Hõimlaste muusikast

Käisin eile õhtul (15. oktoobril) Tartu ülikooli aulas hõimupäevade peakontserdil, kus esines kaheksa Soome-Ugri rahvamuusikakollektiivi. Et mälestus ei kaoks nagu udusulg tuulde, panin mõned esimesed emotsioonid ja märksõnad jooksvalt märkmikusse kirja. Kogu selle kribamise kõrval jõudsin aga siiski ka muusikat ja esitlust jälgida. Ja kokkuvõtteks oli tegemist väga meeldesööbiva muusikaelamusega, kus nii mõnigi kord tõmbasid helimaastikud nii käima, et oleks soovinud neisse jäädagi.

Tuleb tunnistada, ma pole väga folgikuulaja selle vahest kõige klassikalisemas mõttes. Viljandi Pärimusmuusikafestivalidel pole käinud, selle asemel eelistan näiteks Mayhemi kontserdil esireas juukseid sõlme loopida (sellest, muide, ka põhjus, miks ma nii mõndagi esinejat paratamatult metaliga võrdlema kipun). Aga hõimupäevade kontsertidel osalemine pakub suurepärast võimalust saamaks aimu, kes need soomeugrilased õigupoolest on. Sest et meile meeldib vahetevahel – eelkõige siis, kui see mingil põhjusel kasulik on – rääkida endist kui ürgpõlistest ugridest, aga kui paljud meist tegelikult teame, mida see ka tegelikult tähendada võiks? Et jah, keelesugulased me peaksime justkui olema, aga tegelikult pole suurem osa eestlastest ersa või udmurdi keelt oma kõrvaga kuulnudki, saati siis püüdnud jutust aru saada. Neid rahvaid ja rühmi on aga päris-päris palju, lausa mitukümmend.

Tänavuste hõimupäevade Tartu peakontserdil (teine peakontsert toimub laupäeval Tallinnas) olid niisiis esindatud kaheksa rahva muusika parimad esindajad/esitajad. Räägin neist selles järjekorras, nagu nad kuulajate-vaatajate ette astusid.

Väike Hellero (Eesti) saadeti esimesena tulle. Alustasid nad vadja pulmalauluga „Avatko viro veräjäd”, mis on tänapäevaks saanud ilmselt tänu Veljo Tormisele päris tuntud koorilauluks, mida esitati näiteks nii eelmisel aastal Lätis Gaudeamuse tudengilaulupeol kui ka üldlaulupeol Tallinnas. Laul läks sujuvalt üle eesti regilauluks, millega käis kaasas ringis liikumine, ja sealt kolmandaks lauluks, mille sõnadest ma esiti aru ei saanud, aga mis hilisema selgituse kohaselt olevat olnud isurikeelne.

Morama (Ersa) on nähtavasti üks kuulsamaid ersa meestelauluansambleid, mis – nagu ma ülipõgusa taustauuringu põhjal järeldan – esineb palju ja igal pool, sealhulgas olid nad esindatud tänavusel Seto folgil. Viis seto omadega sarnastes valgetes rahvariietes meest, mõnel käed vaheliti rinnal, seisid poolkaares ja aina laulsid, nii rõõmsamaid-hoogsamaid asju kui ka melanhoolsemaid laule. Ersa laulud on tuntud oma nüansirikka mitmehäälsuse poolest ning Morama valdab seda kahtlemata suurepäraselt. Üks kurvakõlaline laul oli lausa nii kaunis, et mul tulid judinad peale – sedavõrd võimas oli selle mitmehäälse kooskõla vägi. Noh, nagu parimaid Soome või Skandinaavia atmosfäärse muusika näiteid (mis minu jaoks on saanud teatud mõttes hea muusika etaloniks). Viis lauljat suutsid oma häältega maalida õhku terveid helimaastikke, nii et isegi mina, kes ma pole kunagi käinud Mordvamaal, hakkasin seda nägema ja tajuma. Laulud rääkisid sõjaväest, igapäevaelust ja pulmadest, aga mis laul täpsemalt millest, jäi siiski tabamatuks. Väärib siiski märkimist, et kui välja arvata teised läänemeresoome (soome, liivi, vadja, karjala, isuri, vepsa) ja saami keeled, on ersa ja mokša meile kõige lähedasemad soomeugri keeled, milles leidub süvenemisel äratundmisrõõmu nii sõnades kui grammatikas.

Ošmeso Šajer (Udmurdi) ehk „Allikate maa“ koosnes kolmest naisest, kes mängisid kandleid, tamburiini, lõõtspilli ja hästi pikka flööti. Laulud olid mulle juba varasematest udmurdi kontsertidest tuttava kõlaga. Algus oli kohe sellise hea hooga rõõmus lugu, aga seejärel läks asi huvitavamaks, kuna mängu tulid minoorid. Mulle väga meeldis, kuidas kandle mahedad noodid sulasid kokku kõrgete naishäältega ning kuidas sellest sündis veenev, kuulajasse mõjuv tulemus, isegi kui meloodiad ise polnud just päris minu Kupu Tee. Ka instrumentaallugudes oli tore, kuidas need omapäraselt poolkuu-kujulised kandled pandi emotsiooni väljendama. Meloodiad, muide, on nii udmurtidel kui ka päris paljudel teistel soomeugrilastel sageli üsna idamaise kõlaga. Nähtavasti on selles midagi meie keelesugulastele väga omast.

Duo Kajo (Soome) ei pidanud Tartusse rändama väga kaugelt. Kaks noort Joensuu konservatooriumi rahvamuusikut, Ruut Hokkanen ja Risto Luukkonen, näitasid, kuidas vanade arhiivist leitud lauludega võib tänapäeval ümber käia, kui abiks on kitarr, viiul, mandoliin ja veidi kujutlusvõimet. Nagu ikka, on kindlaim viis esinemist alustada millegi positiivsega, mis minu jaoks tekitas koguni veidi hämmeldust, sest seniajani polnud ma mažoorset muusikat ja Soomet ühes lauses ette kujutanud. Aga muidugi ei lasknud vana hea Soome melanhoolia end kaua oodata. Helipilt muutus kargeks, mandoliiniseade kõlas täpselt nagu põhjanaabrite metal. Ja koos viiuliga nagu põhjanaabrite versioon bluegrassist. Või koguni nagu kelm soomelik jazz.

Mis ühendab pea kõikide soomeugri rahvaste lauluvara, on see omalaadne meditatiivsus, mille tekitab aina korduv ja korduv rütm. Nähtavasti on neil lauludel ennevanasti olnud sageli just mingi rituaalne, kindlat meeleseisundit loov eesmärk.

Ezös Voit (Komi) ehk „Hõbedane tilk“ on viis Komi Riikliku Kultuurikolledži neljanda kursuse neidu, kes koos bajaanil saatva naisega esitlesid Tartule oma rahva mängu- ja pulmalaule. Neiud olid ehitud nagu pruudid, punastes või tumekollastes kleitides, peas omapäraselt seotud kirjud rätid. Nende mitmehäälsed laulud meenutasid veidi udmurdi lugusid. Pole ka imestada, sest tegemist on sugulasrahvastega, kelle keeled on liigitatud permi rühma. Lisaks laulmisele mängisid nad paaniflöötide taolisi pille; igalühel oli kaela riputatud kaks või kolm flööditoru ning kamba peale suutsid neiud taas aula heitliku akustika nõnda enda kasuks pöörata, et kogu ruum täitus komiliku põhjamaise helimaastikuga. Mis mulle muidugi üsnaväga meeldis.

Tatjana Lar koos saatjaga (Neenetsi), kelle nime ei tea ma kahjuks siin nimetada, olid kaks lühemat kasvu ja aasiapäraste näojoontega naist, kes suutsid luua/tuua ülikooli aulasse täiesti usutava tundra olustiku. See oligi täiesti nende eesmärk. Mõlemad saatsid oma laulu suurte, umbes poolemeetrise läbimõõduga ümmarguste trummidega, mida õrnalt, aga intensiivselt lõid. Tekitas omapärase ambient-fiilingu. Aga eksis see, kes kunagi väitis, et põhjarahvaste laulud on monotoonsed. Kui lugude põhiosa moodustabki kindel rütm ja ülesehitus, nagu pea kõigil maailma rahvalauludel, siis värviks susati sekka ägedaid pingestatud ilustusi. Ja kui Tatjana Lar parmupilli mängima hakkas, samal ajal ka veel kõikvõimalikke lindude ja inimeste hääli juurde imiteerides, muutuski saal helitehnika kaasabil Põhja-Siberi tundraks, kus looduse hõigete seas võis kuulda vanameeste kärisevaid hüüdeid. Mis oli tegelikult päris naljakas, selline neenetsi huumor.

Eraldi mainiksin ka neenetsi rahvariideid, mis oma kasutuskeskkonna tõttu erinevad meie parasvöötmes kantavatest tublisti – tumesinised kuued, palistatud kollasekirjude sakiliste mustritega, kaela juures valged karusnahakraed, peas hõbedaselt helkivad paelad ja ripatsid. Pea juurest langesid seljale kaks jämedat värvivöödilist paela (siinjuures tunnen selgelt oma terminoloogilist piiratust rõivastuse kirjeldamisel. Samas, küllap 18. ja 19. sajandi ränduretnograafid võisid sama kogeda).

András Berecz ja Éva Mészáros (Ungari) tulid madjarite maalt, neist esimene laulja-jutuvestja ning teine viiuldaja. Kuigi ungarlased on teistest soomeugrilastest päris kaugele rännanud ning nagu kuulda, ei taha mitte kõik neist kuuldagi oma ugri päritolust, omavad nad – vähemalt eile kuuldud muusika põhjal – siiski lisaks keelele veel üht ühisosa oma kaugete sugulastega. Nimelt on ka Ungari rahvamuusikas kuulda Lääne-Euroopa traditsioonile mitte just kõige kodusemaid idamaiseid stiili- ja meloodiavõtteid. Kui teistel Venemaa soomeugrilastel võib seda seletada ehk tatari mõjudega, siis Ungari on olnud minevikus kokkupuutes Türgi maa, rahva ja kultuuriga. Tulemuseks on igatahes väga sarnased orientaalsed kõlapildid. Nii et kui eestlased veel võiksid vaagida, kas me ikka oleme soomeugrilased või mitte, siis ungarlased on seda kohe kindlasti. Taas puutus kõrva ka see teatud eripärane meditatiivsus, mis hakkas paiguti meelde tuletama kiriklikke laule. Samas poleks see samuti sugugi üllatav.

Mis puudutab madjarite viiuldajaid, siis näib mulle, et selleks, et mängida täiesti tavalisi Kesk- ja Kagu-Euroopa rahvaviise (nagu muuseas ka Lähis-Ida omi), peavad kõik muusikud käima ööl vastu neljapäeva ristteel tead-küll-kellega kaupa tegemas. Muidu lihtsalt ei veaks kuidagi välja. Väide, nagu õpiks Éva Mészáros Budapesti Ferenc Liszti nimelises muusikaakadeemias, tundub seetõttu pigem suitsukattena, et varjata hämarat tegelikkust.

Kontserdile pani punkti ansambel Kna Vel (Mari). Tatarstanist pärit marilaste ansamblis on koos palju andekaid ja pühendunuid mehi ja naisi, kes laulavad, tantsivad ja mängivad pilli. Neid võis juba enne ülesastumist ära tunda roheliste kuubede järgi, mis meestel olid pintsakutaolised ning naistel pikema rüü moodi. Paaril mehel olid peas kõrged valged viltmütsid, milletaolisi olen pildi pealt näinud mari omausu „preestritel“, kartidel. Remargiks niipalju, et marid ja udmurdid on ühed vähestest Euroopa rahvastest, kel on õnnestunud olulisel määral kinni hoida oma esivanemate usust. Üks tüüpiline mari pillipark koosneb akordionist või sarnasest lõõtsaga pillist, trummist ja plokkflöödist. Kolm meest tegelesidki saatemuusikaga, teised aga laulsid ning tegid refräänide ajal tantsu, kusjuures meeste tantsusammud oli kohe eriliselt kõlavad. Nende tantsu võiks vabalt mari step-tantsuks nimetada. Paiguti läks asi nii hoogsaks, et mul tuli lausa naer peale; sedavõrd süüdimatult intensiivne ja lahe oli esitlus. Pole ka ime, et publikulegi meeldis.

Tänavused hõimupäevad pole veel täielikult läbi, nii et kel huvi, haaraku juhusel sarvist ja vedagu end mõnele kontserdile või näitusele. Kuigi oleme enda meelest väike rahvas ning heietame igapäevaselt väljasuremisjutte, on meie tugi ja tähelepanu oma keelehõimlastele siiski oluline. Ja tutvuge edaspidigi aeg-ajalt kultuurikalendriga, sest külalisi satub meile ka muul ajal kui oktoobris. Minul igatahes on seni huvitav olnud.