Öine lend

Taas öine lend.
Tundub, et Talveuni sai mu taas kätte. Ilmade soojenedes vahetub ta sujuvalt suveune vastu. Ilmselt peaksin hakkama suslikuks ning steppi kolima, sest elukombed kipuvad vägisi kattuma. Aga eelkõige olen ma anti. Liigilise kuuluvuse jätan bioloogide hooleks.

Jäljerida juhatas igatahes metsa. Kuna päike hakkas juba kõikide märkide järgi vee alla vajuma, oli kainema mõistuse jaoks tumenevasse laande suundumine rumalus. Aga kuna meie seas õnneks polnud kaine mõistuse raasugi - sest praktilise mõtlemise olime juba teisel õhtul üle parda heitnud kui täiesti üleliigse - siis seadsime sammud otsejoones metsa.

Jäljerida läks puude vahel veel päris tükk aega. Aegamisi ja äärmiselt sujuvalt muutusid nelja küünisega käpajäljed sõrajälgedeks, seejärel aga nagu hobuse rautatud kabjajälgedeks. Hämarus hakkas juba nende jälitamist tõsiselt häirima, sestap tegime otsuse jääda siiasamma laagrisse. Korra või paar tundusid meid kaugusest jälgivat paar punaselt miilavaid silmi, kuid metsa õudustest laseb end eksitada ainult narr.

Istusime siis lõkke ümber ja lõõritasime vanu koledaid šlaagreid, mille võikust suurendas häälest ära kitarripann ja ürgvana põiepill, mida Illo millegipärast alati endaga kaasas taris. Mõttetud mehed! mõtlesin isekeskis, aga valesti laulma olin esimene meister.

Ühel korral kuulsime selgesti pimedusest karjet. Mingi loom, keda ükski meist polnud oma silmaga näinud. Kole hüüe, nagu piinataks väga kõva häälega väikelast. Naersime vaid tobedalt, sest muinasjutte me muide ei uskunud. Hoolimata sellest, et olime oma retke jooksul näinud seitset soove täitvat kuldkalakest, põgenenud põhjakonna eest ning kaotanud reinuvader rebase pettuse tõttu kogu oma varanduse.

Ahjaa, hinged suutsime ka mingi ime läbi põrguperemehele maha müüa. See-eest oli meie varustuse hulgas nüüd närakas kratt, rikkis pealegi.

Uni tuli uksest sisse, astus aknaaugust sisse. Peagi magasime nagu notid, sonides igaüks omaette deliriumnaalsetes unenägudes. Isegi korduv karje (seekord vist lähemalt) ei suutnud meie skeptilist rahu kuidagi kõigutada. Ehkki tagatjärele võib öelda, et oleks pidanud. Sest kes meist oleks võinud arvata, et hommikul ärgates leiame oma moonakoti rüüstatuna ja lõkke kustununa.

Aga ei. Meie vaid keerasime norinal teist külge ja seiklesime unenäomaailmas nagu põlised avantüristid.