Millalgi ilmub tõenäoliselt ka väike tagasivaatekroonika sellest saatuslikust matkast sügavasse ürglaande, kus pidime heitlema looduse ja iseendaga.
Aga seniks: Lets BLACK'N'ROLL!!!
Ehkki päevad olid möödunud piinarikkalt ja kiiresti, polnud meie nägudel veel raasugi tüdimust. Ei. Neilt peegeldus vaid lakkamatu surmahirm, kuid kõike seda lihtsa tõsiasja tõttu, et jälitajatest olid sujuva liigutusega saanud jälitatavad. Noh, kui nüüd aus olla, siis mina ei kartnud küll põrmugi, kuid vähimagi krõbina peale jooksma olin ma esimene viiul.
Tähesäras oli ilus oleskleda küll, kuid seda kõike ainult nii kaua, kuni nad kolaki ja kolaki puude vahele hakkasid kukkuma. See oli hullem kui turmtuli ja väga võigas. Allakukkunud tähed võtsid jalad alla ning jooksid metsa all laiali. Nende pisikesed, ent üliteravad hambad võtsid kananaha ihule.
sest eilsest tunne on alal
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Teisipäeval Kassitoomel vastlasõidul oli meil peaaegu et kõige tapvam sõiduriist üldse. Raudjalastega raske kelk, mudel "Vägivald 09". Peaaegu sellepärast, et ühed olevat mäele tulnud veoauto kapotikaanega. Aga neid meie ei näinud.
Muinaskildude nummerdamise esimene laine hakkab tasapisi ühele poole saama ja sellest on mul ainult hea meel, sest see üsna nüri töö sööb tunde ja päevi mu elust nagu mõni raske haigus.
Me oleksime nagu mingit laadi heitluses, sõjas, kus eelkõige peame silmitsi seisma iseendaga. Ja iseendale täägi kõhtu lööma, muidu pole endal elulootustki. Aga eks seniks, kuni ressursse, seniks käib lahing edasi, kuni võiduka kaotuseni.
Hommikul vara ma ülal...
Sest homme algab mitmepäevane rännak läbi metsade ja soode, üle mägede ja läbi jõgede, mitmel maal. Kunas viimaks taas kodutarre jõuan, et pilli linti võtta, ei oska küll nüüd praegu kuidagi öelda. Kui ma juhuslikult teelt ei kaldu ja teisde suunda ei tõtta, siis ehk pühapäeval.
Ahjaa, muideks, 13. märtsil olge siis kenasti Rockstar'sis, sest seal on oma palasid põhjaeestlastele tutvustamas LANGENU.
Muinaskildude nummerdamise esimene laine hakkab tasapisi ühele poole saama ja sellest on mul ainult hea meel, sest see üsna nüri töö sööb tunde ja päevi mu elust nagu mõni raske haigus.
Me oleksime nagu mingit laadi heitluses, sõjas, kus eelkõige peame silmitsi seisma iseendaga. Ja iseendale täägi kõhtu lööma, muidu pole endal elulootustki. Aga eks seniks, kuni ressursse, seniks käib lahing edasi, kuni võiduka kaotuseni.
Hommikul vara ma ülal...
Sest homme algab mitmepäevane rännak läbi metsade ja soode, üle mägede ja läbi jõgede, mitmel maal. Kunas viimaks taas kodutarre jõuan, et pilli linti võtta, ei oska küll nüüd praegu kuidagi öelda. Kui ma juhuslikult teelt ei kaldu ja teisde suunda ei tõtta, siis ehk pühapäeval.
Ahjaa, muideks, 13. märtsil olge siis kenasti Rockstar'sis, sest seal on oma palasid põhjaeestlastele tutvustamas LANGENU.
Luigelaul
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Kuid usu, mööda kõik läeb
ja saabub lahkumispäev,
siis ümberringi on südatalv,
lume all ei enam erista sind.
Traagika, kas pole?
Neil inimestel, kes ennast kangesti tolerantseteks peavad, on ainult see aga, et nad ei suuda tolereerida ebatolerantseid inimesi. Paradoks, mille üle ebatolerantsed inimesed pead murdma ei pea.
Hommikul virgudes püüdsime esmalt meelde tuletada, kus kohas me üldse viibime. Puud meie ümber viitasid võimalusele, et meie ümber võib olla mets. Nagu läbi ähma ujusid mälestustesse vaimupildid eilsetest sündmustest. Olime metsa tulnud ju salapäraseid ja äärmiselt kõhedusttekitavaid jälgi mööda ning kukkunud siis ühtäkki (ning täiesti ttekavatsemata, võiksin lisada, aga ei lisa) tinutama ja heegeldama. Lõhkuv pea ning segamini ekspeditsioonivarustus lubas järeldada, et võtmine oli olnud julgemat sorti. Värske õhu puhangud tegid olemise veelgi imelikumaks ja sestap ei imestanud meist keegi, kui juba ropsipoisid söögitoru mööda üles vuhasid ja ilmavalguse kätte trügisid.
See kõlas nüüd küll rõvedalt.
Trapperi vilumusega vaatasin laagripaigas ringi. Kohe märkasin, et lisaks meie rohmakatele kirsade jäetuile leidus lumises samblas ka teistsuguseid jälgi. Kuna minu jäljetundmisoskus oli paraku lahkunud mälust nagu rott uppuvalt laevalt juba eileõhtuse tankimise ajal, määrasin jäljed ilmeksimatult kuuluvaks mägrale. Seda hoolimata asjaolust, et mäger sellisel aastaajal ja kellaajal magab taleund.
Kraamisime varustuse jäänused kokku ning jätkasime teed tundmatu tuleviku poole. Sest kui sa kord juba metsa lähed, ei või kunagi liiga kindel olla selles, kas sa enam sealt välja saad. Või kui siiski saad, siis kuidas.
(Mäletan, et ükskord väike mure suri. Sel päeval rõõmu polnudki. Ilm oli hoopis kuri. Matustel kohtasin ühte sugulast, kes ütles, et elus ikka juhtub. Ma ei osanud selle peale suurt midagi öelda. Et aga siiski mitte päris rumalana näida, vastasin, et tark õpib kogu elu, aga lõpuks ei tea ikka midagi. Selle peale olevat sugulane küsinud, et mida ma õige sellega öelda tahan)
P.S. Võitlesime karuga. Karu võitis. Jäime seekord teiseks. Noh, eks tuleb paremaid päevi, see oli ju niikuinii 50:50 võimalus.
ja saabub lahkumispäev,
siis ümberringi on südatalv,
lume all ei enam erista sind.
Traagika, kas pole?
Neil inimestel, kes ennast kangesti tolerantseteks peavad, on ainult see aga, et nad ei suuda tolereerida ebatolerantseid inimesi. Paradoks, mille üle ebatolerantsed inimesed pead murdma ei pea.
Hommikul virgudes püüdsime esmalt meelde tuletada, kus kohas me üldse viibime. Puud meie ümber viitasid võimalusele, et meie ümber võib olla mets. Nagu läbi ähma ujusid mälestustesse vaimupildid eilsetest sündmustest. Olime metsa tulnud ju salapäraseid ja äärmiselt kõhedusttekitavaid jälgi mööda ning kukkunud siis ühtäkki (ning täiesti ttekavatsemata, võiksin lisada, aga ei lisa) tinutama ja heegeldama. Lõhkuv pea ning segamini ekspeditsioonivarustus lubas järeldada, et võtmine oli olnud julgemat sorti. Värske õhu puhangud tegid olemise veelgi imelikumaks ja sestap ei imestanud meist keegi, kui juba ropsipoisid söögitoru mööda üles vuhasid ja ilmavalguse kätte trügisid.
See kõlas nüüd küll rõvedalt.
Trapperi vilumusega vaatasin laagripaigas ringi. Kohe märkasin, et lisaks meie rohmakatele kirsade jäetuile leidus lumises samblas ka teistsuguseid jälgi. Kuna minu jäljetundmisoskus oli paraku lahkunud mälust nagu rott uppuvalt laevalt juba eileõhtuse tankimise ajal, määrasin jäljed ilmeksimatult kuuluvaks mägrale. Seda hoolimata asjaolust, et mäger sellisel aastaajal ja kellaajal magab taleund.
Kraamisime varustuse jäänused kokku ning jätkasime teed tundmatu tuleviku poole. Sest kui sa kord juba metsa lähed, ei või kunagi liiga kindel olla selles, kas sa enam sealt välja saad. Või kui siiski saad, siis kuidas.
(Mäletan, et ükskord väike mure suri. Sel päeval rõõmu polnudki. Ilm oli hoopis kuri. Matustel kohtasin ühte sugulast, kes ütles, et elus ikka juhtub. Ma ei osanud selle peale suurt midagi öelda. Et aga siiski mitte päris rumalana näida, vastasin, et tark õpib kogu elu, aga lõpuks ei tea ikka midagi. Selle peale olevat sugulane küsinud, et mida ma õige sellega öelda tahan)
P.S. Võitlesime karuga. Karu võitis. Jäime seekord teiseks. Noh, eks tuleb paremaid päevi, see oli ju niikuinii 50:50 võimalus.
Öine lend
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Taas öine lend.
Tundub, et Talveuni sai mu taas kätte. Ilmade soojenedes vahetub ta sujuvalt suveune vastu. Ilmselt peaksin hakkama suslikuks ning steppi kolima, sest elukombed kipuvad vägisi kattuma. Aga eelkõige olen ma anti. Liigilise kuuluvuse jätan bioloogide hooleks.
Jäljerida juhatas igatahes metsa. Kuna päike hakkas juba kõikide märkide järgi vee alla vajuma, oli kainema mõistuse jaoks tumenevasse laande suundumine rumalus. Aga kuna meie seas õnneks polnud kaine mõistuse raasugi - sest praktilise mõtlemise olime juba teisel õhtul üle parda heitnud kui täiesti üleliigse - siis seadsime sammud otsejoones metsa.
Jäljerida läks puude vahel veel päris tükk aega. Aegamisi ja äärmiselt sujuvalt muutusid nelja küünisega käpajäljed sõrajälgedeks, seejärel aga nagu hobuse rautatud kabjajälgedeks. Hämarus hakkas juba nende jälitamist tõsiselt häirima, sestap tegime otsuse jääda siiasamma laagrisse. Korra või paar tundusid meid kaugusest jälgivat paar punaselt miilavaid silmi, kuid metsa õudustest laseb end eksitada ainult narr.
Istusime siis lõkke ümber ja lõõritasime vanu koledaid šlaagreid, mille võikust suurendas häälest ära kitarripann ja ürgvana põiepill, mida Illo millegipärast alati endaga kaasas taris. Mõttetud mehed! mõtlesin isekeskis, aga valesti laulma olin esimene meister.
Ühel korral kuulsime selgesti pimedusest karjet. Mingi loom, keda ükski meist polnud oma silmaga näinud. Kole hüüe, nagu piinataks väga kõva häälega väikelast. Naersime vaid tobedalt, sest muinasjutte me muide ei uskunud. Hoolimata sellest, et olime oma retke jooksul näinud seitset soove täitvat kuldkalakest, põgenenud põhjakonna eest ning kaotanud reinuvader rebase pettuse tõttu kogu oma varanduse.
Ahjaa, hinged suutsime ka mingi ime läbi põrguperemehele maha müüa. See-eest oli meie varustuse hulgas nüüd närakas kratt, rikkis pealegi.
Uni tuli uksest sisse, astus aknaaugust sisse. Peagi magasime nagu notid, sonides igaüks omaette deliriumnaalsetes unenägudes. Isegi korduv karje (seekord vist lähemalt) ei suutnud meie skeptilist rahu kuidagi kõigutada. Ehkki tagatjärele võib öelda, et oleks pidanud. Sest kes meist oleks võinud arvata, et hommikul ärgates leiame oma moonakoti rüüstatuna ja lõkke kustununa.
Aga ei. Meie vaid keerasime norinal teist külge ja seiklesime unenäomaailmas nagu põlised avantüristid.
Tundub, et Talveuni sai mu taas kätte. Ilmade soojenedes vahetub ta sujuvalt suveune vastu. Ilmselt peaksin hakkama suslikuks ning steppi kolima, sest elukombed kipuvad vägisi kattuma. Aga eelkõige olen ma anti. Liigilise kuuluvuse jätan bioloogide hooleks.
Jäljerida juhatas igatahes metsa. Kuna päike hakkas juba kõikide märkide järgi vee alla vajuma, oli kainema mõistuse jaoks tumenevasse laande suundumine rumalus. Aga kuna meie seas õnneks polnud kaine mõistuse raasugi - sest praktilise mõtlemise olime juba teisel õhtul üle parda heitnud kui täiesti üleliigse - siis seadsime sammud otsejoones metsa.
Jäljerida läks puude vahel veel päris tükk aega. Aegamisi ja äärmiselt sujuvalt muutusid nelja küünisega käpajäljed sõrajälgedeks, seejärel aga nagu hobuse rautatud kabjajälgedeks. Hämarus hakkas juba nende jälitamist tõsiselt häirima, sestap tegime otsuse jääda siiasamma laagrisse. Korra või paar tundusid meid kaugusest jälgivat paar punaselt miilavaid silmi, kuid metsa õudustest laseb end eksitada ainult narr.
Istusime siis lõkke ümber ja lõõritasime vanu koledaid šlaagreid, mille võikust suurendas häälest ära kitarripann ja ürgvana põiepill, mida Illo millegipärast alati endaga kaasas taris. Mõttetud mehed! mõtlesin isekeskis, aga valesti laulma olin esimene meister.
Ühel korral kuulsime selgesti pimedusest karjet. Mingi loom, keda ükski meist polnud oma silmaga näinud. Kole hüüe, nagu piinataks väga kõva häälega väikelast. Naersime vaid tobedalt, sest muinasjutte me muide ei uskunud. Hoolimata sellest, et olime oma retke jooksul näinud seitset soove täitvat kuldkalakest, põgenenud põhjakonna eest ning kaotanud reinuvader rebase pettuse tõttu kogu oma varanduse.
Ahjaa, hinged suutsime ka mingi ime läbi põrguperemehele maha müüa. See-eest oli meie varustuse hulgas nüüd närakas kratt, rikkis pealegi.
Uni tuli uksest sisse, astus aknaaugust sisse. Peagi magasime nagu notid, sonides igaüks omaette deliriumnaalsetes unenägudes. Isegi korduv karje (seekord vist lähemalt) ei suutnud meie skeptilist rahu kuidagi kõigutada. Ehkki tagatjärele võib öelda, et oleks pidanud. Sest kes meist oleks võinud arvata, et hommikul ärgates leiame oma moonakoti rüüstatuna ja lõkke kustununa.
Aga ei. Meie vaid keerasime norinal teist külge ja seiklesime unenäomaailmas nagu põlised avantüristid.
Unenägu
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Sõda-
ta tuleb
juba unes
näen kahurikõma
Ent kõik alles magab
Nagu hullumeelne
mõtlen endale ümbruse
Oma loodusseadustega
omaeneste vaenlastega
Unistused
on vangistamiseks
Häda neile!
kes lahti lasevad...
Surgu nad kohe
või vaikigu igavest
Ärgu segagu
maailmakorda
ta tuleb
juba unes
näen kahurikõma
Ent kõik alles magab
Nagu hullumeelne
mõtlen endale ümbruse
Oma loodusseadustega
omaeneste vaenlastega
Unistused
on vangistamiseks
Häda neile!
kes lahti lasevad...
Surgu nad kohe
või vaikigu igavest
Ärgu segagu
maailmakorda
Litauen, BM & whitefknsnake
Ütles
unelendaja
arvamist
(
2
)
Laupäeval käisin korra Leedus. Muud polnud miskit teha. Päeva kilometraaž oli umbes 1100 km. Leedu ja Läti on liiga suured riigid. Aga selle eest tuli Kurentagana suurvürst Malwe nüüdseks päriseks koju. Värisege, armetud pärisorised talupojad, sest peagi tantsib malakas teie laial turjal surmatantsu! Jah, rasketel aegadel ei tohi karmuses järeleandmisi teha.
Selsamal õhtul jõudsin külastada korraks veel konspiratiivkorterit ja vaadata, kuidas rokiklubis värvitud nägudega tüübid muusikat käristasid.
Khirmashkh - mighty ravendark!
Seda peab ka kindlasti rõhutama, et Whitesnake sai eelmisel aastal väga 6+ väärilise plaadiga hakkama. Nii eakate taatide puhul on see väga väga meeldiv üllatus. Aga musjöö Coverdale ei paista veel hakkavat närtsima. Kiitused!
Nägin unes, et Leedu sai uuesti oma kunagise suuruse tagasi. See enne annab meile mõista, et ka siinmail peab ohjad pingule tõmbama ja piire laiendama asuma. Ja kui Eesti vabariik seda ei tee, siis tuleb siia, Läänemere ja Ohhoota mere vahele, Antistani dominioonid. All shall love me and despair!
Enne tulevad muidugi majanduskriis ja näljahäda ja kolm katku. Kuidas siis muidu...
Selsamal õhtul jõudsin külastada korraks veel konspiratiivkorterit ja vaadata, kuidas rokiklubis värvitud nägudega tüübid muusikat käristasid.
Khirmashkh - mighty ravendark!
Seda peab ka kindlasti rõhutama, et Whitesnake sai eelmisel aastal väga 6+ väärilise plaadiga hakkama. Nii eakate taatide puhul on see väga väga meeldiv üllatus. Aga musjöö Coverdale ei paista veel hakkavat närtsima. Kiitused!
Nägin unes, et Leedu sai uuesti oma kunagise suuruse tagasi. See enne annab meile mõista, et ka siinmail peab ohjad pingule tõmbama ja piire laiendama asuma. Ja kui Eesti vabariik seda ei tee, siis tuleb siia, Läänemere ja Ohhoota mere vahele, Antistani dominioonid. All shall love me and despair!
Enne tulevad muidugi majanduskriis ja näljahäda ja kolm katku. Kuidas siis muidu...
Subscribe to:
Posts
(
Atom
)