja naisvokaal üleolevalt ägens. Margus pommis sõiduraha lätlastelt välja ja olime valmis.

Ja siis peab enne ära mainima veel need gruupid, kes algul Rihole ja siis veel mõnele Langenule, mulle kaasa arvatud, üsna otseselt, ehkki kaudsel moel, külge lõid. Oleks me olnud Satyricon ja Opel sedaani asemel tuuribuss, oleks olnud selge, mis juhtuma hakkab, aga et nad olid vist alaealised ja natuke nagu purjus või nii, siis ei juhtunud muud miskit, kui et ma üritasin ühel neist saapal kontsa küljest murda, aga ma olin väeti ja jäin seetõttu häbisse. Aga Riho ka ei saanud. Tõmbasime kõrvad lidusse ja sõitsime minema.

Esimesed 300 km oli minu kanda. Tee oli pime, aga liiklust vähevõitu. Läti kiirusepiirangutesse sai suhtutud loovalt. Algul hoidis mind ärkvel Riho, pärast Peeter. Rõve energiajook lõi süäme käima, tee muudkui lendas ja lendas. Peale Riiat võttis Margus juhtimise enda kätte ja mina kobisin kitsale tagapingile uinuma.

Koju jõudsime hommikul 9 paiku. Roadkill (Buttkill) Extravaganza oli sooritatud.

Metsmurakate Leegion

Paksus metsas elasid kord karu, jänes, seenemikk, prussak ja mutionu. Looduse seadused ja djungli tavad keelasid ja käskisid, poosid ja lasid neid alati, kui võimalus vähegi tekkis. Ühesõnaga, tegemist on just sedasorti maailmaga, mis pakub huvi Rein Maranile, Fred Jüssile või nässonal zoograafikule.

Aga meie sellest ei räägi.

Ei. Sest tahaksin teile rääkida hoopis nendest sellidest, kes ennemalt algkoolis patsifismitundide ajal
magasid või koolimaja taga suitsu tegid. Sestap ei saanudki nad, õnnetud hinged, teada, et praegu elame me õnnelikul rahuajal ning ehkki pahad terroristid mägedes riidu kisuvad, ei peaks meie sellest hoolimata laskma rahuideel raisku minna.

Ja mida need tsurad, ühiskonna servaalade asukad, tegid? Rahuidee läks nende hoolitsuse all mädanema, närbus ja kidus, kuni valmis oligi. Eks siis võeti asemele püssid ja poisid putkasid metsa. Sinna, kus muidu elasid karu ja teised looduse äpardused.

Tõesti, sõbrad, mets peab igasugust rämpsu kannatama!

Ma ei tahaks siinjuures välja öelda nende tüüpide pärisnimesid, ehkki ma halva juhuse tahtel neid võib-olla põgusalt tunnen. Ütleme lihtsalt, et nende juhid olid mõrtsuklik hiiglasekasvu inimsööja, keda seetõttu kutsuti Taavet, ning Graafik, äpardunud kunstnik, kelle saavutused sõjakunstis olid küll (õnneks) varjatud, kuid see-eest ehmatavalt ekspressiivsed. Selles terrorirakukeses pesitsesid veel relvafanaatik Xerox, silmakirjalik pühamees Calvin, paadunud sõjard Tarvas ja veel mõned, keda ma lähemalt ei tea ning ausalt öeldes ei tahagi väga teada. Olles seal metsas välja kuulutanud sõjaseisukorra, ütlesid need vastalised end olevat metsavennad ja kuulutasid oma "organisatsiooni" nimeks Metsmurakate Leegion. Oma staabiks ehk punkriks kaevasid nad endile kuusejuure alla uru, mis oli küll kõike muud kui "eluruum tal sügaval".

Noh, kui nüüd kõik tehtud oli, egas siis muud kui sõjaks! Kannatades paranoilise ufofoobia all ning põdedes kroonilist lööbelist skisofreeniat, uskus Graafik, et maaväline rass planeedilt "Mikron" on vallutanud Maa ning orjastanud või tapnud inimkonna. Tal õnnestus selles veenda ka teisi (kuna erilise mõttetööga ei hiilanud neistkeegi) ning ühiste jõupunnituste tulemusel töötati välja generaalplaan, et planeet kurjade ufokate küüsist vabastada. Metsa eksinud seenelised võeti pantvangi, neid piinati, kuulati üle, piinati pulli pärast veel, vabastati petteks, võeti uuesti kinni jne. Nimelt uskus Graafik, et seenelised on tegelikult õelad ufokad, kes viimaseid vabadusvõitlejaid jälitavad. Kasutades valenime Richard Sarriste, tungis Graafik koos abilistega korduvalt ka linnaruumi, näpates isakodu keldrist moosi ja tehes muud heroilist.

Novat, juhtus nii, nagu pidigi juhtuma. Pärast arvukaid kaebusi politseisse, oli viimane sunnitud metsad läbi kammima. "Metsmurakate Leegion" nägi selles kahtlemata vaid järjekordset marslaste offensiivi ning alustas vastuoperatsiooniga. Taavet andis tina ja tinamiiti, Calvin tegi viimse võidmise ning siis alles läks lahti! Kes roomas nagu uss, kes ronis puude võras, kes tegi sookure häält. Võlgu ei jäänud keegi! Kamoflaaski oli omal kohal: osad mässisid end mägranahksetesse vammustesse, teised jälle maskeerusid metsisekukkedeks, kolmandad tegid näo, et neid pole siin. Politseireid oli juba eos määratud läbikukkumisele.

Homme lähen viin poistele vanglasse šokolaadi ja vahvlit.

alustuseks

Tere!

Minu blogitegemisel puudub tõsiseltvõetav ja ainuõige põhjus. Sellest hoolimata tunnen, et minu püha kohus on teile levitada oma mürgise mõttemaailma sünnitisi. Just nii, lõppude lõpuks kuulub kunst ju rahvale, ükskõik, mida püüavad kriitikud väita.

Alustuseks anname sõna aga vanameistritele muusikalisest kollektiivist "Mayhem" ning kuulame, mida neil meile õige öelda on.

ANTI

Spawn of Annunaki, crossbreed make war
Make war with the universe death of the planet

Fall of an aeon
The great work of ages

The acid of sorcery
Deluded versions of revelations
The symbols repulse
Whatever done equals zero
Times nothing

Completing the control of emptiness
Enter the external lights

The conversed tubes to the surface and beyond

Detraction of outer space

Nemesis of genesis