Saaremaa

Saaremaa on põnev koht. Sarnaselt Hiiumaale ja meie teistele saartele on ta minusuguse süvamandrimehe jaoks alati olnud eksootiline ülemeremaa, kuhu niisama naljalt ei satu. Tänavusuvine reis oli mu elus alles viies kord seda maalilist maanurka külastada. Võimaluse selleks andis ansambel Sirgutii kontserttuur 7.–9. augustil, mille raames külastasime oma muusikaga Kuressaare Merepäevi, Valjala valla Kungla sadama Perepäeva, Muhu Liiva Hooldekeskust ning Koguva Muhu muuseumi. Esinemised olid asjalikud, tihedad ja väga mõnusad, kuid nende kõrval leidsime mahti visiteerida mõningaid Saaremaa ja Muhu muinaspaiku. Neist siin kõneleksingi.

Tõde tunnistades on need saared vana aja mälestusi pungil täis ning muidugi oleksin ma soovinud läbi kolada palju-palju rohkem kohti kui sel korral võimalik. Aga häbi tundma ei pea – needki kandid, millest siin juttu tuleb, on väga soliidsed. Saaremaa vanu maalinnasid olen varemgi väisanud, nii et praegusest reisist jäi suurem jagu neist kõrvale; küll aga sattus teele nii mõnigi ainulaadne koht, millesarnaseid pole ma varasematel muinasmaareisidel trehvanud. Kuigi mandrilised satuvad reeglina ikka esmalt Muhule ning hakkavad sealt siis aegamööda lääne poole liikuma, siis minu reisikiri alustab läänest ning liigub seejärel järjest ida poole. Sest just sellises järjekorras ma nende paikadega kohtusin.

Saaremaa oli juba kaugel muinasajal päris omaette maailm. Saarlased ajasid küll vajadusel teiste Eesti aladega ühiseid asju, aga otsuseid tegid siiski täiesti omapäi. Tänu hõlpsale ligipääsule merele said nad harrastada aktiivset meresõitu – kaubareise Ojamaale, röövkäike Taani valdustesse või sõjasõite Väina suudmesse. Saare kiired, umbes kolmkümmend hambuni relvastatud sõdalast mahutavad laevad (ladina keeles piratica’d; nimi vihjab nende ühele võimalikule kasutusviisile) olid teisteski maades kuulsad ja kurikuulsad. Tänapäeval teatakse vähem, et Saaremaa oli ka tähtis tööstuskeskus, Ida-Virumaa rauaaegne vaste. Saare lääneosas käis mitme sajandi jooksul kibe rauatootmine, millest jätkus lisaks kohaliku vajaduse rahuldamisele ka müügiks kaugemale. Sealjuures on Lääne-Saaremaa tänasest Ida-Virumaast kõige kaugemal olev Eestimaa kant.

Muinasmaa(-konna)na hõlmas Saaremaa lisaks kõige suuremale saarele ka väiksemaid, nagu Muhu ja toona eraldi saarena oleva Sõrve. 18. sajandi Mellini atlases on praeguse Saaremaa juures nimi Kurre saar – Kuressaare – , mida praegu kannab Saaremaa pealinn, ent mida vanasti kandis nähtavasti terve saar. Levinuim välismaine nimi Ösel pärineb nähtavasti Skandinaaviast, sest sealseis saagades tunti maad Eysysla nime all. Ey tähendas saart ning sysla oli vana Skandinaavia administratiivne üksus. Ehk siis on tegemist üsna täpse „Saaremaa” tõlkega. Ladina keeles sai sellest Eysysla’st Osilia, saksa traditsioonis Ösel/Oesel.

(Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Enne nii-öelda „päris“-muististe kallale asumist, mille puhul on kindlalt teada, et nad on muinasmaailmas olnud ja tegusid teinud, pakun aperitiivi. Saare kirdeosas asub Panga pank [1], Saaremaa üks suuremaid turismimagneteid. Selle majesteetliku, kohati enam kui 20 meetri kõrguse kaljuseina kohta räägitakse, et selle peal ohverdanud vanarahvas mareta- ehk karusepäeval (13. juulil; käidi ka mõnel teisel ajal) kunagise kabeli juures merele õlut ja viina hea õnne saamiseks. Arvati, et kui seda püha korralikult mitte pidada, nõudvat pank sel aastal endale kas looma või inimese ohvriks. Sellest on haritud pead koguni oletatud, et vanadel aegadel võidi Panga pangal tõesti loom- ja inimohvreid tuua. Kuidas sellega nüüd täpsemalt lood olid, võime tänapäeval vaid oletada, sest see vanarahvas, kes asju teadis, on praeguseks üldiselt juba mulla alla kolinud. Pole kindel seegi, kas jutt inimohvritest on tõsi või romantiku hingega haritlaste kaunis soovunelm. Ehkki Muinas-Eestis polnud inimelude kinkimises vägevamatele olenditele üldiseks hüvanguks tõepoolest midagi hirmus eriskummalist – sellest pajatab muhedaid seiku näiteks kroonikamees Henrik – , siis sellest, kas taolisi asju toona ka Pangal sündis, pole meil tõepoolest vähimatki aimu. Meie külaskäigu ajal oli meri rahumeelne ning inimohvrite järele nähtavasti ei janunenud.

(Panga pank vaadatuna ülaltpoolt...)

(...ning altpoolt. Meri on mõnusalt viltu, aga eesmärk oli kaadrisse saada võimalikult palju kaljuseina. See on ikka päris massiivne. Elavama fantaasiaga inimesed võivad pildile juurde mõelda pangalt allakukkuva inimohvri)

Merepanga äärest sõitsime lõuna poole sisemaale. Loode-Saaremaa on üsna metsane ning siinsetesse pisikestesse külakestesse tavaline turist naljalt ei satu. Üks taoline küla on Paatsa. Praegusel ajal tundub see olevat vaikne rahulik nurgake, kus mõnusalt suvitada ja närve lõõgastada. Rauaaja loojangul ja keskaja koidikul – üleminek ühelt teisele oli siinmail õhuline nagu jaaniöö – polnud Paatsa rahval vähimatki mahti lulli lüüa. Ei, siin peksti raugematult rauda, sest juba alates 11. või 12. aastasajast asus Paatsal sepikoda [2]. Sepapoisid tegid tööd päeval-ööl, tagusid tulist rauda ja valmistasid küllap igasuguseid vidinaid, mida aeg ja elu nõudsid – nuge, vikateid, kirveid, võib-olla ka relvi, millega laevnikud käisid meretaguseid maid hirmutamas. Kuna tegijal ikka juhtub, siis Paatsa sepikoja kolme-nelja tegutsemissajandi (11./12.–14. saj) jooksul leidis tulekahju käsitöökantsi üles tervelt neli korda. Nii et vähemalt kord saja aasta tuli see taas maast madalast üles ehitada. Aga ega siis leegid rauale häda tee, lausa vastupidi!

(Paatsa sepapaja ase on märgitud arheoloogiamälestise kaitsetahvliga. Taamal paistab teinegi tahvel, mis viitab...)

Sepapajast mõnikümmend meetrit kagu pool olid samuti majad, millest on maa sees säilinud mitmed ahjujäänused. Millalgi otsustati sinna kokku kanda madal ringvall, mida võib tänapäevalgi rohu seest ära tunda. Nähtavasti kasvas Paatsa peremehe privaatsusevajadus ühel hetkel nii suureks, et ta otsustas oma elamisele tara ümber ehitada. Noh, kui valida, kas linnus või mitte-linnus, siis mina pooldaksin samuti esimest varianti. Nagu iga teinegi normaalne Eesti inimene. Ringvall piiras umbes 1500 ruutmeetri suurust ala, mis ehitati hooneid täis. Neist on kaevamistel leitud ühe ristpalkhoone jäänused kisklaudadest põranda ning nurgas oleva ahjuga. Mullas peituvad tagilibled ja rauaräbu reedavad, et tara taga nokitseti samuti rauatööd teha. Küllap tasus see hobi end igati ära. Paatsa lähedale jääb Küdema laht, kus võis asuda vana sadamakoht. Nii et rauakraam alusele ning väljamaale parseldama! Käsikäes sepikojaga elas linnus 14. sajandini.

(...madalale ringvallile. Muinasaja lõpus ja keskaja alguses asus siin nähtavasti linnus, kus samuti rauatööd armastati)

Seda, kust Paatsa sepad oma raua said, läksin järgmisena uurima.

Kaugelt seda kohta otsida ei tule. Küll aga on Tuiu Rauasaatmemäed [3] – nõnda kutsutakse seda muistset rauatootmispaika – keset metsa, kuhu viivad teed pole mõeldud just päris igasugusele sõidukile (eriti mitte madala põhjaga sportautodele). Kuigi suunaviitasid võinuks tihedamalt olla, leidsin ma õige koha üsna kiiresti üles. Äge on see, et lisaks fanaatilisele arheoloogiapedandile, kes suudab vaimustuda ka suvalisest lohust või muhust keset kõige võikamat võsa, on siin üht-teist vaadata ka teistel, mõõdukamatel huvilistel. Väikeste laudadest varikatuste all tervitavad külalist paar savist mätsitud rauasulatusahju, mis meenutavad veidi suuri ilma põhjata lillepotte. Ahjudel on külje peal maapinna ligidal väike avaus ning kõrgemal ahjul jookseb kõrgemal küljel kolm ülestikust mulku. Kolmas varikatus laotub kivilademe kohal, mis võib olla kunagise ahju alus.

(Teel Tuiu Rauasaatmemägedele sattusin kokku ühe kohalikuga. Meie jutt jäi paraku lühikeseks)

(Rauasulatusahjud tõendavad, et jõudsin täitsa õigesse kohta)

Need rauasulatusahjud ise pole mõistagi muinasaegsed – selleks näevad nad ainuüksi liiga korralikud välja – , vaid ehitatud 1980. aastatel eksperimendi korras, uurimaks järgi, kuidas see vanaaegne rauategemine ikkagi käib. Siitsamast on välja kaevatud mitme sarnase muinasaegse ahju jäänused. Ega ma ise selles vallas nüüd teab mis seletaja pole, aga niipalju, kui sellest kosmosefüüsikast aru olen saanud, on neid ahjusid eelkõige läinud vaja selleks, et anda rauamaagile vajalikku kuumust ja hapnikku. Kui maak oli soost või veest välja nopitud – Tuius on piisavalt sobivaid märgalasid – , kuivatati see ning põletati tuleriidal, et mittevajalik jama maagist välja saada. Lisaks läks rauasulatamiseks tarvis palju sütt, mida põletati mätastega kaetud õhuvaestes miiliaukudes. Edasi tulidki mängu saviahjud, mis võisid olla kas täielikult maa peal või osaliselt maasse süvendatud. Ahi aeti kuumaks ning sellesse laoti vaheldumisi söe ja maagikihid. Läbi õhudüüsi pumbati lõõtsaga ahju õhku juurde, kuni läks juba päris kuumaks, umbes 1200–1400º C-ni. Raudoksiid ning jääkained sulasid vedelaks ning voolasid ahju küljel oleva augu kaudu välja. Maagist taandatud raud vajus ahju põhja. Kogu protsessist tekkis ohtralt šlakki (umbes kolm korda rohkem kui rauda), millega polnud muud tarka peale hakata kui loodust reostada. Toorrauda tuli veel kuumutada ja sepistada, et ta oleks võimalikult kvaliteetne. Saadud rauakangidest oli juba võimalik teha kõikvõimalikku muud ilusat.  

(Justkui oleks Eestimaa metsades leidnud termiidipesa)

(Pilguheit tundmatusse)

Rauatootmisega alustati Tuiu kandis juba 8.–9. sajandi paiku, kuid hoo sai ettevõtmine sisse 12. sajandil, kestes 14. sajandini. Umbes kahesaja viiekümne aasta jooksul suudeti siinkandis soomaagist välja võluda 1500–2000 tonni rauda. See teeb aastaseks tootluseks 6–8 tonni. Ja võtkem arvesse, et seda kõike tehti ju peamiselt käsitsi. Nii suuremahuline tootmine ei jäta kindlasti jälgi jätmata. Rauasaatmemägede luidetelt on 10 km² suuruselt maa-alalt loendatud kokku enam kui sada rauaräbukuhja ning uuritud on vähemalt seitset rauasulatuskohta. Omal ajal, kui tööstus täiel määral õitses, võis see kant välja näha praegusest tõesti väga erinev – puudest lage, siin-seal laiutamas šlakihunnikud nagu eelajaloolised miniatuursed tuhamäed, nõgiste nägudega vennikesed sulatusahjudele kuuma andmas, õhus heljuv suitsuvine... Muinasindustriaalromantika oma parimal kujul! Jään ootama vastavateemalise subkultuuri teket.

(Madal šlakikuhelik metsa all. Selliseid on Tuiu kandi luidetel loendatud üle saja)

 

(Teinegi šlakihunnik. Tuhamägede muinasaegne eellane)

(Keegi varasem külastaja oli veidi šlakki sambla alt välja kraapinud. Sellised nad ongi, üsna ebamäärased tombud)

Tegelikult toodeti muinasajal rauda tublisti ka Virumaal, nii et uusaja Ida-Virul on iidsed eeskujud lähedalt võtta. Loode-Saaremaast jäid need aga siiski omajagu maha.

Järgmine muinaspaik tõuseb teiste seast esile oma unikaalsusega. Kaali meteoriidikraater [4] erilist tuvustamist ei vaja. See stratosfäärini kuulus maailmaime on mainimist leidnud minu blogis varemgi, täpsemalt 15. märtsil, kui pajatasin Virumaal asuvast Ebavere mäest. Vastavalt Henriku kroonikale olevat ühelt Virumaa ilusalt mäelt jumal Tharaphita lendu tõusnud ning Saaremaale lennanud. Kuigi seda nüüd surmkindlalt kinnitada ei saa, on laialt levinud arvamus, et Tharaphita lennu loos võis olla säilinud vana mälestus meteoriidi maandumises keset Saaremaad (kus ta kukkus täpselt järve. Milline peen kokkusattumus!). Kõigi märkide kohaselt saabus meteoriit Muinas-Eesti õhuruumi kirdest Vadjamaa poolt, vuhisedes üle Viru, Järva ja Läänemaa ning tabades Saaremaad, olles vahetult enne maa puutumist mitmeks tükiks lagunenud – sellepärast on Kaalis kraatreid tegelikult vähemalt üheksa, neist enamik tagasihoidlikud. Meteoriidi trajektoor ja saarlaste jumala Tharaphita lennukaar näivad väga täpselt kattuvat, juhtides paljude (näiteks Lennart Meri või arheoloog Vello Lõugase) otsivad mõtted sellele, et need tegelased võivad olla üks ja sama nähtus. No ja tõepoolest, miks ka mitte! 

(Kaali kraatrijärv oli tänavusel kuival suvel päris tillukeseks lombiks kahanenud)

Kaali katastroofi toimumisaja osas räägivad erinevad tõendid justkui eri juttu. Kõige äsjasemate dateeringute kohaselt leidis see väikse tuumapommi plahvatusega võrdne kärgatus aset vanemal pronksiajal, umbes 1650–1510 eKr. Pauk oli kindlasti väga kõva ning kaja sellest ulatus kaugele-kaugele väljapoole Eestit. Mõni lähemalseisja võis lööklaine tõttu koguni oma elu kaotada, aga ka neil saarlastel, kel hing sisse jäi, polnud kõrvakuulmine kindlasti enam kunagi päris endine. 

(Rahvajutud väidavad, et Kaali järv on põhjatu. Empiirilised vaatlused seda ei kinnita, kuid tasub olla ettevaatlik, sest ka põhjamuda on mitme meetri paksune)

Niivõrd eriskummaline sündmus pakkus tublisti arutlemist ja kõneainet ning tõenäoliselt muutus kraater juba oma sünnist alates austatud ja kardetavaks paigaks. Kuid mitte päris puutumatuks. Kraatri ümber ehitati lai kiviaed, ning kraatrivalli kirdeosalt on leitud pronksiaja lõpu – rauaaja alguse kultuurkiht. Selles leidub igasugust elamisest ja toimetamisest mahajäänud kraami – potikilde, luust esemeid, pronksisulatustiiglite ja valuvormide juppe jms. Nähtavasti asus kraatriserval väike linnus, sealjuures aga üsna eriline linnus. Kuigi me ei tea, mida seal täpsemalt tehti, võib paiga erilisust arvestades uskuda, et eks ta üks väga tähtis ja püha linnus pidi olema ning vahest toimusid siin ka mingid pühad toimingud (sõna „riitus” kõlab minu meelest nagu puuriida ladumine, sestap väldiksin seda, kui vähegi võimalik). 

(Kuskil selle koha peal asus pronksiaja lõpu ja rauaaja alguse asula. Trepp, pingid ja pargirada on tublisti nooremad)

Koha austamine jätkus ka pärast linnuse hülgamist. Rooma rauaajal, umbes 3.–5. sajandil maeti varasema asula alale maha hõbedast kaelavõru ja kaks käevõru. Kahtlemata mäletati Kaalit hästi ka veel muinasaja lõpul (sellele võib viidata näiteks juba mainitud Tharaphita-lennu pärimus) ja hiljem, uusajal. Rahvasuu on järve kutsunud Pühajärveks ja läheduses asuv metsatukk kandis Püha metsa nime. Aastatuhandete jooksul on pärimus ja suhtumine sellesse eriskummalisse paika kindlasti küll palju muutunud, kuid Kaali meteoriidikraater on au sees tänapäevalgi.

Saaremaa ja Muhumaa reisi viimasel päeval, olles esinenud Liiva Hooldekodus ning oodates viimast kontserti Koguva Muhu Muuseumis, tegime muuhulgas aega parajaks Muhu Linnuse küla maalinna [5] uudistades. Esimest korda käisin siin oma tosinkond aastat tagasi. Tollal tundusid vallid kuidagi nagu hoolitsetumad olevat, praegu hakkas kesksuviselt kõrge hein ja elurõõmu nautiv võsa kuidagi teravamalt silma. Aga ka tollal olid linnusest jäänud vaid sakilised vallivared – kantsi kuulsusepäevad olid jäänud seljataha.

(Muhu maalinna sakilised vallid on võsastumas. Keset õue seisev kivisammas on mälestusmärk linnuse kaitsjatele 1227. aastal)

Eestis ja kogu maailmas on palju-palju-palju linnuseid, mille vägitegudest pole 21. sajandini ulatunud vähimatki aimu ning sellest on tegelikult päris kahju, sest ilmselt nii mõnelgi neist oleks pajatada üht-teist põnevat. Muhu maalinn on siinjuures üks neist vähestest õnnelikest väljavalitutest, kelle elust on mõningaid juhtumisi kirja pandud ning see kirjapanek on edukalt vastu pidanud ka Aja teravatele rotihammastele.

Mis siin pikemalt keerutada – Muhu linnuse juures toimus 1227. aasta talvel vihane lahing, mida on tagantjärele peetud Eesti vallutamise viimaseks tapluseks. Muidugi võib lõpudaatumit nihutada ka kuhugi mujale (näiteks Kaarma maalinna piirasid sakslased saarlaste ülestõusu ajal veel 1261. aastal), ent ajalooteadusele juba kord meeldib otsida ja leida ajavoost kindla alguse ja lõpuga sündmuseid.

Igatahes 1227. aasta jaanuari lõpus kogusid ristisõdijad kokku suure väe (väidetavalt koguni 20 000 meest), kuhu kuulusid riialased, Liivimaa piiskop koos semgalite piiskopiga, mõõgavennad eesotsas oma meistri Volquini, alistatud liivlased, lätlased ja eestlased. Olles kuskil Pärnu jõe suudme kandis kokku saanud ning missatalituse pidanud, hakkas vägi üle jää Muhu suunas astuma. Lõunatuuled ja vihmavesi olid jää teinud siledaks kui klaas, mistap sõjamehed ja ratsud pidevalt tasakaalu kaotasid ja ümber kukkusid.

Üheksandal päeval jõudis see pidevast käntsakäimisest äraklobitud sõjavägi viimaks tõotatud Muhu (Mone) randa, linnuse lähedusse. Kohe alguses sattusid nad linnuse omadega taplusse, mis aga kuhugi ei viinud, sest muhulased tõmbusid maalinna kaitsvate seinte vahele. Läbirääkimised ei viinud samuti mitte kuhugi. Algas aktiivne piiramine. Mõlemad pooled kasutasid patarelle, et vaenlasele kive ja pahandusi kaela saata. Piirajad valmistasid sea, mille all kaevasid valli maha, et seejärel kohe valli kõrvale puust torn püstitada. Torni otsast saatsid nad linnusesolijate poole ammunooli ja odasid; viimased aga ei jäänud vastust võlgu, vaid andsid omalt poolt vihaselt vastu. Tülis möödus kuus päeva. Siis otsustasid ristisõdijad asja korralikult käsile võtta ning asusid raudkonksuga linnusest palke välja tõmbama. Kõik olid väga elevil. Kristlased karjusid ja palusid jumalat, muhulased karjusid ka, rõõmustades Tharaphita üle. Mul ei saaks olla midagi selle vastu, et inimesed on rõõmsad, aga see päev lõppes küll linnuse kaitsjatele nukralt. Sest hoolimata sellest, et linnuse kivivall oli jääs ning väga libe, ronisid vallutajad siiski üles kindlustustele ja linnuse sisse, millele järgnes suur tapmine ja vara omastamine. Niiviisi langes Muhu maalinn pärast raevukat vastupanu.

 (Muhu maalinna väravakoht)
 

(Paiguti, näiteks värava juures, on vallid siiski veel päris võimsad)

Ristisõdijate vägi suundus kohe pärast linnuse põlemapanemist edasi Saaremaa südaaladele, Valjala (Waldia) maalinna juurde, mis võeti samuti piiramisrõngasse. Küllap olid kuuldused Muhu rängast saatusest sinnagi jõudnud, igatahes pärast vallutajate piiramismasinate demonstratsiooni Valjala alistus ning võttis vastu ristimise sakramendi. Saarlased andsid lepingu kinnituseks pantvange ning lubasid varem vangistatud rootslased (kas sündis see ehk 1220. aastal Lihula all?) vabaks lasta. Tõsi, kroonik ei maini otsesõnu, kas see ka tegelikult aset leidis, sest tal oli oma ajaraamatu lõpetussõnade kirjapanekuga kiire taga. Sest ta ütles, et „ ...kogu rahvas ristitud, Tharaphita välja heidetud, vaarao uputatud, vangid vabastatud, pöörduge rõõmuga tagasi, riialased!” Kõik läksidki tagasi koju, aga Saaremaa jäi veel terve 13. sajandi jooksul ikkagi märksa iseseisvamaks kui nii mõnigi teine piirkond siinpool Läänemere laineid.

Teine Muhu maalinna kannatuste aeg leidis aset 19. sajandi lõpul, kui Väikese väina tammi ehituseks võeti materjali linnusevallist. Ehkki kõike ära viia ei jõutud, on tehtud kahju ikkagi tõsine – ringvall on justkui mingi hiiglasliku eluka poolt pooleldi ära näritud. Rumal-usinatel töömeestel jätkus ometi niigi palju tähelepanu, et tassimise käigus leida kaks ehteid ja kaale sisaldavat aaret, mis sinna arvatavalt piiramise ajal oli peidetud.

Minu külaskäik ei haaranud paljusid vägevaid Saaremaa monumente, nagu maalinnasid Valjalas, Kaarmal, Lihulinnas ning mujal, samuti viimastel aastatel kuulsaks saanud Salme viikingilaevade puhkepaika. Jäägu nad praegu rahulikult sinnapaika – küll tuleb kord aeg, mil mu nüri sulg ka neid kirjeldama kukub. Kel võimalus, käigu ja nähku neid kohti oma silmaga ning las leiavad need muljed tee kirjapanekuks! Seniks aga püsigem kuuldel!