Virumaa - Askele

Minu jaoks muidu nõnda kodusel Virumaal on tegelikult päris palju kohti, kus ma seniajani käinud pole. Ning ma ei räägi siin sugugi mingitest pisikestest metsakülakestest. Sel augustil külastasin esimest korda oma elus Kohtla-Järvet, mis on elanike poolest suuruselt viies linn Eestis (vaid Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu on eespool). Eks see tekitas minus ka omajagu segadust – kuidas saan ma üldse arvata, et tunnen oma kodumaad, kui sealsamas sisuliselt käeulatuses on mitmekümnetuhandeline linn, mida ma näinudki pole! Vähemalt parandasin selle vea tänavu ära ning teisest küljest on ju isegi päris tore, kui läheduses leidub veel piisavalt avastamisrõõmu pakkuvaid paiku.

Võimalus Kohtla-Järvet teist korda väisata avanes mul juba septembrikuu 16. päeval ning kuna aega ja liiklemisvõimalusi oli üsna vabalt, tegin otsuse parandada veel kaks vajakajäämist ja käia ära ka Püssis ja Kiviõlis. Ja kui juba tee sinnakanti viib, vaadata, mida sealkandis veel meelikõditavat leida võib.

Püssi ja Kiviõli on väikesed tööstuslinnad, mille paremad päevad näivad jäävat mõnekümne aasta taha. Oma tööstusmaastike poolest on Ida-Viru muidugi (kuri-) kuulus. Kaevandused, karjäärid ja tuhamäed, millele annab vürtsi terve bukett ühiskondlikke lõimumispuntraid. Sellegipoolest on Ida-Viru väärt kant, mida avastada – elamus on igatahes garanteeritud. Juba tuhamäed ise pakuvad muljetavaldavat vaadet, olgu siis nendele või nende pealt. Tõsi, nõukogude majandamine sonkis Virumaad üles kaugelt rohkem, kui asi väärt oleks olnud (muuhulgas läks nahka kindlasti ka palju muinaspärandit, millest meil aimugi pole), ning tõi endaga kaasa seitset sorti nuhtlusi. Siiski alustati sealkandis tööstusega juba enne II maailmasõda, nii et isegi ilma vastiku okupatsioonita hargnenuks Virumaa idaosas industriaalmaastik seeneniidistikuna nii ehk naa.

Jätkem aga 20. sajandi pealiskaudsed elamused ning heitkem uuriv pilk sügavamale, mõistmaks paremini asjade olemust ning seda, kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu läheme. Kiviõli ja Püssi asuvad maalapil, mis ajalooliselt kuulus Lüganuse kirikukihelkonnale. See on omakorda võrsunud iidsest muinaskihelkonnast, mille nimi oli tõenäoliselt Askele (olen kohanud ka kaasaegseid variante Askala või Askälä). Taani Hindamisraamatus kirjutati ta üles kujul Askælæ. See kant oli eesrindlik tegija juba rauaaja alguspoolel, nagu tõendavad arvukad kivikalmed. Võimalik, et Askele rahvas sattus üsna varakult ka kirjaoskajate eurooplaste huviorbiiti, kes nad igaveseks kuulsuseks pärgamendile raiusid. Igatahes võib ajalookirjutaja Bremeni Adami 1070. aastatel kirjutatud menukist „Hamburgi kiriku piiskoppide teod” (ladina keeli „Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificum”) leida juttu piraatidest askomannidest või ascomannidest, kes külastasid rüüstamise eesmärgil näiteks Friisimaa rannikut ning tembutasid ka edaspidi. Isegi kui pole võimalik Askelet ja askomanne täie kindlusega omavahel paari panna, jääb siiski väikegi võimalus, et just siit Viru rannast sõitsidki välja need hirmsad mereröövlid, kes kõikjal merd röövisid ja rahvast hirmutasid.

(Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Tean jah, number 4 on puudu. Kaardialus Maa-ametist)

Mina mereröövleid ei kohanud; isegi merd nägin ma oma sõidu jooksul vaid eemalt. Kiviõlist lõunas on väga ilusa mõisakooliga Maidla küla [1], mille esmamainimine kirjasõnas leidis aset aastal 1241. Ja kus mujal kui ikka Taani Hindamisraamatus, mis ütles, et Maydalæ külas olnud kümme adramaad. Maidla-nimelisi külasid on meie riigis millegipärast eriliselt palju – Eesti Keele Instituudi Kohanimeandmebaasist lugesin neid kokku vähemalt viis. Keskajal kuulus Maidla väga kuulsale Maydelide (ehk Maydellide) aadliperele ning on arvatud, et nad võisid olla kohalik vana ülikusuguvõsa, kes aja jooksul (balti-) saksastus. Maidel tähendab murdes nimelt üht pisikest kala nimega rünt. Ka Maydellide suguvõsa vapil on kujutatud kolme väikest kala (mis liigist, ei saa pildi pealt hästi aru). Rünte võib Maidlast läbi voolava Purtse jõe põhjas elada küll. Asi neil siis enda järgi terve küla ja isegi suguvõsa nimetada oli.

(Maidla rahvas mäletab hästi aega, mil Taani misjonärid külas käisid ja selle Taani Hindamisraamatu Suurde Eestimaa Nimistusse kandsid)

(Purtse jõgi on sisuliselt Askele emajõgi - kõik sel korral käidud muinaskohad jäid jõe kallastele)

Kiviõlis võtsin kätte ning ronisin ühe tuhamäe tippu. Milline suursugune vaade avanes mulle seal Virumaast! Avarused ja tuhamäed, askeldav tööstusmaastik ja lõputud metsad. Kui ilm poleks olnud sompus ja hall, oleks vaateulatus kindlasti avaram olnud, aga ka praegu jättis see kõik minusse väga üleva mulje. Tuhamäele oli ehitatud suusalift – näib, et kiviõlikad on ära tabanud nende kolossaalsete pinnavormide potentsiaali, mis on muidugi väga kiiduväärt.

 (Kui siit pilve piirilt alla vaatan... Kiviõli pastoraalmaastik)

(Suusalifti trossid laskumas Askele rohelistele niitudele)

Pole just väga laialt tuntud oletus, et Lüganuse kirik võib asuda otse vana linnusekoha peal [2]. Kätt südamele pannes ei teadnud minagi seda paika külastades, et see nõnda olla võib. Põhjust sedasi arvata annavad aga looduslikult paslik paik – jõeäärne künkakink – , madala kivimüüri jäänused murukamara all ning üksikud kiriku põranda alt leitud arvatavad muinasasjad. Lisaks on viikingiaja savinõude tükke leitud kirikaia kõrval olevatelt põllulappidelt, nii et meil oleksid olemas kõik komponendid tollele ajale traditsioonilisest linnuse ja asula tandemist. Ja tõesti, miks ka mitte?! Aga kas Lüganuse kiriku ehitajad teadsid, et nad toimetavad vana mahajäetud linnuse peal, jääb ilmselt saladuseks. Samas, pühakoja ehitamise ajaks (14. sajandi keskpaik) võis linnus olnud hüljatud kõige enam ehk kolmsada aastat, võib-olla vähemgi, mistap võisid kohalikud elanikud seda veel mäletada küll. Nii et võib-olla polnud kiriku asukoht teps mitte juhuslikult valitud.

(Ning taaskord see poolmüütiline 1241. aasta. Elmo Nüganen võiks samanimelise filmi vändata...)

(Lüganuse kirik varjamas oma kehaga arvatava muinaslinnuse maiseid jäänuseid nagu kanaema tibupoegi)

Kirik ise näeb ka täitsa tore välja oma ümmarguse torniga. Kirikaias on uusaegsete haudade kõrval mõned vana väljanägemisega kiviristid ning veidi eemale (võib-olla just muinasasula maa-alal) on püstitatud kenasti hooldatud Vabadussõja mälestussammas. 

(Lüganuse Vabadussõja mälestusmärk, mille all võib laiutada muinasasulakoht)

Purtse Tarakallas [3] on Purtse jõe paremkaldal kõrguv lahmakas linnamägi, kunagine Askele pealinn. Tallinn–Peterburi maantee jookseb Tarakaldast vaid mõnisada meetrit põhja poolt, aga autohordide ja võõraste pilkude eest varjab iidset võimukantsi puude ja põõsaste roheline loor. Kui õigelt poolt läheneda, avaneb aga päris imposantne vaade suursugusele linnusele. Rühkisin kallakjat teed mööda üles mäele ning leidsin enda eest avara platsi, huupi hinnates oma 7500 ruutmeetrit suur (ja ma üldse ei kasutanud siin kirjanduse abi, oh ei! Ma lihtsalt olen niivõrd osav pindalade määraja!).

(Purtse Tarakalda linnus. Tee viib üles mäele. Harvaesineva detailina jääb sõdalase kilbikäsi otse linnusevalli poole. Võimalikud piirajad võisid olla meeldivalt üllatunud)

Sellest kohast, kust mina üles tulin, oli kividest kaitsevall kõige kõrgem, sest kaitsevall peabki alati kõige kõrgem olema just seal, kust oleks muidu kõige lihtsam üles ronida. See oli ka üleüldse kõige esimene vall, mis linnusele kuskil 8. või 9. sajandi paiku püsti pandi. Ülejäänud osa õue piiravast ringvallist on oluliselt madalam ja ka umbes kolme sajandi jagu hilisem. Vaevalt et kogu vallide sisse jäänud maalahmakas maju täis ehitati. Pigem olid hooned servades ja keskele jäi tühi plats, mille sai vajadusel täita huvitava ja kasulikuga – rahuajal näiteks kauplejatega, vaenu korral kariloomade ja lähemate ümberkaudsete sõja eest varjujatega. Isegi jalgpalliväljaku oleks saanud probleemideta ära mahutada, kui see mäng oleks olnud toona Virumaal tuntud. 

(Tarakalda esimene kaitsevall on ka kõige kõrgem)

(Madal ringvall ümbritseb linnuseõue teisi servasid. Ikka paras lahmakas on)

Aga huvitav on veel see, et Purtse Tarakallas jäi nähtavasti kestma ka pärast ristisõdade möllu. Kaevamistel leitud söestunud tukkidest saadud radioaktiivse süsiniku analüüside põhjal võis elu Tarakalda linnuses õndsalt edasi kesta kuni 14. sajandini. Esmapilgul tundub see jutt muidugi kummaline, kuna me kõik teame hästi, et pärast Muhu linnuse vallutamist ja Saaremaa alistamist 1227. aastal pandi tuli kustu ning algas 700-aasta pikkune orjaöö. Aga tegelikkus oli nähtavasti natuke teine. Kui nüüd näpuga järge ajama hakata, siis tõesti-tõesti, ka Henriku kroonikas pole otsesõnu mainitud ühtegi kakelungi Virumaal (mis ei tähenda samas, et neid üldse ei toimunud). Mida me sellest järeldada võime? Vahest seda, et tõepoolest polnud võõrvõim siinmail nii pealetükkiv ühti kui näiteks Lõuna-Eestis, mis sõja käigus päris korralikult ära trööbati. Purtses võisid samuti kohalikud võimumehed vana rasva peal mõnda aega edasi lasta, peaasi, et Taani kuningale truudust tõotasid. Aja jooksul nad kas saksastusid (nagu ehk Maydellid) või kaotasid oma positsioonid ning sulasid kokku lihtsate talupoegadega. Elu vahest on nii, tee mis teed...

Purtse jõe vastaskaldale jäi linnusega samaaegne küla Purdus, millel adramaid suisa 32. Nii et täitsa eeskujulik. Samuti on lähikonnas olnud paar kivikalmet ja vist ka üks muinasaja lõpu maakalmistu.

Kolmas sel reisil kohatud muinaslinnus oli Purtse Taramägi [4], mis asub sarnaselt eelmistelegi Purtse jõe ääres, aga on neist kõigist kõige mereäärsem. Ja, nagu mulle kohemaid selgeks sai, ka kõige võsastunum. Ilmselgelt pole tegemist erilise turismimagnetiga või vähemalt pole kohalikud arendajad osanud teda sellena näha. Kui ma juba järsust-järsust nõlvast üles sain, püüdsin leida kohta, mis kannataks vähegi fotografeerimist, aga tihnikus polnud see ülesanne just kergemate killast. Ühe veidi lagedama (ja madalama) koha siiski justkui leidsin, mis raamatutarkuse järgi peaks olema otse keset linnamäe õue millalgi kaevatud auk. Mis hea pärast seda tehti, polnud vahest selge kaevajatele enestelegi, igatahes on kultuurkiht selle käigus oluliselt kannatada saanud. Kirjanduse põhjal on linnamäe hoovipindala kokku umbes 2000 m² ning see on ümbritsetud nelinurkse madala kivimüüriga. Viimasest oli ka veidi midagi aimata. Kuna Taramägi pole arheoloogide labidat ja kühvlit eriti tunda saanud, jään ka vastuse võlgu, millised suhted olid tal umbes kahe ja poole kilomeetri kaugusele jääva Tarakalda linnusega – kas nad olid üheaegsed või mitte, kummas elati paremini, kas tülisid ka esines jms.

(Uuekooli muinsuskaitsepost andis märku, et koht oleks justkui õige. Linnamägi peitub puude ja põõsaste rägusse)

(Veidigi "lagedam" plats keset lootusetut rägu. Selles kohas pidanuks olema linnuse kultuurkiht, aga võta näpust!)

Igatahes võivad väikesed paigad olla ajaloost nii pilgeni täis, et ise ka ei usuks, kui oma meeltega ei näeks. Kolm linnusekohta ühe jõe ääres on ikka kõva saavutus. Kuidas nad kõik sinna ära mahtusid, on muidugi müstika, aga tõik ise ei näi sellest hoolivat. Pole midagi öelda – tore koht see Askele, salapäraste askomannide kodumaa.