ELU

Millalgi ilmub tõenäoliselt ka väike tagasivaatekroonika sellest saatuslikust matkast sügavasse ürglaande, kus pidime heitlema looduse ja iseendaga.

Aga seniks: Lets BLACK'N'ROLL!!!



Ehkki päevad olid möödunud piinarikkalt ja kiiresti, polnud meie nägudel veel raasugi tüdimust. Ei. Neilt peegeldus vaid lakkamatu surmahirm, kuid kõike seda lihtsa tõsiasja tõttu, et jälitajatest olid sujuva liigutusega saanud jälitatavad. Noh, kui nüüd aus olla, siis mina ei kartnud küll põrmugi, kuid vähimagi krõbina peale jooksma olin ma esimene viiul.

Tähesäras oli ilus oleskleda küll, kuid seda kõike ainult nii kaua, kuni nad kolaki ja kolaki puude vahele hakkasid kukkuma. See oli hullem kui turmtuli ja väga võigas. Allakukkunud tähed võtsid jalad alla ning jooksid metsa all laiali. Nende pisikesed, ent üliteravad hambad võtsid kananaha ihule.