... so the world goes round and round
with all you ever knew
They say the sky high above
is Caribbean blue...
Nälg
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Ei kusagil leia
Lohutust eest
Nad tulevad ikka
Tulest ja veest
Ka siis kui on tehtud
Kõik mõeldav mis saab
Ei ole täit kindlust
Nad tulevad taas
Nälg tõkkeid ei vaja
Ta alati jääb
Me kõikide ellu
End sisse ta säeb
Ta mooduse leiab
Et võrsuks ta töö
Me jaoks on ta olemas
päeval ja ööl
Ta võtab meilt leiva
Põllul lõikust ta peab
Või pruugib me nõrkust
Inimmeeltesse poeb
Lohutust eest
Nad tulevad ikka
Tulest ja veest
Ka siis kui on tehtud
Kõik mõeldav mis saab
Ei ole täit kindlust
Nad tulevad taas
Nälg tõkkeid ei vaja
Ta alati jääb
Me kõikide ellu
End sisse ta säeb
Ta mooduse leiab
Et võrsuks ta töö
Me jaoks on ta olemas
päeval ja ööl
Ta võtab meilt leiva
Põllul lõikust ta peab
Või pruugib me nõrkust
Inimmeeltesse poeb
Karge
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Ta tuli ja ütles, et öösesel ajal
kui lumi on sile ja kõrvetavkülm
Siis ole sa vaikne ja kuulata veidi
Mis räägib see hauane vaikus siin väljal
Eks ole ju tunne, et öövarjuvaikus
jääb igavest tooma meil rahu
Ta sõnu ma usun, sest tema neid teab
Siis langen ja uinun ja jahtun, eks tead...
Talv. Siin Tartus. Meil on lumi kah. Ja igavene öö. Vähemalt praeguseks hetkeks.
Lühidalt öeldes, kui me selle ajastu üle elame, siis elame vast põhimõtteliselt igavesti. Kõige raskemad lahingud peetakse ikka iseenesega. Mõnikord saadab meid edu, vahel aga tuleb ette nõrkemishetki.
Uskuge ma veidi tean, millest räägin.
Olgu lohutuseks vaid Unenäomaailma kauged mäed, mis vahel õhtuti taevas viirastuvad. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga kunagi jätan ma oma kurja südame maha ja lendan neile elama.
sest et Unenägudes on tõeline maailm ja see praegu on vale.
kui lumi on sile ja kõrvetavkülm
Siis ole sa vaikne ja kuulata veidi
Mis räägib see hauane vaikus siin väljal
Eks ole ju tunne, et öövarjuvaikus
jääb igavest tooma meil rahu
Ta sõnu ma usun, sest tema neid teab
Siis langen ja uinun ja jahtun, eks tead...
Talv. Siin Tartus. Meil on lumi kah. Ja igavene öö. Vähemalt praeguseks hetkeks.
Lühidalt öeldes, kui me selle ajastu üle elame, siis elame vast põhimõtteliselt igavesti. Kõige raskemad lahingud peetakse ikka iseenesega. Mõnikord saadab meid edu, vahel aga tuleb ette nõrkemishetki.
Uskuge ma veidi tean, millest räägin.
Olgu lohutuseks vaid Unenäomaailma kauged mäed, mis vahel õhtuti taevas viirastuvad. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga kunagi jätan ma oma kurja südame maha ja lendan neile elama.
sest et Unenägudes on tõeline maailm ja see praegu on vale.
väike reklaam
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
See pilt on võetud www.estmetal.ee portaalist ning ei ole ürituse ametlik reklaamplakat. Aga loodame, et ta täidab oma rolli hästi.
Eriliselt soovin tähelepanu juhtida sellele grupeeringule all vasakus nurgas.
Ootan nende esinemist suure huviga.
Eriliselt soovin tähelepanu juhtida sellele grupeeringule all vasakus nurgas.
Ootan nende esinemist suure huviga.
kuulutus
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Kogenud doomino kutsub külla meeldivaid härraseid ja prouaseid, et nende nahk piitsaga korralikult kuumaks kütta. Sõidan ka Teie poole.
.,.,.
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Ebaloomulikud keskkonnad, mis
närvutavad hinge sinust viimaks
Ning jäävad vaid pisarad, kuni
päris lõpus ei ole neidki
Ah, kas pole see nii neetult
painav ja vaevav, et
rebivad su mõtteliselt tükkideks
ja seejärel ka keha - tühi
oled sa seest ja sestap
verd ei voola, kuigi peaks
iiveldamaajavalt õõvas
on kogu see groteskne mäng
mida oleme mänginud juba pisut
liiga kaua, rohkem kui kahjutu
oleks - kui keegi oleks teinud
kasutusjuhendi ning uurinud
kui palju korraga ja pikapeale
oleks veel ohutu ja mis piirilt
söövitav. Ei teinud ja näe
me läksime seda teed, muidugi
lõpetasime enesehävitusnupule
vajutades
Allakäigutrepikoja seinad
on võikalt soditud, kuid
innustavad mitte lõpetama, vaid
ikka jätkama, ükskõik, mis hinna
eest - sest see tundub olevat
ainumas lahendus, võib-olla ongi
Aga kes olen mina, et seda
teada ja kes oled sina, et veel
elada - ei, sa oled surnud ning
minagi enam ei ela, sest tõesti
kuidas muidu seletada kummalist
tunnet, et vaglad on neelanud
kopsud ja mao ning et südame
söönud on penid ja miks ei näe
me päikesevalgust ses sulavas
porises lumeses hanges kui
veedame tunnid ja päevad ja ööd
Eks ikka seepärast, et varesed
need tiivulised linnud ei
jätnud juhust kasutamata, vaid
otsekohe, kui võimalus tuli,
maiustasid me silmega
Ja ka sinu silmad, mida kord
pidasin kauniteks ja kust kord
nägin tervet maailma läbi
paistmas - suurt ja tundmatut,
salapärast ja kutsuvat -
on praeguseks läbinud seede-
trakti ja kogu see vaimumaailm
ja hingeelu on praeguseks
pori tolle kõntsase lombi põhjas
kuhu lapsed sisse kukuvad ja
end mustaks teevad
ja saavad pahandada selle eest
ehkki nad polegi nii süüdi
Too lomp on tõesti võikalt must
närvutavad hinge sinust viimaks
Ning jäävad vaid pisarad, kuni
päris lõpus ei ole neidki
Ah, kas pole see nii neetult
painav ja vaevav, et
rebivad su mõtteliselt tükkideks
ja seejärel ka keha - tühi
oled sa seest ja sestap
verd ei voola, kuigi peaks
iiveldamaajavalt õõvas
on kogu see groteskne mäng
mida oleme mänginud juba pisut
liiga kaua, rohkem kui kahjutu
oleks - kui keegi oleks teinud
kasutusjuhendi ning uurinud
kui palju korraga ja pikapeale
oleks veel ohutu ja mis piirilt
söövitav. Ei teinud ja näe
me läksime seda teed, muidugi
lõpetasime enesehävitusnupule
vajutades
Allakäigutrepikoja seinad
on võikalt soditud, kuid
innustavad mitte lõpetama, vaid
ikka jätkama, ükskõik, mis hinna
eest - sest see tundub olevat
ainumas lahendus, võib-olla ongi
Aga kes olen mina, et seda
teada ja kes oled sina, et veel
elada - ei, sa oled surnud ning
minagi enam ei ela, sest tõesti
kuidas muidu seletada kummalist
tunnet, et vaglad on neelanud
kopsud ja mao ning et südame
söönud on penid ja miks ei näe
me päikesevalgust ses sulavas
porises lumeses hanges kui
veedame tunnid ja päevad ja ööd
Eks ikka seepärast, et varesed
need tiivulised linnud ei
jätnud juhust kasutamata, vaid
otsekohe, kui võimalus tuli,
maiustasid me silmega
Ja ka sinu silmad, mida kord
pidasin kauniteks ja kust kord
nägin tervet maailma läbi
paistmas - suurt ja tundmatut,
salapärast ja kutsuvat -
on praeguseks läbinud seede-
trakti ja kogu see vaimumaailm
ja hingeelu on praeguseks
pori tolle kõntsase lombi põhjas
kuhu lapsed sisse kukuvad ja
end mustaks teevad
ja saavad pahandada selle eest
ehkki nad polegi nii süüdi
Too lomp on tõesti võikalt must
Pitch black brigade
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Käesolev postitus püüab taas kord propageerida Norra muusikat. Seekordse grupeeringu ,,Vreid" eesmärgiks on võluda meid oma kodumaa kaugema mineviku tutvustamisega, kasutades selleks möllumuusika särtsu ja vunki.
Glasnost. Pt 1
Ütles
unelendaja
arvamist
(1)
Sel nädalal teatas Eesti sõltumatu instituut BI, et viimaks on päevavalgele tulnud dokumendid, mis annavad tunnistust suurest inimsusvastasest kuriteost 2008. aasta augustil Võrumaal. Kuna juhtunu üksikasjad on veel paljus lahtised ning uurimine alles käib, siis ei saa juurdluse huvides välja tuua täpsemat kohta ja aega, samuti juhtunust osalejate nimesid, niivõrd, kui see hetkel teada on.
Nimelt leidis selle aasta suvel aset rühma noorte inimeste kogunemine Kagu-Eesti maalilise looduse rüpes. Praeguste andmete põhjal on alust uskuda, et tegemist oli mingisuguse ekstremistlike sektantide kommuuni asutamise katsega. Sellele viitavad pealtnägijate ja ellujäänute tunnistused, mida hoitakse Eesti Rahvaluule Arhiivis (Hurda ja Eiseni kogud), samuti hilisem kuriteopaiga inspekteerimine. Umbes kümmekond sektanti elasid paari nädala jooksul äärmiselt askeetlikes tingimustes, olles pesemata-kasimata, tarbides mürgiseid metanüül-, etanüül- ja heksanüülühendeid, teostades võikaid riitusi ning hoides tervet rajooni nende saatuslike päevade jooksul hirmu all.
Nagu on kirjas ühe sellest võikast tragikoomikast osavõtja isiklikust päevikus, oli rühmituse kaugemaks eesmärgiks muutuda inimesest kõrgemal vaimsel tasemel olevaks üliolendiks, kes suudaks mõttes reisida universumi avarustes ja kuulata kosmilist harmooniat. Tsiteerigem: ,,Kallis päevik! Oleme nüüd juba kolmandat päeva siin kaunis Q**** alevis ja kohalikud inimesed paistavad väga sõbralikud ja toredad olevat. Kõik on nii tore ja me mängime palli, keksu ja kulli. Käime iga päev ujumas ja võtame päikest. Ja naeratame nüüd üksteisele palju sagedamini kui talvel linnas. Oo päevik, kas Sa tead, kui hästi mõjub kõigile see maaelu, siin on liblikad ja loodus ja kaugelt nägime lehma! Keegi siin ei nuta ega ütle halba sõna [...]" Nende kaunite soovide teostamiseks kasutas sekt aga sootuks karmimaid ja ehmatavaid võtteid. Nimelt, järgides oma pühakspeetavat kirjutist ,,Mõmmi aabits", toimus kesköistel riitustel ohjeldamatu suguelu, uimastavate ainete üledoseerimine ning - mis kõige jubedam - vereohvri toomine ühele suurele fall
osekujulisele puust ebajumalakujule. Viimase käigus kaotas elu mitu rühmituse liiget, kes pidid sellega saavutama kohese karmaülese seisundi. Nende moonutatud surnukehad leiti alles eelmisel nädalal ühe sektiga seotud isiku korteri läbiotsimisel. Ühte surnukeha hoiti lauajala all, et see ei kõiguks, teiste kahe alalõualuud olid esikus riidenagide eest.
Reedel ilmunud raportis on mainitud, et praeguseks elusolevatest rühmituse liikmetest varjab üks ennast suure tõenäosusega kuskil Leedus, suurem jagu neist on aga tabatud või ,,põhimõtteliselt käes". Lisaks ohvritele enda seast hakkas sekt öö varjus röövima ka väikeseid lapsi ja koduloomi, samuti hoiti vangis kolme klassiekskursioonil keskkoolineidu. Viimastest üks on hetkel kõnevõimeline (kuid keeldub tunnistustest), teised viibivad jätkuvalt psühhiaatriahaigla intensiivraviosakonnas.
Hoolimata peaaegu pidevatest riitustest tundus ka sektantidele endile, et nende püüdlused jäävad kesiseks. Vaimsete üliolendite harmoonilise seisundi asemel pidid nad kannatama pohmelli, deliiriumit, tripperit ja erinevaid parasiite. Selles seisundis ütles nii mõnegi algselt intelligentse ja tulevikuga noore mõistus üles ning üks neist lõi endal transiseisundis (mis väljendus kuradite nägemises) kirvega käe maha. Hüsteeriahood vaheldusid morbiidsete letargiaseisunditega, paar osalist kaotasid praktiliselt kõik inimliku ning põgenesid laagrist neljakäpakil. Kõik Eesti jäägrikompaniid püüavad endiselt neid tabada, kuid arvatavasti on ühel neist, kunagi väga lootustandval medievistil, õnnestunud ujuda Ruhnule, kus igasugused tabamislootused on nullilähedased.
Sekti ,,suvepäevade" kulminatsiooniks pidi kujunema ühine elusast peast matmine, mille jaoks jõutigi kaevata kohalikule mäele sügav auk. Internatsionaalsete operatiivtöötajate ühise jõupingutuse viljana õnnestus see avantürism juba eos nurjata. Eelmainitud päevikust võime taas lugeda: ,,Me saame olema justnagu endiste aegade vägevad sõdalased, kes lahingus langenutena ühiselt maeti ja kes nüüd oma astraalkehades galaktikate vahel lendavad ja Päikeste teekonda valvavad. Ühishaud on meie lävepakuks uude, peenmateerilisse maailma. Oo päevik, kuidas ootan sedasinast tundi!"
Võime päeviku kirjutaja kohta öelda vaid niipalju et tegemist on prominentse India autode kollektsiooni omaja ja teenelise nendega kiirendusvõistlustel läbikukkujaga.
Sõltumatu instituut BI on lubanud kõik materjalid avalikuks teha 23. detsembril sel aastal.
Nimelt leidis selle aasta suvel aset rühma noorte inimeste kogunemine Kagu-Eesti maalilise looduse rüpes. Praeguste andmete põhjal on alust uskuda, et tegemist oli mingisuguse ekstremistlike sektantide kommuuni asutamise katsega. Sellele viitavad pealtnägijate ja ellujäänute tunnistused, mida hoitakse Eesti Rahvaluule Arhiivis (Hurda ja Eiseni kogud), samuti hilisem kuriteopaiga inspekteerimine. Umbes kümmekond sektanti elasid paari nädala jooksul äärmiselt askeetlikes tingimustes, olles pesemata-kasimata, tarbides mürgiseid metanüül-, etanüül- ja heksanüülühendeid, teostades võikaid riitusi ning hoides tervet rajooni nende saatuslike päevade jooksul hirmu all.
Nagu on kirjas ühe sellest võikast tragikoomikast osavõtja isiklikust päevikus, oli rühmituse kaugemaks eesmärgiks muutuda inimesest kõrgemal vaimsel tasemel olevaks üliolendiks, kes suudaks mõttes reisida universumi avarustes ja kuulata kosmilist harmooniat. Tsiteerigem: ,,Kallis päevik! Oleme nüüd juba kolmandat päeva siin kaunis Q**** alevis ja kohalikud inimesed paistavad väga sõbralikud ja toredad olevat. Kõik on nii tore ja me mängime palli, keksu ja kulli. Käime iga päev ujumas ja võtame päikest. Ja naeratame nüüd üksteisele palju sagedamini kui talvel linnas. Oo päevik, kas Sa tead, kui hästi mõjub kõigile see maaelu, siin on liblikad ja loodus ja kaugelt nägime lehma! Keegi siin ei nuta ega ütle halba sõna [...]" Nende kaunite soovide teostamiseks kasutas sekt aga sootuks karmimaid ja ehmatavaid võtteid. Nimelt, järgides oma pühakspeetavat kirjutist ,,Mõmmi aabits", toimus kesköistel riitustel ohjeldamatu suguelu, uimastavate ainete üledoseerimine ning - mis kõige jubedam - vereohvri toomine ühele suurele fall
osekujulisele puust ebajumalakujule. Viimase käigus kaotas elu mitu rühmituse liiget, kes pidid sellega saavutama kohese karmaülese seisundi. Nende moonutatud surnukehad leiti alles eelmisel nädalal ühe sektiga seotud isiku korteri läbiotsimisel. Ühte surnukeha hoiti lauajala all, et see ei kõiguks, teiste kahe alalõualuud olid esikus riidenagide eest.Reedel ilmunud raportis on mainitud, et praeguseks elusolevatest rühmituse liikmetest varjab üks ennast suure tõenäosusega kuskil Leedus, suurem jagu neist on aga tabatud või ,,põhimõtteliselt käes". Lisaks ohvritele enda seast hakkas sekt öö varjus röövima ka väikeseid lapsi ja koduloomi, samuti hoiti vangis kolme klassiekskursioonil keskkoolineidu. Viimastest üks on hetkel kõnevõimeline (kuid keeldub tunnistustest), teised viibivad jätkuvalt psühhiaatriahaigla intensiivraviosakonnas.
Hoolimata peaaegu pidevatest riitustest tundus ka sektantidele endile, et nende püüdlused jäävad kesiseks. Vaimsete üliolendite harmoonilise seisundi asemel pidid nad kannatama pohmelli, deliiriumit, tripperit ja erinevaid parasiite. Selles seisundis ütles nii mõnegi algselt intelligentse ja tulevikuga noore mõistus üles ning üks neist lõi endal transiseisundis (mis väljendus kuradite nägemises) kirvega käe maha. Hüsteeriahood vaheldusid morbiidsete letargiaseisunditega, paar osalist kaotasid praktiliselt kõik inimliku ning põgenesid laagrist neljakäpakil. Kõik Eesti jäägrikompaniid püüavad endiselt neid tabada, kuid arvatavasti on ühel neist, kunagi väga lootustandval medievistil, õnnestunud ujuda Ruhnule, kus igasugused tabamislootused on nullilähedased.
Sekti ,,suvepäevade" kulminatsiooniks pidi kujunema ühine elusast peast matmine, mille jaoks jõutigi kaevata kohalikule mäele sügav auk. Internatsionaalsete operatiivtöötajate ühise jõupingutuse viljana õnnestus see avantürism juba eos nurjata. Eelmainitud päevikust võime taas lugeda: ,,Me saame olema justnagu endiste aegade vägevad sõdalased, kes lahingus langenutena ühiselt maeti ja kes nüüd oma astraalkehades galaktikate vahel lendavad ja Päikeste teekonda valvavad. Ühishaud on meie lävepakuks uude, peenmateerilisse maailma. Oo päevik, kuidas ootan sedasinast tundi!"
Võime päeviku kirjutaja kohta öelda vaid niipalju et tegemist on prominentse India autode kollektsiooni omaja ja teenelise nendega kiirendusvõistlustel läbikukkujaga.
Sõltumatu instituut BI on lubanud kõik materjalid avalikuks teha 23. detsembril sel aastal.
orient ja oksident
Ütles
unelendaja
arvamist
(1)
Ajaviiteks siia mõned haikud.
Kurat kesse m**n
on minu kausist söönud
Kolm karu metsas
* * *
Jaapan: anime
Kamikadzele meeldib
Godzilla tuleb
* * *
Kirsiõites puu
Rahulik on kevadkuu
Jälle Gozilla!
* * *
Jõin ennast purju
Pärast oksendasin verd
pole normaalne
* * *
Hiroshimale
ja Nagasakile ka
visati pommid
* * *
Eesti november
pori ja kaamoslik tund
Sääl ripub poodu
Kurat kesse m**n
on minu kausist söönud
Kolm karu metsas
* * *
Jaapan: anime
Kamikadzele meeldib
Godzilla tuleb
* * *
Kirsiõites puu
Rahulik on kevadkuu
Jälle Gozilla!
* * *
Jõin ennast purju
Pärast oksendasin verd
pole normaalne
* * *
Hiroshimale
ja Nagasakile ka
visati pommid
* * *
Eesti november
pori ja kaamoslik tund
Sääl ripub poodu
Manifest
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Jätkates oma ühiskonna mõtteloo sarja, olen oma sisemiste vaimuheitluste ja kuudepikkuse meditatsiooni (mille hulka kuulus minu elusast peast mahamatmine tinakirstus kolmeks nädalaks) tulemusel jõudnud teatud fundamentaalsete (või oli see sõna "fundamentalistlik"?) arusaamadeni. Need pole jätnud mulle kaksipidi tegutsemise võimalust: siin on ainult üks tee.
Ühesõnaga, aeg on küpsenud omaenese riigi loomiseks.
See aga nõuab otse loomulikult Isesesivusmanifesti koostamist. Siin see on!
"Anti ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvumise järele. Põlvest põlve (ning küünarnukist küünarnukki) on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast ööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord aeg tuleb, mil "kõik peerud kahel otsal lausa löövad lõkendama" ja et "kord Anti koju jõuab".
Nüüd on see aeg käes!
Anti riigi põhimõtted ja tõekspidamised.
- Anti riigis valitseb sotsiaalmajandusliku korrana ametlikult feodalism. Sellega seoses kutsub Anti kõiki üles ustavusvannet andma. Vande andnud feodaalidele jagatakse laialdaselt maid ja töölisi/talupoegi ning vastutasuks peavad nad end ainult kutse peale relvile seadma ja kohe sõjakäigule tulema (mida eeldatavasti saab olema rohkesti).
- Anti riigis puudub palgatöö institutsioon. Talupojad/töölised peavad tööd tegema käsukorras ning ära toitma väikesearvulist feodaalide hulka. Vastutasuks kaitstakse neid ülekohtu, ebaõigluse ja võõrvaenu eest (mida seoses uue riigi tekkimisega on eeldatavasti karta üpris palju). Ühtlasi on palgamaksmine üks orjanduse vorme, kus tööliselt võõrandatakse tema töö ja alandatakse tema inimväärikust. Seda me aga ei taha.
- Anti riik on (juhitud) demokraatlik ja vägivaldne institutsioon, mis teenib Anti huve.
- Anti riigis valitseb täielik mõtte- ja sõnavabadus, peaasi, et see ei läheks vastuollu Anti mõtete ja sõnadega.
- Anti riigi välispoliitika oluliseks koostisosaks on partisanivõitlus, salamõrvad, välisametnike äraostmine ja kõik teised võimalikud mõjutusvahendid, kaasa arvatud otsene sõjaline tegevus. See hõlmab ka nn külma sõda, mida viiakse läbi lumepallidega.
- Anti riik on eelkõige üles ehitatud isiklikele suhetele, mitte territoriaalsusele. Kuna aga igasugune võim vajab füüsilist e geograafilist tagamaad, siis määratakse Anti riigi geograafilised piirid ära edasiste sõjaliste vallutuste, lepingute ja ostu-müügitehingutega. Sealjuures lähtutakse väga paljus etnilisest printsiibist.
- Anti riigi ametlik keel on eesti keel ja kõik selle variandid e murded, vadja, isuri ja liivi keel. Lähtudes sügavast humaansest võrdsuspoliitikast on lubatud kasutada ka padja keelt, kuna see aitab seda väikest väljasuremisohus keelekildu säilitada. Tulevikus on plaanis välja töötada ka omaette, anti keel.
- Anti riigi ametlik ideoloogia on (Anti)utoopia. Seda ideoloogiat hakkab hoidma ja edasi arendama vastav institutsioon - Igavese Talwe Ordu. ITO-le tuleb talupoegadel maksta kümnist.
alla kirjutanud:
teie Anti
Ühesõnaga, aeg on küpsenud omaenese riigi loomiseks.
See aga nõuab otse loomulikult Isesesivusmanifesti koostamist. Siin see on!
"Anti ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvumise järele. Põlvest põlve (ning küünarnukist küünarnukki) on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast ööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord aeg tuleb, mil "kõik peerud kahel otsal lausa löövad lõkendama" ja et "kord Anti koju jõuab".
Nüüd on see aeg käes!
Anti riigi põhimõtted ja tõekspidamised.
- Anti riigis valitseb sotsiaalmajandusliku korrana ametlikult feodalism. Sellega seoses kutsub Anti kõiki üles ustavusvannet andma. Vande andnud feodaalidele jagatakse laialdaselt maid ja töölisi/talupoegi ning vastutasuks peavad nad end ainult kutse peale relvile seadma ja kohe sõjakäigule tulema (mida eeldatavasti saab olema rohkesti).
- Anti riigis puudub palgatöö institutsioon. Talupojad/töölised peavad tööd tegema käsukorras ning ära toitma väikesearvulist feodaalide hulka. Vastutasuks kaitstakse neid ülekohtu, ebaõigluse ja võõrvaenu eest (mida seoses uue riigi tekkimisega on eeldatavasti karta üpris palju). Ühtlasi on palgamaksmine üks orjanduse vorme, kus tööliselt võõrandatakse tema töö ja alandatakse tema inimväärikust. Seda me aga ei taha.
- Anti riik on (juhitud) demokraatlik ja vägivaldne institutsioon, mis teenib Anti huve.
- Anti riigis valitseb täielik mõtte- ja sõnavabadus, peaasi, et see ei läheks vastuollu Anti mõtete ja sõnadega.
- Anti riigi välispoliitika oluliseks koostisosaks on partisanivõitlus, salamõrvad, välisametnike äraostmine ja kõik teised võimalikud mõjutusvahendid, kaasa arvatud otsene sõjaline tegevus. See hõlmab ka nn külma sõda, mida viiakse läbi lumepallidega.
- Anti riik on eelkõige üles ehitatud isiklikele suhetele, mitte territoriaalsusele. Kuna aga igasugune võim vajab füüsilist e geograafilist tagamaad, siis määratakse Anti riigi geograafilised piirid ära edasiste sõjaliste vallutuste, lepingute ja ostu-müügitehingutega. Sealjuures lähtutakse väga paljus etnilisest printsiibist.
- Anti riigi ametlik keel on eesti keel ja kõik selle variandid e murded, vadja, isuri ja liivi keel. Lähtudes sügavast humaansest võrdsuspoliitikast on lubatud kasutada ka padja keelt, kuna see aitab seda väikest väljasuremisohus keelekildu säilitada. Tulevikus on plaanis välja töötada ka omaette, anti keel.
- Anti riigi ametlik ideoloogia on (Anti)utoopia. Seda ideoloogiat hakkab hoidma ja edasi arendama vastav institutsioon - Igavese Talwe Ordu. ITO-le tuleb talupoegadel maksta kümnist.
alla kirjutanud:
teie Anti
Igavese Talwe Ordu triumf
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Höhöhöhööö, nüüd on õnn Igavese Talwe Ordu õuel! Lumeveskid on käima pandud ja nad ei peatu mitte IIALGI. Nii et te võite ju lund lükata palju tahate, seda tuleb ainult juurde ning teie töö saab olema kasutu. Ja kes nüüd naerab?!
P.S. Lükkasin täna lund.
P.S. Lükkasin täna lund.
Linnud ei laula
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
On öö, seekordne see igavik
Ja linnud ei laula
Sest kaheldav päikese võidukäik
Kas enam ta tulebki
Suur sügis samm-sammult ta süveneb
Kuni talveks ta vajub
Kuid enam ei looda me kevadet
Ja linnud ei laula
Sinu silmade sina on viimane taeva kingitus mälestus eilsest
Sest ülesse kaedes on kõik nõnda hall ja halliks kõik jääbki
On öö, kuigi aeg oleks täis
Ei millalgi koida
Ning tasa ja hiilides urgitseb
öö südame sooja
Sinu silmade sina on veel
Mis on minule jäänud
Vaid aeg annab arutust sellest
Kui kauaks on tedagi
Hinge helin on taandunud kajaks, õrnaks sosinaks meis
Pilgus pimedus tühjus ja valu, mis ei lähegi ära
Kus on silmade sinakas soojus, mis mind hoidis kord elus?
Külm on leegita hinges ja korraga aiman, et linnud ei laula
linnud ei laula
Me hääbume korraga kõik ja ei olegi eludel vahet
Verepiisad ja pisarad langevad jäätunult kristalliks maha
Pole teda, kes loendaks kõik langenud kokku ja mataks meid maha
Viimne mõte on kõikidel üks, see et linnud nad enam ei laula
Nad enam ei laula
Ja linnud ei laula
Sest kaheldav päikese võidukäik
Kas enam ta tulebki
Suur sügis samm-sammult ta süveneb
Kuni talveks ta vajub
Kuid enam ei looda me kevadet
Ja linnud ei laula
Sinu silmade sina on viimane taeva kingitus mälestus eilsest
Sest ülesse kaedes on kõik nõnda hall ja halliks kõik jääbki
On öö, kuigi aeg oleks täis
Ei millalgi koida
Ning tasa ja hiilides urgitseb
öö südame sooja
Sinu silmade sina on veel
Mis on minule jäänud
Vaid aeg annab arutust sellest
Kui kauaks on tedagi
Hinge helin on taandunud kajaks, õrnaks sosinaks meis
Pilgus pimedus tühjus ja valu, mis ei lähegi ära
Kus on silmade sinakas soojus, mis mind hoidis kord elus?
Külm on leegita hinges ja korraga aiman, et linnud ei laula
linnud ei laula
Me hääbume korraga kõik ja ei olegi eludel vahet
Verepiisad ja pisarad langevad jäätunult kristalliks maha
Pole teda, kes loendaks kõik langenud kokku ja mataks meid maha
Viimne mõte on kõikidel üks, see et linnud nad enam ei laula
Nad enam ei laula
Päike on kaugel eemal
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
On öö. Kuulan Ulveri lugu "Eos", mis on ideaalne tujutekitaja. Juhul, kui soovite apaatset masendust või vähemalt raskes koguses melanhooliat.
See lugu meenutab ühe nukufilmi saundtracki, kus olid mingisugused hobused ja inimesed ja siis need hobused kappasid kuskil taevas ja varss vist eksis veel ära jmt. Ning uskuge, see linateos on minu mäletamist mööda oma häälestatuselt umbes sama masendav. Kui teate, millega tegemist, andke teada, oleksin väga huvitatud.
Ühesõnaga, nii neetult ilusat muusikat ei peaks selle maailma loogika kohaselt üldse eksisteerima. Niisugune kergelt teispoolsuse maiguga heli. Sellise muusika taustal oleks ülimalt esteetiline öösel kuskilt kõrgelt alla langeda või ennast ära uputada. Enda mahalaskmine nii kaunis enam ei oleks. Pauk rikuks helilise täiuse ja veri määriks ümbruse.
Oleks mul tiivad, ma läheks lendama. Aga sõjaaeg taolisi luksusi ei võimalda. Õnneks tuleb iga sõja järel rahu. See tuleb igal juhul. Rahu tähendab igavest puhkust, lõplikku asjade kõrvalheitmist. Rahu on uni, õnnis igavene talveuni, suveuni. Siis kasvavad minust läbi lilled ja ma õitsen nende kaudu ja naeratan vaikselt endamisi. Lumevaip kataks mind külmade tuulte eest ning tähed naeratavad ja viskavad silma. Siis kord, kui mitu igavikku (ütleme, et seitse) on möödunud, tõusen ma ja kõnnin mööda Linnuteed tähtede juurde. Paljud on selleks ajaks ise unes, paljud on mulle võõrad, ent ma istun kuusirbile, kõlgutan jalgu ja küsin ööpilvedelt reisiuudiseid.
Kas teate, et Öölaotaja peidab end muuhulgas samblaniiskuses?
1695 tuleb varsti tagasi, kuigi teistmoodi. Aeg ei klooni ennast kunagi.
See lugu meenutab ühe nukufilmi saundtracki, kus olid mingisugused hobused ja inimesed ja siis need hobused kappasid kuskil taevas ja varss vist eksis veel ära jmt. Ning uskuge, see linateos on minu mäletamist mööda oma häälestatuselt umbes sama masendav. Kui teate, millega tegemist, andke teada, oleksin väga huvitatud.
Ühesõnaga, nii neetult ilusat muusikat ei peaks selle maailma loogika kohaselt üldse eksisteerima. Niisugune kergelt teispoolsuse maiguga heli. Sellise muusika taustal oleks ülimalt esteetiline öösel kuskilt kõrgelt alla langeda või ennast ära uputada. Enda mahalaskmine nii kaunis enam ei oleks. Pauk rikuks helilise täiuse ja veri määriks ümbruse.
Oleks mul tiivad, ma läheks lendama. Aga sõjaaeg taolisi luksusi ei võimalda. Õnneks tuleb iga sõja järel rahu. See tuleb igal juhul. Rahu tähendab igavest puhkust, lõplikku asjade kõrvalheitmist. Rahu on uni, õnnis igavene talveuni, suveuni. Siis kasvavad minust läbi lilled ja ma õitsen nende kaudu ja naeratan vaikselt endamisi. Lumevaip kataks mind külmade tuulte eest ning tähed naeratavad ja viskavad silma. Siis kord, kui mitu igavikku (ütleme, et seitse) on möödunud, tõusen ma ja kõnnin mööda Linnuteed tähtede juurde. Paljud on selleks ajaks ise unes, paljud on mulle võõrad, ent ma istun kuusirbile, kõlgutan jalgu ja küsin ööpilvedelt reisiuudiseid.
Kas teate, et Öölaotaja peidab end muuhulgas samblaniiskuses?
1695 tuleb varsti tagasi, kuigi teistmoodi. Aeg ei klooni ennast kunagi.
Tallinn
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Kolmapäeval käisime Riinaga Tallinnas. Külastasime Rocca al Mare vabaõhumuuseumit, aga kuna polnud just eriline hooaeg, siis olid enamik taluhoonetest kinni ja sisse me ei pääsenud. Ühte juhuse ja tutvuste (kõlab ju ägedalt, mis?) kokkulangevuste pärast siiski pääsesime. Tahtsime veel näha üht talu, mis pidavat praegugi lahti olema, aga õue peal seisis ERR-i auto ja patseerisid kuulsad staarid Rasmus Kaljujärv ja Mirtel Pohla. Sellest järeldasime me Riinaga, et nad filmivad seal Tuulepealset maad (või siis tegid Kaljujärve pätifilmile järge, nagu ma praegu mõtlema hakkan). Ega´s midagi. Läksime veidi eemale ühe suure-suure tamme alla pingile ja andsime heledatele keredele kosutust ning jõime pokaalidest veini, et oleks ikka peen.
Seal siis arenes meil mõte, et võiks ju Tuulepealsele maale oma täiendusi teha. Plaan minna neile võtete ajaks akna taha passima ja sisse piiluma jäi katki, sest selliseid stseene poleks nad niikuinii sisse jätnud. Siis mõtlesime, et ostaks vaesed näitlejad toidukraamiga ära ja annaks neile siis oma käsikirja ette, mida nad tegema peavad. Välja näeks see nõnda:
Aasta 1939. Euroopa on sattumas ohtlikku keerisesse. Eesti tajub olukorda kainelt ning alustab preventiivsõda nii Venemaa kui Saksamaaga. Laidoner kappab läbi Poola (tal oli ju naine poolakas) fritse peksma, Päts kui põline Venemaa-analüütik suunab kahurid itta. Meie kangelased Roo ja Kallaste satuvad idarindele. Kolm nädalat piiratakse Leningradi, pärast linna alistumist liigutakse Moskva suunas. Jõule võtavad sõbrad vastu Ohhoota mere kargel rannal sinimustvalge trikoloori kaitsvas varjus. Külas käib ka jõuluvana, kelleks osutub hoopistükkis rätsepmeister Sammal. Kõik on rõõmsad. Vana-aastaõhtul jõuab nendeni uudis Berliini langemisest ning Eesti vägede võiduparaadist seal. Kuna generalissimus Laidoner on peatamatu, liigub ta erakordse tuhinaga Prantsusmaa ja Suurbritannia peale. Sarja on ilmunud uus tegelane - vana britt Winston Churchill, kes sündmuste sellist pööret oodanud ei olnud ning ilmutab nüüd igal sammul ebakindlust ja otsustusvõimetust.
Sari lõpeb 1949. aastaga. Sõbrad Roo ja Kallaste istuvad oma Florida koloonias palmi all, mekivad pinakolaadat ja jälgivad orje suhkrurooistanduses tööd rügamas.
Küll see kõik toimima hakkab, jälgige aga telekavasid! Meie aga käisime kogu Vabaõhumuuseumi läbi, vaatasime merd (mida Tartus teatavasti pole) ja kui viimaks kõik nähtud, läksime loomaaeda.
Loomaaias olime võrdlemisi põgusalt (tavaliselt kulub seal ikka terve päev). Vaatasime hülgeid, šimpanse, lumeleoparde, ninasarvikut ja elevante (need lojused on ka veel hoolimata külmast sügisest õues). Jakke nägime pimedas. Nad on väga karvased ja suurte sarvedega. Metssigu nägime ka ja pisut teisi elukaid samuti.
Vaat siis! Kunagi asutan ma ise loomaaia. Ma panen sinna igasuguseid loomi elama.
Õhtul jõudsime hilja Tartusse ja olime väga väsinud. Eriti jalad.
Seal siis arenes meil mõte, et võiks ju Tuulepealsele maale oma täiendusi teha. Plaan minna neile võtete ajaks akna taha passima ja sisse piiluma jäi katki, sest selliseid stseene poleks nad niikuinii sisse jätnud. Siis mõtlesime, et ostaks vaesed näitlejad toidukraamiga ära ja annaks neile siis oma käsikirja ette, mida nad tegema peavad. Välja näeks see nõnda:
Aasta 1939. Euroopa on sattumas ohtlikku keerisesse. Eesti tajub olukorda kainelt ning alustab preventiivsõda nii Venemaa kui Saksamaaga. Laidoner kappab läbi Poola (tal oli ju naine poolakas) fritse peksma, Päts kui põline Venemaa-analüütik suunab kahurid itta. Meie kangelased Roo ja Kallaste satuvad idarindele. Kolm nädalat piiratakse Leningradi, pärast linna alistumist liigutakse Moskva suunas. Jõule võtavad sõbrad vastu Ohhoota mere kargel rannal sinimustvalge trikoloori kaitsvas varjus. Külas käib ka jõuluvana, kelleks osutub hoopistükkis rätsepmeister Sammal. Kõik on rõõmsad. Vana-aastaõhtul jõuab nendeni uudis Berliini langemisest ning Eesti vägede võiduparaadist seal. Kuna generalissimus Laidoner on peatamatu, liigub ta erakordse tuhinaga Prantsusmaa ja Suurbritannia peale. Sarja on ilmunud uus tegelane - vana britt Winston Churchill, kes sündmuste sellist pööret oodanud ei olnud ning ilmutab nüüd igal sammul ebakindlust ja otsustusvõimetust.
Sari lõpeb 1949. aastaga. Sõbrad Roo ja Kallaste istuvad oma Florida koloonias palmi all, mekivad pinakolaadat ja jälgivad orje suhkrurooistanduses tööd rügamas.
Küll see kõik toimima hakkab, jälgige aga telekavasid! Meie aga käisime kogu Vabaõhumuuseumi läbi, vaatasime merd (mida Tartus teatavasti pole) ja kui viimaks kõik nähtud, läksime loomaaeda.
Loomaaias olime võrdlemisi põgusalt (tavaliselt kulub seal ikka terve päev). Vaatasime hülgeid, šimpanse, lumeleoparde, ninasarvikut ja elevante (need lojused on ka veel hoolimata külmast sügisest õues). Jakke nägime pimedas. Nad on väga karvased ja suurte sarvedega. Metssigu nägime ka ja pisut teisi elukaid samuti.
Vaat siis! Kunagi asutan ma ise loomaaia. Ma panen sinna igasuguseid loomi elama.
Õhtul jõudsime hilja Tartusse ja olime väga väsinud. Eriti jalad.
Ülistage sõda!
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Reklaamimaks härrasid ja prouasid patsifiste, keda ma halva juhuse läbi pisut tunnen, lisan kõigile imetlemiseks sõjamasinate pompöösse muusika. Filmi autoriks on Margus "Iluaednik", keda ka siin-seal kaadris kohtab.
Ja tea, et see on fckin Malev!
Ja tea, et see on fckin Malev!
Püha Dekadents
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Oo püha allakäik! Sa kasvad ja süvened mitte kuude ega nädalate, vaid juba päevade ja tundidega. Ajuti vaid näitan välja ma väetit kõrkust ning ütlen Sinust lahti, kuid Sinu määratud üherealisel teel ei ole ärakeeramisi ega valikuid. Nõnda pean ikka ja jälle naasma enda valitud rajale. Mis jääb mul üle - kui juba allakäigutee, siis võtkem sellest viimast, sõtkugem gaasipedaali ja keerakem muusika põhja. Ning managem näole hullumeelne irvitus, sest mida veel saab see kõik olla kui mitte hullus.
Näe, juba paistabki tee lõpp. Seinaga.
Kiiruse mahavõtmine praegusel hetkel jäägu nõrkadele.
Näe, juba paistabki tee lõpp. Seinaga.
Kiiruse mahavõtmine praegusel hetkel jäägu nõrkadele.
I'm the life of this land
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Ei saa kuidagi teisiti, kui peab hinge pealt ära ütlema, et Keep of Kalessin on kari üligeeniuseid. Tehes lähemat tutvust nende "Kolossuse"- plaadiga, pidin selles taas kord veenduma.
Kuidas saab muusika nii neetult ilus, kole, võimas, hingemurendav, pimestav, ülev ja meeleheitlikult äge olla?! Ja kõike seda korraga.
My name is equal to that of destruction
My kingdom is built on
(The ruins of) holy demise
The gods are brought down
By the hand of a mortal
My name will spawn legends
I ascend to the skies
Through time and space
We travel dimensions for eternity
We walk the path of the ancients
And leave mortality
Ainult üks reha, mille otsa bläkivennad ikka komistada tavatsevad. Ja see on muusikavideod. Keep of Kalessin on siin paraku järjekordne vasikas pikas reas.
Aga vaadake ise järele. Bassimees suudab siiski väärikust säilitada, aga üldiselt - vähem punnitatud poosetamist, vennad!
Laval näevad asjapulgad siiski väga genekad välja. Selle kinnituseks allpool veel üks tõestusmaterjal. Olen bändi koguni oma islmaga näinud ja kõrvaga kuulnud (ning Tartus lausa), aga või ma siis toona sellest masiivsest heliseinast aru sain, mis kõlaritest tuli! Muidugi ei saanud.
See oli siis, kui Exodus ja Hypocrisy ka kodulinnas käisid.
Kuidas saab muusika nii neetult ilus, kole, võimas, hingemurendav, pimestav, ülev ja meeleheitlikult äge olla?! Ja kõike seda korraga.
My name is equal to that of destruction
My kingdom is built on
(The ruins of) holy demise
The gods are brought down
By the hand of a mortal
My name will spawn legends
I ascend to the skies
Through time and space
We travel dimensions for eternity
We walk the path of the ancients
And leave mortality
Ainult üks reha, mille otsa bläkivennad ikka komistada tavatsevad. Ja see on muusikavideod. Keep of Kalessin on siin paraku järjekordne vasikas pikas reas.
Aga vaadake ise järele. Bassimees suudab siiski väärikust säilitada, aga üldiselt - vähem punnitatud poosetamist, vennad!
Laval näevad asjapulgad siiski väga genekad välja. Selle kinnituseks allpool veel üks tõestusmaterjal. Olen bändi koguni oma islmaga näinud ja kõrvaga kuulnud (ning Tartus lausa), aga või ma siis toona sellest masiivsest heliseinast aru sain, mis kõlaritest tuli! Muidugi ei saanud.
See oli siis, kui Exodus ja Hypocrisy ka kodulinnas käisid.
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Päikeseloojangu purpurkollakasoranž valgus paistis unenäoilma saartele, mis siit, kaugelt vaadatuna tunduvad pilvedena. Oli külm. Sügisel on sageli külm, ja tuuline ka. Taamal kasvavate remmelgate oksad liikusid ses tuules. Tuules oli tunda vere lõhna. See tuli neist koledatest haavadest, mis maaslamajate kehadele löödud.
Need oli tõesti koledad haavad ja nad veritsesid veel. Maaslamajad olid veel elus. Mõnda aega.
Mis oleks, kui see kõik oleks juhtunud päriselt.
Võib-olla juhtuski.
Need oli tõesti koledad haavad ja nad veritsesid veel. Maaslamajad olid veel elus. Mõnda aega.
Mis oleks, kui see kõik oleks juhtunud päriselt.
Võib-olla juhtuski.
Vareste riid
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
On sügis ja tuuline õdagupime
Vihmagi tibab või puhuti valab
Väljas nüüd hulgub vaid eksinud hing,
Hiline mööduja, unetu olend
Puuvõras und pole hämaraloomadel
Lärm tõuseb lendu kui tiibadel viid´
Ehmatab tondina pelglikke lapsi
Kõrgel käib pidu - see vareste riid
Vihmagi tibab või puhuti valab
Väljas nüüd hulgub vaid eksinud hing,
Hiline mööduja, unetu olend
Puuvõras und pole hämaraloomadel
Lärm tõuseb lendu kui tiibadel viid´
Ehmatab tondina pelglikke lapsi
Kõrgel käib pidu - see vareste riid
Oh kui sa ainult teaks...
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Ja kui kunagi...
teadsin ilusaid sõnu
kauneid lauseid kokku seadsin
See kadunud kui merevaht
(...see kadunud kui merevaht...)
Sest alanud on verejaht
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Kunagi, kui hirmsad nälg ja katk veel noored olid, siis mängisid nad peitust, kulli ja keksu. Metsas jooksid nad ringi, otsisid linnupesi ja turnisid puude otsas, kuni alla kukkusid. Siis said nälg ja katk suurteks ja hakkasid mõistliku inimese elu elama.
Aga mälestused, kallikesed, mälestused jäävad...
Aga mälestused, kallikesed, mälestused jäävad...
Roadkill Extravaganza
Ütles
unelendaja
arvamist
(1)
Heihopsti lepatriinud! Täna tahan ma rääkida teile sellest, kuidas vokaal-instrumentaalansambel ,,Langenu“ käis kaugel maal tükke tegemas.
Maaks oli Kuramaa, mis on see sarve moodi tükk Lätist ja linnaks padakonnade city Liepāja, mis asub mere ääres ja on üks lätlaste suuremaid asulaid. Et meie mees Hardcoori vallas, Riho, omas tutvusi, siis langes Langenule sülle õnn mängida koos Eesti teenekate HC-bändide Lahesõja ja NMR-ga Liepāja peenes klubis, millel nimeks „FONTAINE PALACE“ reedel, 10. oktoobril 2008. Üritusele oli keegi mõtelnud nimeks "Pedal to the metal."
Mis seal ikka! Et lood olid selged ja sõnad (pmst) peas, ega´s muud kui minekut. Reede hommik oli reserveeritud igasuguste tähtsate ettevalmistuste tegemiseks, aga sellesse tekkis sisse kerge nihe, kuna meie trummar, kes on puhtjuhuslikult ka minu vend, nimega Koljat (tuletatud isikunimest „Kolja“), soovis, et ma tal pea nulliks teeksin. Pügasin siis teda mehemoodi, aga õige on vanasõna, et ,,palju kisa, vähe villu“. Sest saak oli oodatust kehvem, võib-olla Peetri juuste niigi ikalduslikust mõõdust. See tehtud, korjasin susliku kombel linnast vajalikku kraami kokku ning võtsime Rihoga tema ema lahkelt annetatud sõidumasina. Korjasime kõik Langenu hävituspataljonlased kokku, suskasime pillid pagassi ning jäime Lõunakeskuse parklasse ootama, kuni mikrobuss Lahesõja ja NMR-ga kohale jõudis.
Kuna neil oli bussis rohkem ruumi ja palju õlut, aga meil oli Baltikumi kaart, sõitsime ees minema. Ütlen etteruttavalt – sõit Tartust Liepājasse võttis meil aega 7 h ja
Läti liiklus on Eesti omast hullem. Jõudes veel enne Volmarit mingise teeremondi juurde, kus valgusfoori ettekirjutusel vaid üks sõidurida korraga sõita sai, nägime oma suureks imestuseks, et V6 (ehk kuuevarbalised) sõitsid uljalt edasi ka siis, kui parajasti punane tuli põles. Kuidas teised ees, nõnda meie järel. Panime Slipknoti mängima ja mossisime nii, et auto kaasa põrus. Tagumistel mikrobussi omadel oli seda imet vist päris naljakas vaadata. Ahjaa, ja pärast ühte peatust tahtis Robert ära sõita, aga Peeter oli ainult pooleldi autosse jõudnud pugeda (tema 3-meetri pikkuse keha kohta pole see naljaasi) ja pidi peaaegu ülejäänud tee, ca
Ma ei valeta sugugi, kui ütlen, et teekond oli raske. Õnneks vanad liiminuusutajad, nagu me oleme, ei jäänud selle pärast veel jänni. Andsime Robertile piitsa juurde ja ütlesime, et kui me peaksime soundchecki hiljaks jääma, siis enam koju ei saagi. Never ever never! Soundchecki jäime me hiljaks, aga peene ööklubi nimega FONTAINE PALACE leidsime Padakonnade linnast kohe üles. Vaatasime, mis edasi juhtuma hakkab.
Edasi oli kõigepealt nii, et lätlastel oli vist natuke ebaselgeks jäänud Langenu-ansambli olemus, kuna ühegi õhtukava-tahvli peal meie nime kirjutatud polnud. Aga see oli pisiasi, mis kohe parandatud sai ja taas kord ette rutates võin mainida, et me ikka esinesime. Soundcheck hakkas ka tükk aega peale kohalejõudmist ning kuna Langenu oli kavas esimene, siis saime heli kallale asuda viimasena. Lava oli igavesti kõrge ja suur. Lavaheli keeramiseks olin enne välja printinud spetsiaalse õpetuse, aga jõudsime me jee seda enne läbi lugeda. Jäime siis hea õnne peale lootma ja ega hullu polnudki.
Edasi tulid pikad tunnid ootamist, sest kuulu järgi pidime me alustama alles kell 12 öösel, mis minul on tavaliselt uneaeg ja ma reeglina siis ei esine. Tahtsin juba hakata õudset lamenti lööma, sest ma olen ju ikkagi rahvusvaheliselt tunnustatud staar, teate, aga siis lähenesid turvad ja minu protestiloosungid närbusid juba kurgus.
Vahepeal lasti kuršid ka tuppa sisse. Neid oli seal küll igasuguseid – vanu lõngasid ja rüblikutest emosid, skinnheede (vähemalt üks + Koljat) ja rastapunkareid ja beibesid jne jne. Jah, öeldakse, et issanda loomaaed on kirju ja seda ta oligi. Mingi deejott mängis muusikat, alguses niisama tilulilu, aja jooksul aga üha rohkem kitarrisemat mussi. Rahvas tantsis.
Siis sai kell lõpuks 12 ja Langenu ronis lavale, pani pillid juhtmete otsa ja mina ütlesin, et oleme mõne minuti pärast tagasi. Mõne minuti pärast oli Margus oma sündi kukil ja klimberdas seda väheke ja siis tulid Koljat, Viha ja Riho (aka Arütmia. Meil on kõigil omad kurjad lavanimed) ning hakkasid ka mängima sulnist ballaadi, millel nimeks ,,Kaevurid“. Siis tulin mina kohale ja nägin, et rahvast on õige rohkelt lava ees. See mõjus saatuslikult, sest ma ei ole eales varem nii supertsaari mänginud kui sel üritusel. Oh õõva! Trumm ei olnudki nagu trumm, vaid nagu mingisugune automootor, kitarrid kärisesid ja jummel – ma kuulsin isegi sünti, oma häälest mikrofonis rääkimata! Selline lugu võttis küll nutuvõru suiele, aga mis parata – sõu must go on! Setlist oli ise järgnev:
- Kaevurid
- Silmitu ilmutis
- Langetõbi
- Meie haigla
- Testosterooni üledoos
- Süäme man
Lava polnud ikkagi nii avar, et me oleksime kõik (trumm välja arvata, sest kes see skinheade ikka lava etteossa laseb, nad rikuksid kõik ära) ühte ritta ära mahtunud. Sestap pidi Robert oma bassiga kuskile tahapoole jääma ja sai vaid korraks ette tulla, aga ta mängis sellepeale, et ta on ventilaator.
„We are Langenu, meaning the Fallen One from Tartu, Estõunia!!! You are fucking great!“
Higi ja maeiteamida lendas liitrite kaupa, keegi rahva seast ajas õlle peaaegu Marguse juhtmete peale, mina enda pilli liiga palju ei kuulnud, häält aga küll, Viha oli helikopter, Riho astus mingi võõra krunchi peale – korraks – ja Koljatil lendasid piip ja prillid. Mängisime oma black/thrash/whatever-lood ära, panime kodinad kokku ja saime rahus puhata. Siis läks peale Lahesõda ja mängis väga ägedalt agressiivset HC-d. NMR-i nägime me ainult poolikult – kuna kell hakkas juba kahelt kolmele kiskuma ja
Ja siis peab enne ära mainima veel need gruupid, kes algul Rihole ja siis veel mõnele Langenule, mulle kaasa arvatud, üsna otseselt, ehkki kaudsel moel, külge lõid. Oleks me olnud Satyricon ja Opel sedaani asemel tuuribuss, oleks olnud selge, mis juhtuma hakkab, aga et nad olid vist alaealised ja natuke nagu purjus või nii, siis ei juhtunud muud miskit, kui et ma üritasin ühel neist saapal kontsa küljest murda, aga ma olin väeti ja jäin seetõttu häbisse. Aga Riho ka ei saanud. Tõmbasime kõrvad lidusse ja sõitsime minema.
Esimesed
Koju jõudsime hommikul 9 paiku. Roadkill (Buttkill) Extravaganza oli sooritatud.
Metsmurakate Leegion
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Paksus metsas elasid kord karu, jänes, seenemikk, prussak ja mutionu. Looduse seadused ja djungli tavad keelasid ja käskisid, poosid ja lasid neid alati, kui võimalus vähegi tekkis. Ühesõnaga, tegemist on just sedasorti maailmaga, mis pakub huvi Rein Maranile, Fred Jüssile või nässonal zoograafikule.
Aga meie sellest ei räägi.
Ei. Sest tahaksin teile rääkida hoopis nendest sellidest, kes ennemalt algkoolis patsifismitundide ajal
magasid või koolimaja taga suitsu tegid. Sestap ei saanudki nad, õnnetud hinged, teada, et praegu elame me õnnelikul rahuajal ning ehkki pahad terroristid mägedes riidu kisuvad, ei peaks meie sellest hoolimata laskma rahuideel raisku minna.
Ja mida need tsurad, ühiskonna servaalade asukad, tegid? Rahuidee läks nende hoolitsuse all mädanema, närbus ja kidus, kuni valmis oligi. Eks siis võeti asemele püssid ja poisid putkasid metsa. Sinna, kus muidu elasid karu ja teised looduse äpardused.
Tõesti, sõbrad, mets peab igasugust rämpsu kannatama!
Ma ei tahaks siinjuures välja öelda nende tüüpide pärisnimesid, ehkki ma halva juhuse tahtel neid võib-olla põgusalt tunnen. Ütleme lihtsalt, et nende juhid olid mõrtsuklik hiiglasekasvu inimsööja, keda seetõttu kutsuti Taavet, ning Graafik, äpardunud kunstnik, kelle saavutused sõjakunstis olid küll (õnneks) varjatud, kuid see-eest ehmatavalt ekspressiivsed. Selles terrorirakukeses pesitsesid veel relvafanaatik Xerox, silmakirjalik pühamees Calvin, paadunud sõjard Tarvas ja veel mõned, keda ma lähemalt ei tea ning ausalt öeldes ei tahagi väga teada. Olles seal metsas välja kuulutanud sõjaseisukorra, ütlesid need vastalised end olevat metsavennad ja kuulutasid oma "organisatsiooni" nimeks Metsmurakate Leegion. Oma staabiks ehk punkriks kaevasid nad endile kuusejuure alla uru, mis oli küll kõike muud kui "eluruum tal sügaval".
Noh, kui nüüd kõik tehtud oli, egas siis muud kui sõjaks! Kannatades paranoilise ufofoobia all ning põdedes kroonilist lööbelist skisofreeniat, uskus Graafik, et maaväline rass planeedilt "Mikron" on vallutanud Maa ning orjastanud või tapnud inimkonna. Tal õnnestus selles veenda ka teisi (kuna erilise mõttetööga ei hiilanud neistkeegi) ning ühiste jõupunnituste tulemusel töötati välja generaalplaan, et planeet kurjade ufokate küüsist vabastada. Metsa eksinud seenelised võeti pantvangi, neid piinati, kuulati üle, piinati pulli pärast veel, vabastati petteks, võeti uuesti kinni jne. Nimelt uskus Graafik, et seenelised on tegelikult õelad ufokad, kes viimaseid vabadusvõitlejaid jälitavad. Kasutades valenime Richard Sarriste, tungis Graafik koos abilistega korduvalt ka linnaruumi, näpates isakodu keldrist moosi ja tehes muud heroilist.
Novat, juhtus nii, nagu pidigi juhtuma. Pärast arvukaid kaebusi politseisse, oli viimane sunnitud metsad läbi kammima. "Metsmurakate Leegion" nägi selles kahtlemata vaid järjekordset marslaste offensiivi ning alustas vastuoperatsiooniga. Taavet andis tina ja tinamiiti, Calvin tegi viimse võidmise ning siis alles läks lahti! Kes roomas nagu uss, kes ronis puude võras, kes tegi sookure häält. Võlgu ei jäänud keegi! Kamoflaaski oli omal kohal: osad mässisid end mägranahksetesse vammustesse, teised jälle maskeerusid metsisekukkedeks, kolmandad tegid näo, et neid pole siin. Politseireid oli juba eos määratud läbikukkumisele.
Homme lähen viin poistele vanglasse šokolaadi ja vahvlit.
Aga meie sellest ei räägi.
Ei. Sest tahaksin teile rääkida hoopis nendest sellidest, kes ennemalt algkoolis patsifismitundide ajal
magasid või koolimaja taga suitsu tegid. Sestap ei saanudki nad, õnnetud hinged, teada, et praegu elame me õnnelikul rahuajal ning ehkki pahad terroristid mägedes riidu kisuvad, ei peaks meie sellest hoolimata laskma rahuideel raisku minna.
Ja mida need tsurad, ühiskonna servaalade asukad, tegid? Rahuidee läks nende hoolitsuse all mädanema, närbus ja kidus, kuni valmis oligi. Eks siis võeti asemele püssid ja poisid putkasid metsa. Sinna, kus muidu elasid karu ja teised looduse äpardused.
Tõesti, sõbrad, mets peab igasugust rämpsu kannatama!
Ma ei tahaks siinjuures välja öelda nende tüüpide pärisnimesid, ehkki ma halva juhuse tahtel neid võib-olla põgusalt tunnen. Ütleme lihtsalt, et nende juhid olid mõrtsuklik hiiglasekasvu inimsööja, keda seetõttu kutsuti Taavet, ning Graafik, äpardunud kunstnik, kelle saavutused sõjakunstis olid küll (õnneks) varjatud, kuid see-eest ehmatavalt ekspressiivsed. Selles terrorirakukeses pesitsesid veel relvafanaatik Xerox, silmakirjalik pühamees Calvin, paadunud sõjard Tarvas ja veel mõned, keda ma lähemalt ei tea ning ausalt öeldes ei tahagi väga teada. Olles seal metsas välja kuulutanud sõjaseisukorra, ütlesid need vastalised end olevat metsavennad ja kuulutasid oma "organisatsiooni" nimeks Metsmurakate Leegion. Oma staabiks ehk punkriks kaevasid nad endile kuusejuure alla uru, mis oli küll kõike muud kui "eluruum tal sügaval".
Noh, kui nüüd kõik tehtud oli, egas siis muud kui sõjaks! Kannatades paranoilise ufofoobia all ning põdedes kroonilist lööbelist skisofreeniat, uskus Graafik, et maaväline rass planeedilt "Mikron" on vallutanud Maa ning orjastanud või tapnud inimkonna. Tal õnnestus selles veenda ka teisi (kuna erilise mõttetööga ei hiilanud neistkeegi) ning ühiste jõupunnituste tulemusel töötati välja generaalplaan, et planeet kurjade ufokate küüsist vabastada. Metsa eksinud seenelised võeti pantvangi, neid piinati, kuulati üle, piinati pulli pärast veel, vabastati petteks, võeti uuesti kinni jne. Nimelt uskus Graafik, et seenelised on tegelikult õelad ufokad, kes viimaseid vabadusvõitlejaid jälitavad. Kasutades valenime Richard Sarriste, tungis Graafik koos abilistega korduvalt ka linnaruumi, näpates isakodu keldrist moosi ja tehes muud heroilist.
Novat, juhtus nii, nagu pidigi juhtuma. Pärast arvukaid kaebusi politseisse, oli viimane sunnitud metsad läbi kammima. "Metsmurakate Leegion" nägi selles kahtlemata vaid järjekordset marslaste offensiivi ning alustas vastuoperatsiooniga. Taavet andis tina ja tinamiiti, Calvin tegi viimse võidmise ning siis alles läks lahti! Kes roomas nagu uss, kes ronis puude võras, kes tegi sookure häält. Võlgu ei jäänud keegi! Kamoflaaski oli omal kohal: osad mässisid end mägranahksetesse vammustesse, teised jälle maskeerusid metsisekukkedeks, kolmandad tegid näo, et neid pole siin. Politseireid oli juba eos määratud läbikukkumisele.
Homme lähen viin poistele vanglasse šokolaadi ja vahvlit.
alustuseks
Ütles
unelendaja
arvamist
(
2
)
Tere!
Minu blogitegemisel puudub tõsiseltvõetav ja ainuõige põhjus. Sellest hoolimata tunnen, et minu püha kohus on teile levitada oma mürgise mõttemaailma sünnitisi. Just nii, lõppude lõpuks kuulub kunst ju rahvale, ükskõik, mida püüavad kriitikud väita.
Alustuseks anname sõna aga vanameistritele muusikalisest kollektiivist "Mayhem" ning kuulame, mida neil meile õige öelda on.
ANTI
Spawn of Annunaki, crossbreed make war
Make war with the universe death of the planet
Fall of an aeon
The great work of ages
The acid of sorcery
Deluded versions of revelations
The symbols repulse
Whatever done equals zero
Times nothing
Completing the control of emptiness
Enter the external lights
The conversed tubes to the surface and beyond
Detraction of outer space
Nemesis of genesis
Minu blogitegemisel puudub tõsiseltvõetav ja ainuõige põhjus. Sellest hoolimata tunnen, et minu püha kohus on teile levitada oma mürgise mõttemaailma sünnitisi. Just nii, lõppude lõpuks kuulub kunst ju rahvale, ükskõik, mida püüavad kriitikud väita.
Alustuseks anname sõna aga vanameistritele muusikalisest kollektiivist "Mayhem" ning kuulame, mida neil meile õige öelda on.
ANTI
Spawn of Annunaki, crossbreed make war
Make war with the universe death of the planet
Fall of an aeon
The great work of ages
The acid of sorcery
Deluded versions of revelations
The symbols repulse
Whatever done equals zero
Times nothing
Completing the control of emptiness
Enter the external lights
The conversed tubes to the surface and beyond
Detraction of outer space
Nemesis of genesis
Subscribe to:
Posts
(
Atom
)