Soopoolitse

17. august oli üks ilus hilissuvine päev. Lõuna paiku võtsin jalgratta ning põrutasin Tartust kirdesse, Alatskivi maile. Omal ajal sai sealkandis päris palju ringi kolatud ning vahetevahel viivad tegemised endiselt Peipsi äärde, aga rattaga oli mul seal esimene kord matkata. Eks ma olin eelnevalt mingeid umbmääraseid kilometraažiarvutusi teinud küll, aga et need ähvardasid üsna astronoomiliste numbritega, otsustasin kogu sõidu marsruudi puhtalt hetketundele usaldada. Nõnda ma ka tegin ning kui viimaks kella poole kaheteistkümne paiku õhtul tagasi koju jõudsin, olin ma maha vändanud 126 kilomeetrit, mis on ilmselt mu isiklik päevane tippmark. Nähtavasti suudaksin ma ööpäeva jooksul ka umbes 200 km läbida, kuid sel aastal kestvusrekordi püüdmiseks enam mahti ei jäänud. Kes teab, võib-olla toob selles vallas uut ja huvitavat järgmine aasta.

Palju huvitavat nägin ma ka oma seekordsel matkal. Käisin Koosa poes ja möödusin Alatskivi lossist, suplesin Kuningvere järves ning uudistasin Kodavere kirikut ja väikest Kallaste linna. Nende sekka suskasin mitmeid muinsusi, mille poolest Peipsi läänekallas sugugi vaene pole. Nagu järeldub mitmest keskaegsest allikast, asus siin täitsa eraldi kihelkond nimega Soopoolitse, mis ei kuulunud nähtavasti otseselt ühegi suurema maakonna alla. Idas piirnes ta Peipsi järvega, läänes Vaigamaaga (neid eraldas teineteisest metsade ja soode vöö), lõunasse jäid Emajõe Suursoo märgalad. Hilisemal ajal kujunes Soopoolitse alale Kodavere kirikukihelkond, mille rahvas on olnud juba vanast ajast olnud üsna omapärase keelepruugi ja kommetega. Neil oli lähedased suhted kirdes elavate vadjalastega, samuti teiste Peipsi kaldail elavate inimestega. Kokkupuuted naabritega on jätnud Kodaverre tugevad jäljed.

(Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Tean jah, number 4 on puudu. Kaardialus Maa-ametist)

Soopoolitse nimi on sellisel kujul suures osas rekonstruktsioonikatse keskaegseis kirjutistes esinevaist variantidest Sobolitz, Soblitz, Sobelitz, Sobelis, vene Subolitš. Soblitzi nime kandis vanasti Alatskivi mõis. Mõeldes näiteks Setomaa kohanimedele, siis võiks olemasoleva valiku põhjal tuletada piirkonna nimeks ka Sobolitsa, aga kes teab. Medievist Enn Tarvel on isegi letti käinud oletuse, et Soopoolitse-nimelisi kante leidus meie maal rohkem kui üks – täpsemalt kaks – , lisaks eelpoolnimetatule Kodavere eellasele ka veel Emajõest lõuna pool, hilisema Võnnu kihelkonna alal. Näib siiski, et see oletus pole siiski ajaloolaste ja arheoloogide poolt väga omaks võetud.

Alatskivi tõmbenumber on muinasjutuline neogooti loss, aga rändajal, kes viitsib jalutada alla järve äärde, ületada kaardus silla ning käänata vasakule, jääb õige pea metsaservas ette üks vana kõrgete nõlvadega linnamägi [1]. Küngast ümbritsevad madalamad vallitaolised künkad panevad mõtlema, et ehk on need pakkunud kantsile looduse poolt lisakaitset. Ja noh, kui juba mäe peale osati aed või tara püstitada, siis polnud keeruline igaks juhuks ka mäe ümber vallidele midagi samasugust valmis nikerdada. Mäelael kasvab praegu üsna viisaka ilmega salumets, mis lubas koguni enam-vähem normaalset fototki teha. Minu tähelepanu püüdis aga üks murdunud puu, mille juured olid endaga tubli tüki maapinda kaasa rebinud. Mullas leidus väikeseid tellisetükke ja põlenud savikänkraid, kuid pilk jäi kohemaid pidama ühel väikesel poolenisti mullast välja turritaval potikillul. Võtsin ta välja. Nõu oli pottsepakedral treitud ning päris murdekoha kõrval võis aimata joont. Tavaliselt olid taolised hilisrauaaja või keskaja alguspoole savinõud kaunistatud mõne paralleelse joonega, mida oli potti kedral keerutades lihtne pulga või teravikuga tõmmata. Veidi harvem tehti jooned lainelised, et oleks ilusam. Tegin leiukohast pilti ning viisin potikillu hiljem ülikooli arheoloogiakogusid täiendama ning hoidlaid ummistama. Võite talle külla minna, loodetavasti pole tal selle vastu midagi. 

("Mingem üles mägedele!" ütleb parempoolne tee, mis rändaja linnusele viib)

(Linnuseõu kui pargielement. Jah, miks ka mitte)

Alatskivi linnamäe kohta on räägitud igasuguseid kummalisi lugusid. Levinud on jutud sellest, et mäel olid vanasti raudustega keldrid, mille käigud viisid sügavale maa alla. Mäelael hüpates või jalaga põrutades võivat isegi kuulda maa-aluste ruumide kõminat. Sama juttu, muide, olen kuulnud ka Alt-Laari linnuse kohta (vt blogijuttu 17. aprillil). Ühe teise loo kohaselt oli Kalevipojal ja Sulevipojal ambitsioonikas plaan ehitada suur, Peipsi kaldani ulatuv linn, aga Peipsi sorts tegi tõhusat vastutegevust ning sedasi said ehitusmehed valmis vaid linnuse Alatskivil. Veel üks pärimuslugu teab vesta mäel elanud Mustkuningast ja tema kahest pojast. Kuningas ja üks poeg langenud võitluses sakslastega, teine poeg aga saanud endale lähedusse Haapsipeale talu, mis muutus aegade jooksul väga rikkaks.

Millal Alatskivi linnamägi tegelikult elupaigana tarvitati, on praegu veel üsna ebaselge, kuna suuremaid kaevamisi sel tehtud pole. Vähesed leitud potikillud võivad pärineda muinasaja lõpust, aga tellisetükid räägivad juba pigem keskajast, kuna enne seda polnud tellistega jahmerdamine meie rahvuslikule ehituspraktikale veel harjumuspärane. Ja kuigi lugu Mustkuningast ja tema poegadest ei pruugi olla iseenesest sugugi vana, ei saa ka täiesti minema heita võimalust, et kõrvalise Soopoolitse ülikud suutsid tõepoolest oma sooja koha säilitada ka pärast vallutust.

(Juurtealune mullakamakas, mis meelitas mind nagu raibe herilasi)

Alatskivi linnusest linnulennult vaid kilomeetri kaugusel asub naaber – Peatskivi linnamägi [2]. Rahvasuus ja arheoloogiakirjanduses tuntakse teda ka Kalevipoja sängina. Muistsel vägimehel oleks sellisel künkaseljakul tõepoolest olnud päris mugav lesida, sest pikkust on sel omajagu, oma 90 meetrit (nüüd siis teate, kui pikk oli Kalevipoeg) samuti on seljaku mõlemasse otsa kuhjatud madalad vallid – hiiglassängi päits ning jaluts. Aastatel 1968–1971 (muide, kas oskate kokku lugeda, mitu suurepärast muusikaalbumit sel ajal ilmus?!) tehti linnamäel väljakaevamisi ja mis selgus! Nimelt osutusid mõned potikillud ja põlenud palgijäänustest võetud radiosüsinikuproovid üllatavalt eakaks, pärinedes eelrooma rauaajast. Nõnda vanast ajast teati linnuseid sellal veel väga vähe, seega osutusid kaevamistulemused koguni väikest viisi sensatsiooniks. Tänaseks päevaks on Peatskivi linnuse eakaaslasi leitud tublisti juurde ning vahepealne arusaam linnustevabast rahumeelsest vanemast rauaajast on jäämas värskemale tõestusmaterjalile tõsiselt jalgu.

(Peatskivi Kalevipoja säng on omasuguste seas üks fotogeenilisemaid)

(Linnuse pealiku nõupidamislauad ja inglise muru)

Pärast mõningast pausi löödi seljakule uus kants püsti rooma rauaaja lõpus või rahvasterännuajal (umbes 4.–7. sajandil) ning viimane, ilmselt ka kõige tublim hoog saadi sisse viikingiaja lõpus ja hilisrauaaja alguses ehk 10.–12. sajandil. Sellest ajast leiti asju kõige enam – oda- ja nooleotsad, noad, värtnakedrad, tiiglid, keraamika ja loomaluud ning kividest ahjualus (kahjuks mitte Ahjualune). Kui Peatskivi linnamägi 12. sajandil enam pinget ei pakkunud, võiski Soopoolitse uus „pealinn” sündida juba eelpool räägitud Alatskivi linnamäe peal. Üheaegsed ei näi nad igatahes olevat.

Kalevipoja sängi kõrval on ulatuslik külaase, millelt leitud savinõutükid pärinevad väga pikast ajavahemikust. Vanimad neist on sarnaselt linnamäega eelrooma rauaajast, tubli jagu viikingiajast ja muinasaja lõpust, aga ka lausa kesk- ja varauusajast, mis linnuste kõrval sündinud külade puhul on märkimisväärselt tubli tulemus.

(Linnamäe ees põllul oli asulakoht. Vanakooli muinsuskaitsesilt juba ei valeta)

Sõitsin mööda Savastvere külast, kust 1930. aastatel leiti üks kena aare [3]. Kellegi omaaegne varanatuke koosnes igasugustest pronksehetest – oli kaela- ja käevõrusid, ripatseid (sealhulgas kammikujulisi ripatseid ja üks Jeesuse kujutisega medaljon), rinnakeesid, sõrmuseid jne. Aare oli maha maetud ilmselt elamise kõrvale, kuna järelkaevamistel leiti veel koldeasemeid, potikilde, loomaluude juppe ja muud säärast talumajapidamisest maha jäävat kraami. Ma ei hakanud aarde täpset leiukohta üles otsima, vaid tegin külast kaugemalt vastu päikest paar ilupilti. Mainin ka veel, et Savastvere lähedal metsas on mõned I aastatuhande teise poole pKr liivakääpad, mida põhja pool Emajõge kohtab vähem kui Kagu-Eestis. Aga neid ei kohanud ma oma rännu kestel kohe üldse.

(Savastvere küla katused, mida on parajasti ülevalgustamas täht nimega Päike)

(Vahepeatus Kuningvere järves. Pildile on jäänud ka minu rännuteede ustav kaaslane, kellele siinkohal saadaksin palju tervisi)

Möödunud aasta sügisel leidsid Varajemäel kaks kohalikku muinsushuvilist põneva paiga, millest teavitasid arheolooge [4]. Soolaipade uurija Pikne Kama lendas tänavu kevadel kohe peale ning koos koha avastajate ning kaasarheoloogidega (kelle hulka kuulusin paaril päeval minagi) kaevas välja päris omapärase seltskonna muinasesemeid. Siin olid ühes puntras mõned roostetanud odaotsad ja kirvetera, tulejälgedega pronksist käevõrud, ehteketi jupid ja arusaamatuks tombuks sulanud pronksasjad, samuti väikesed valgeks põlenud inimluude tükid ja üksikud potikillud. Esemed kuulusid umbkaudu 11. sajandisse. Läheduses on väikse järve äärest varem leitud umbes samaaegne asulakoht. Arvatavasti pärinesid nii maetu(d) kui matjad sealt.

(Rattaretke ajal ma Varajemäe leiukoha juurde üldse ei roninudki. Selle asemel tegin ma mugavalt asfaltteelt foto puudest, mille taga muistsed inimjäänused ja asjad leiti. Luban teil pettunud olla...)

Eks selliseid nähtavate kalmerajatisteta matuseid on nii Eestis kui mujalt ikka aeg-ajalt leitud, kuid selle juhtumi tegi ainulaadseks asjaolu, et kogu kupatus oli sängitatud nähtavasti kunagise järve madalasse kaldavette. Kuigi maaparandus oli pinnast kuivemaks tõmmanud, immitses kaevamistegi ajal mulla alt pidevalt vett juurde, nii et head jalanõud kulusid marjaks ära (kahjuks trampisid needsamused head jalanõud ka kaevandi põhja korralikuks mudaväljaks). Inimluid leidsime küll väga vähe; kadunukes(t)e omaksed olid tuleriida tuhast vette viinud vist küll ainult väikse osa kõigist allesjäänud luutükkidest. Ega ma Eestist taolisi vettematmise juhtumeid varasemast naljalt ei teagi, seega on Varajemäe järve- (või soo-) matus meie muinasaja tundmaõppimiseks oluline täiendus. Eks ole ju suurem osa siin kunagi elanud inimestest praeguseks justkui jäljetult kadunud – nagu vits vette – , mistõttu on arvatud, et kõiki ei maetudki päris „korralikult”, vaid jäeti näiteks maa peale või koguni puu otsa loodusnähtuste õgida. Või nagu näikse näitavat Varajemäe juhtum, uputati veekogusse. Ei tea, kas keegi selles järves või jões pärast suples ka? Pigem vist mitte.

Arvestades asjade rohkust, mis seal märjas mullas üheskoos seltsisid, tuleb vägisi pähe veel mõte, et äkki polegi kõik nad sinna päris ühekorraga pandud, vaid lisaks tuleriidalt pärit inimjäänustele ja tombuks sulanud kamale on sinna võib-olla ka muul ajal üht-teist head ja vajalikku viidud. Ehk, nagu me tänapäeval tavatseme sellise raskestiseletatava tegevuse kohta öelda, ohverdatud. Kellele või millele – surnutele või muudele üleloomulikele tegelastele – , jäägu siinkohal lugejate arvata.

Avastus leidis tee ka ajakirjandusse:

http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uudised/ootamatu-leid-hobidetektoristid-avastasid-tuhat-aastat-varjul-olnud-uliharuldase-aarde?id=71671841

Seda, et mitte kõiki sellest ilmast lahkunuid Soopoolitses ei läkitatud vette, tõestab Lahepera kivikalme [5]. See paikneb pikliku Lahepera järveoru põhjapoolsel kõrgemal kaldapealsel. Järv oli ennemuiste Peipsi järve lahesopp (sealt ka nimi) ning just kalme lähedal võis asuda sadamakoht, millest viis tee Peatskivi linnusesse. Kalmekivid kanti kokku 2.–3. sajandi kandis pKr (matusepaik võis seal olla isegi enne seda), nagu Eestis toona kombeks. Kõik kaevamistel leitud inimtükid olid põlemisjälgedega, järelikult käinud läbi tuleriidalt. Lisaks rooma rauaajale ekspluateeriti kalmet ohtralt viikingiajal – sellest ajast on matusepaika toodud ehteid ja relvi ja küllap veelgi põlenud inimpudi. 11. sajandil hakati kalmistu ühte otsa uuendusena matma põletamata surnud inimesi ning seda juhtus järgnevate aastasadade jooksul korduvalt, vahest keskaja lõpuni või uusaja alguseni välja.

(Lahepera kalme, ehkki kõrgemal kohal, jääb pika heina tõttu peaaegu märkamatuks)

(Vanakooli muinsuskaitsesildi järgi tunneb õige koha ikka ära)

Ehkki mul võttis Lahepera kivikalme ülesleidmine aega, näib siiski, et see on kunagi olnud päris tähtis koht. Sadama ja kalmistu omavaheline naabrus ei pruukinud sugugi olla juhus. Need, kes laevade või paatidega Peipsilt tulid ja Laheperas randusid, pidid kohe märkama, et siin on üks vana ja väärikas koht. Vahest ehitasid ja kasutasid kalmet Peatskivil resideeruvad pealikud, kes tegid selle monumendiga kõigile ühemõtteliselt selgeks, kelle maa ja sadam see õigupoolest on. Ja oli ka, kellele selgitada, sest külalisi käis Soopoolitses juba neil vanadel aegadel. Lahepera kalmest leitud esemed on näiteks väga sarnased teisel pool Peipsit asuvast Zalahtovje muinaskalmistust väljakaevatuga. Muinasajal elasid teisel kaldal tõenäoliselt meie keelesugulased, kelle järeltulijad hiljem vene keelele üle läksid. Zalahtovje nimigi on omalaadne eesti-vene segapuder, tähendades nähtavasti Lahetagust. Peatskiviga sarnaseid ja samaaegseid kantse on idakaldal samuti mitmeid, näiteks võimsad Storožinetsi ja Sorokina linnused. Kas Peipsi idakalda muinasrahvast eestlasteks pidada, on muidugi enam kui kahtlane. Ilmselt olid nad meiega sarnane, aga samas ka erinev maarahvas. Mõlema kalda inimesed käisid üksteisel tihti külas (sellest on jälgi märksa hilisemastki ajast) ning olid ilmselt head sõbrad. Kui just tülli ei läinud...

(Peipsi hallikassiniste voogude taga elasid kord inimesed, kelle keel ja eluolu polnud siinpoolsete omast üldse nii erinev)

Kui Alatskivilt tagasi Tartu poole väntama asusin, hakkas õhtu juba väga veenvalt peale langema. Andsin siis pedaalidele ja kettülekandele tublisti valu. Tagasiteel kogetud seiklustest väärib veel mainimist kohtumine  surnud saarmaga, kes Metsakivi bussipeatuses tee ääres vedeles. Olen küll näinud igasuguseid liiklusohvreid – kasse, kährikuid, rebaseid ja vaskusse, – ent saarmas oli mul küll edimene kogemus. Koju jõudsin alles sügavas ööpimeduses, jalad valusad ja veremaitse suus, peas valmimas juba uued reisiplaanid.