Läänemaa - Kullamaa

Sügis süveneb ja aastalõpp läheneb vääramatu jõuga. Kuna ma veebruarikuus olin võtnud endale kinnisideeks selle aasta jooksul rännata arvukatel muinasradadel ning neist lõbusaid lugusid kirja panna, külastades selle jooksul kõiki neljateistkümmet ajalooteoste ja -õpikute kaartidel koosesinevat Eesti ala muinasmaad, siis on rabelemist olnud üksjagu, et aastaplaanid ära täita. Kas halduspilt ka tegelikult umbes 1200. aasta paiku selline oli, nagu neil kaartidel märgitud, on muidugi täiesti iseasi. Muinasmaade ja nende piiride teemal on lootust lugeda lähitulevikus, seniks aga varuge veidi kannatust.

Igatahes oleme oma eluga jõudmas 2015. aasta saba suunas ning mina olen pidanud passima peale, et haarata kinni igast heast võimalusest muinasmail ringi rännata. Ning kui midagi väga tahta, seal avaneb ka piisavalt uksi ja aknaid, mis kutsuvad sisse hüppama. Nii ka nüüd. Maarja plaanis minna autoga mõneks päevaks Raplasse kassi hoidma ning kutsus mind ühes, sest olin ise sättimas end Keilasse sõitma. Leppisime kokku, et sõidame Raplasse, kus tema jalastub, ning mina jätkan maantee mõõtmist Tõotatud Linna suunas. Mõeldud-tehtud! Isegi minu jalgratta suutsime tillukese auto tagapeale ära pakkida (esiratas tuli selleks vägiteoks küll küljest monteerida) ja 4. oktoobri õhtupoolikul algas meie sõit Kaug-Loodesse. Kõik edenes plaanipäraselt ning õhtuks nägingi viimaks Tõotatud Linna torne kauguses kutsumas.

Keilas läks aeg kiiresti, nagu alati. Järgmisel päeval pärast kohalejõudmist käisime Tiinaga suursugusel jalgrattaretkel Väänal ja Türisalus ja Keila-Joal ning see oli väga äge, eriti ootamatu koopaavastus ning päikeseahetus Türisalu pangal. Pimedas kojusõidust hoolimata naasime vigastusteta. 6. oktoobril otsustasime, et rattaränd jäägu seekord mõneks teiseks homseks ja võtaks nüüd hoopis automatka ette.

Ja nii me ka tegime.

Vana Läänemaa on igavesti suur maa, millest suur osa jääb päris mere äärde – sellest ka näiteks Henriku kroonikas esinev ladinakeelne nimekuju Maritima ehk tõlkes Mereäärse. Skandinaavlased nimetasid Läänemaad Wiek, Vik (Laheäärne maa) või Adalsysla (Suurmaa). Tubli tükk Läänemaad jääb ka rannast eemale sisemaale. Näiteks Kullamaa kees elu kindlasti juba muinasajal. See kant on Keilast tulles ka üks lähemaid Läänemaa iidseid kihelkondi. Taani Hindamisraamatu väikese Eestimaa nimistu koostanud ametnike arvestuste kohaselt oli Läänemaal seitse kihelkonda kokku 1900 adramaa haritava pinnaga. Enamike kihelkondade nimed on teada – Soontagana (ladinakeelseis variantides Sontagana, Sontackele), Ridala või Rõdali (Rotalia, Rotelewic), Hanila (Haniale, Hanhele), Kotsu-Sõrve (Cotze et Suorbe, Karuse ja Tõstamaa piirkonnas), Kõrve (Corbe, kuskil praeguse Pärnu-Jaagupi kandis), Lihula (Leale), aga üks, nähtavasti see kõige maa- ehk idapoolsem kihelkond on paraku jäänud vahepeal nimetuks – tema muinasaegsest nimest ei tea me suurt midagi. Ajaloolased on välja pakkunud, et selle nimi võis olla harjulaste poolt vaadatuna Läänemaa, nagu ilmneb ühest 16. sajandi teise poole allikast, ja et hiljem sai Läänemaa kogu suure maakonna ühisnimeks. See praegu siiski veel ebaselge nimega muinaskihelkond võis haarata endasse praeguse Kullamaa, Märjamaa ja Vigala ümbruskondi. 

(Kaart kohtadega, mis kirjas ja pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Kullamaal ja selle läheduses on minusugusel muinasmaniakil vaadata-kogeda omajagu. Meie keerasime esiti Maidla külla. Kes luges eelmist muinasreisikirja Virumaa Askele kihelkonnast (ilmus 26. oktoobril), nägi, et selleski heietasin pikemalt ühest Maidla külast. Aga tõesti-tõesti, neid pagana Maidlaid on siin Kalevite kangel maal rohkem kui keegi meeles jõuab pidada. Vahest ainult Arukülasid leidub veel enam.

Kullamaa kandi Maidla on arheoloogide seas kõigist Maidlatest kõige tuntum, sest aastatel 1983–1990 kaevas Mati Mandel siin üht pikka ja laia kivikalmet [1]. Ta kaevas kalme eaaegu täielikult läbi, aga mõni aasta tagasi tuli välja, et päris kõike ikka veel pole üles leitud, nii on arheoloogia siin edasi käinud. Kohalikud on kalmet kutsunud Kääpa aukudeks või Sõjaväljaks. Laiale maa-alale on kokku kantud kiviladestik, mille seas ja all leidus nii põlenud luutükke kui ka terveid põletamata matuseid. Lisaks inimsäilmetele oli pühapaika leidnud tee erinevate loomade, nagu koera, veise, sea, kitse või lamba, hobuse, jänese ja lindude luud.

(Igasugused stendid on alati hea märk sellest, et muistis on ligiduses. Nii ka nüüd)

Kalmesse oli veetud väga palju asju, mille üksikasjalik ettelugemine võtaks kaua nii palju aega, et enne jõuaks uus sajand kätte. Ütlen vaid niipalju, et nende seas leidus odasid, mõõku, kirveid, vikateid, hobusevarustust, nuge, vööosasid, võtmeid ja lukke, kõikvõimalikke ehteid sõlgedest helmesteni ja üleüldse sisuliselt kõike, mida tollal maailmas leida võis. Mõne mõõga tera oli elegantselt rulli keeratud, ehk selleks, et suursugusel relval oleks lihtsam oma kandjale teise ilma järgi minna (kompaktsena mahtus äkki paremini reisikotti). Esemete sümboolne surmamine oli muinasaja lõpus päris levinud komme. Aga ka üksjagu loogiline, sest teisiti ju need asjalised väärtused teispoolsusesse naljalt ei pääsenud. Teispoolsus oli aga siinpoolsusega üsna sarnane paik, kus läks vaja igasuguseid asju. Näiteks relvi, millega sai vaenlasi kolmapoolsusesse (ja sealt veel edasi) läkitada.

Paljud esemed asetsesid otse inimjäänuste kõrval, teised paiknesid küll pundis, aga sellest, kellele nad täpsemalt kuulusid, ei saanud enam hästi aru. Kolmandad vedelesid kalmekivide vahel üsna juhuslikult. Kivikalmele pandi alus juba rahvasterännuajal, 5.–6. sajandil, rohkem on matuseid aga 10.–13. sajandist.

(Kaevamistel paigast võetud kalmekivid esindavad erinevaid gabariite ja värvitoone)

Liginemine kalmele pakkus parajalt närvikõdi – muistne matusekoht koos infostendiga asus otse keset karjakoplit, mis oli täis mustavalgekirjusid lehmi. Pluss üks pull. Arvestades varasemat kogemust Vahastu linnamäe juures, kus pidin vahepeal tosinkonna uudishimuliku ja piraka mullika eest ummisjalu pagema (loe 7. septembri Alempoise reisikirja!), olin juba ette valvas. Ent, mõtlesin, lehmad on tavaliselt üsna rahulikud elajad ning pealegi tuli ju ikkagi kuidagi kalmele pääseda. Hoolikalt silmas pidades eelkõige pulli (sest mine tea, mis mees ta selline on!), valisime kopli veidi kaugema külje ning pugesin elektrikarjuse alt lehmade keskele. Tiina otsustas siiski targu jääda teisele poole kaitsvat traati. Astusin nii rahulikult kui suutsin keset uudishimulikke veisepilke muistise poole. Pull sõi rahulikult omaette veidi eemal. Õnneks ei osutanud suured lojused kõike kahtlustavale ja koduloomadest võõrdunud linnalapsele mingit ohtu ning sedasi jõudsin elusalt ja tervelt kalmele.

(Maidla kivikalme ustavad valvurid)

Nojah, tegelikult oli kohapeal märksa vähem vaadata kui kaugemalt oli tundunud. Väljakaevamistel eemaldatud pinnas ja kivid olid kuhjatud siiasamma suurteks hunnikuteks, kust viimastel aastatel on järelsõelumisel leitud esialgu kahe silma vahele jäänud kalmepanuseid. Pahaaimamatuid rändureid koplisse meelitavast stendist tegin ka pilti. Samal ajal hoidsin pidevalt silmanurgas seda va pulli, kes õnneks osutus küll piisavalt flegmaatiliseks, et minu eksistentsi mitte ohustada. Samuti näis tal puuduvat ebaterve (ehkki ilmselt õigustatud) huvi igasuguste koplikülaliste osas. Igaks petteks vaatasin ma kiire taganemistee valmis, sest mine sa tea... Aga ei juhtunud midagi, nii et kui kalme oli ära vaadatud, pääsesin viperusteta tagasi „õigele” poole karjusetraati. 

(See, kas Maidlas on kõrvuti üks või mitu kivikalmet, sõltub nähtavasti peaasjalikult sellest, kas igat veidi omaette olevat kiviladet eraldi kalmeks lugeda. Sel juhul võiks neid vist rohkemgi kui kaks olla)

Kaks lähemat muinasaegset küla jäid Maidla kivikalmest mitmesaja meetri kaugusele, sest elusad muinasinimesed ei soovinud oma eluaset ja isiklikku ruumi nähtavasti kalmulistega jagada. Ühe külaaseme juurde pandi hiljem püsti Maidla mõisa hooned ja nende juurde rajati veel tükk maad hiljem kruusakarjäär, kust oli mugav ehituseks vajalikku maavara ammutada. 1974. aasta talvel leiti karjääris külmunud kruusa õhkamise järel puht juhu tõttu üks hõbeaare [2]. Selle algne kogus pole enam teada, aga kahes üksteisele servapidi kokku asetatud pronkskausis oli maha maetud oma 1,8 kilogrammi jagu münte ja väärisesemeid. Varanduses oli paar hõbedakangi, mõned ehted ja üle tuhande mündi, mis olid löödud eri maailma nurkades – araabiamaades, Inglismaal, Saksa aladel, Skandinaavias, Taanis, Itaalias, Ungaris, Iirimaal, Tšehhis. Noorima mündi põhjal on aarde matmisajaks hinnatud 11. sajandi lõppu. Keegi elas Maidlas päris hästi – lisaks aardele jätkus head ja paremat ka kalmesse matmiseks. 

(Vanas karjääris enam ei kaevandata. Nojah, mis seal enam surkida, aare on ju välja võetud)

Kui juba Kullamaa kandis ringi kolasime, tuli ju ometi ka Kullamaalt endast läbi käia. Vana keskaegse kiriku taga asub kena hubane kalmistu, selle taga omakorda Kullamaa Rohumägi [3], mis, muide, on linnus. Nimi nähtavasti õigustab end; mäel kasvavad rohi ja puud ning aimata võib isegi midagi õrna madala valli taolist. Esimesed suuremad kaevamised toimusid 1924. aastal, aga paraku osutusid need sisuliselt linnuse rüüstamiseks, kuna tegijad olid lihtsad amatöörid, kes tahtsid leida ilusaid asju. Üht-teist nad leidsidki – sütt, loomaluid, potikilde ja rauast kannuse. Muinsuskaitse pani sellele naljale siiski ühel hetkel käe ette ja edasised „uurimistööd” jäid katki.

 (Kullamaa Rohumägi - linnus surnuaia taga)

Teist korda kaevati Rohumäel 1974 – samal aastal, mil Maidlas leiti hõbeaare. Sedapuhku olid tööde eesmärgid mõneti täpsemalt sõnastatud ning ka kaevajad asjatundjamad. Nimelt on vanadest dokumentidest teada, et 13. sajandi alguses, pärast Läänemaa ristiusustamist, olnud Saare-Lääne piiskopkonna foogtil Johannes de Lodel Kullamaal mõne aasta jooksul linnus, mille 1233 või 1234 hävitas Mõõgavendade ordu vägi. Ordu ise nägi oma lõppu juba loetud aastad hiljem, nimelt 1237. Küsimus oli nimelt selles, kas Lode linnus võis ehk asuda Rohumäel. Kaevamistel leiti küll kivivall ja rauaaja lõpu potikilde, aga kuna ei Johannes de Lodet ennast ega vastuvaidlematult temale kuuluvaid asju ei avastatud, jäi lugu ometi lahenduseta. 

(Võidurõõm mäe vallutamisest)

(Linnamäe põhjapoolne osa on natuke kühmlikuks lõhutud. See-eest saab pingil istuda ja hea õnne korral jalamil toimuvat kultuurilist isetegevust nautida)

Mati Mandel on arvanud, et piirkonna põline ülikusuguvõsa elas Maidlas ning Kullamaale 12. sajandi paiku linnuse ehitanud tegelased olid kohalikus poliitikas küll usinad, aga rohelisevõitu. Uuele ülikuperele võis kuuluda ka Rohumäest vaid umbes 150 meetrit loodes olev kalmistu [4], kust suvalised sonkijad on välja kaevanud mõõga, naelu, nuge, hoburaudsõle ning tublisti inimluid. Kuigi korralikke väljakaevamisi pole Kullamaa muinaskalme veel näinud (küll aga kindlasti eeskujulikke sissekaevamisi), võib saadud leidude põhjal arvata, et sinna maeti peamiselt 12. sajandil ja 13. sajandi alguses. Ning kuna päris lihtsale talupojale ilmselt mõõka hauda kaasa ei pandud, siis pididki siin puhkama oma igavest und Kullamaa kõvemad tegijad.

(Päikesekiired Kullamaa muinaskalmistu puuokstes. Suurem osa oktoobrist oli ju soe ja särav)

Viimasena tahaksin veel tähelepanu juhtida ühele tillukesele kiviplaadile Kullamaa kirikaias, kiriku lõunaküljel. See on vana, keskaja alguspoolest pärinev trapetsikujuline hauaplaat [5], millel peaks olema kujutatud rõngasristi. Mina ei osanud kivipinnal küll suurt midagi välja lugeda või näha. Suurem osa sellest hauakivist on peidus maapõue kamaras. Põhjus, miks ma sellest hauaplaadist oma muinasreisikirjas räägin, on selles, et mõnede ajaloolaste arvates valmistati taolisi trapetsikujulisi (ehk peenemalt öelduna trapetsiaalseid) kivist hauaplaate Eesti alal juba enne 13. sajandi alguse ristisõdasid. Nendel kujutatud motiivid on enamasti erinevates stiilides ristikujutised, vahel harva leidub ka näiteks joogisarvi, sõdalasi või muud. Kuna hauaplaatide dateering võib osaliselt jääda ka muinasaega (vähemalt naabermaade võrdluste kohaselt), ongi puhkenud diskussioon, et äkki olid paljud muinaseestlased juba enne maa vägivaldset ristimist vähemalt enda meelest tõsised kristlased, kes endid nende hauaplaatide alla lasid matta. Tegelikult pole selles erilist kahtlust, et ristitud inimesi tõepoolest leidus – kroonik Henrik tundis sellistest näiteks Pudiviru vanemat Tabelinust. Peamiselt Lääne-Eestist tuntud trapetsikujulistest hauaplaatidest on osad tõenäoliselt ka nii-öelda ametlikust keskajast ehk siis ajast, kui võõrvõimud siin usinalt kirikuid ehitasid, kristlust juurutasid ja vastavaid makse sisse kasseerisid. Aga kes teab, äkki mõned neist võivad tõepoolest olla juba varasemad?

(Trapetsikujuline hauaplaat eristamatu ratasristiga. Päikese, viljakuse ja mille kõige veel sümbol. Umbes 2/3 hauakivist on maa sees)

Tänavu ma nähtavasti enam teistesse Läänemaa kihelkondadesse ei jõua, nii et Maidla ja Kullamaa ümbrusele jääb austav ja kohustav ülesanne esindada muinasreisikirjades tervet Läänemaad. Usun, et ta saab sellega kenasti hakkama!