Misantropoloogia

Paistab, et inimkond on suhteliselt mõttetu nähtus.


Samas näen, et lahendusi on siin vähevõitu ning nendestki vaid üks reaalselt toimiv.

Eks näis, mis sellest saama hakkab.

rumalrahutus

Unelendaja, sa tule
siis kui
taamal mäed ja orud
taevataustal joonistuvad

Laota tiivad, lausu sõnad
Tröösti too ja rahumeelt
Maandu minu kõrvale

Unelendaja, sa kingi
mullegi
paar tiibu
samasuguseid ja suuri

Vastu annan rinnakorvist
südame, mis must ja kõva
kivist tehtud tükikese

Ma ei suuda siia jääda
kauemaks
Ma tahan ära,
alatiseks minema

Selles ilmas pole
minu tarbeks
ühtki maailma
Siin on kole

Sellepärast lähen ära
Siis kui aeg on käes
Peagi
Varsti, ei, nüüd kohe

Tagasigi ma ei vaataks

Misantroopiline paduvihm

Kas keegi küsis maailmalt, kui ta siia ilma tuli? Ei, sellised asjad ei tule ju pähegi. Aga mis te arvate, kas maailmal on meid vaja? Igat viimast kui inimesenatukest? Kas või ühtegi? Ja kui on, siis milleks?

Milleks on inimesed üldse kasulikud? Meile on antud võimalus kasutada mõistust ning me viskame selle anni, mida ise nii väga ülistada tavatseme, lihtsalt prügikasti ning laseme rumalusel võidutseda. Või kui öeldakse, et ka vigade tegemine on inimlik, siis miks peaksin ma üldse vaevuma neist hoiduda? Ma olen ju tavaline inimene, kõdunev ja allakäiv, kõigi teiste kombel juba ammu kaotanud selle jumaliku sädeme, mis meile kunagi kaasa anti.

Või kas see headus, mida inimesed teevad, suudab üles kaaluda kogu kurjuse, kahju ja madaluse, mille autoriks on samuti inimkond? Vaevalt. Meie kõige mõistlikum tegu oleks väljasuremine, kadumine sellelt planeedilt. Sest muidu toodame me lihtsalt lõputult inimlikku nõmedust, lausrumalust ja pettumust oma tegelikus olemuses. Ikka ja jälle.

Head väljasuremist kõigile!

Veidi inspiratsiooni

1:15 pealt algab tohutult võimas riff.

Northern Dead on the Stage

Neljapäeva õhtu saab olema mõnevõrra eriline päev siin hallis jõulueelses argielus. Miks? Aga nimelt sellepärast, et siis näeb kogu maailm esmakordselt põhjamaist black-metal acti "Northern". Üritust ennast on reklaamitud nõnda:

LOTE JA MAJANDUSTEADUSKONNA VENNASTUMINE
10. detsemberil algusega kell 23.00
CLUB ILLUSION -
MUUTUB ÜHEKS ÕHTUKS LOTE-JA MAJANDUSTEADUSKONNA PARIMAKS PEATUSKOHAKS.

*Rahvast hullutavad bändid The Charis, Concretreat ja Northern ning plaate keerutab DJ Kilgas.
*ÕHTU JOOKSUL PEETAKSE TUTVUMIS-JA VÕISTLUSMÄNGE. VÕITJATELE KUULUVAD ÜLLATUSAUHINNAD.
*VAADIÕLU JA – SIIDER 25KR, TÄIENDAVALT NÄDALA ALKOHOLIKAMPAANIA
* KLUBISSE JÕUAB ROHKEARVULINE VÄRVIKIREV TUDENGISELTSKOND!

PILETID : EELMÜÜGIST 50.-/ KOHAPEAL 75.-

PANGAÜLEKANDEGA : LAURI LEINUS SEB ** 10010196808015 ( LISADA OMA NIMI, ERIALA JA KURSUS )- nt. Paavo Järi, Keskkonnatehnoloogia 1
PILETID TULEVAD MÜÜGILE JÄRGMISE NÄDALA ALGUSEST VANEMUISE 46 FUAJEES JA MAJANDUSTEADUSKONNA KOHVIKUS

Olgu üritusega iseenesest kuidas on, ent teenekas black-metal act Northern vajaks siinkohal küll lähemat tutvustust.

Põhjamaine külm, kalk ja inimvaenulik black-metal grupeering Northern asutati 2006. aasta lõpus, mil kaks Norra pimeduseskenes staažikat meest Satir ja Frog ühendasid oma jõud, et viia juba tükk aega stagnatsioonis virelenud black-metal sinna, kuhu ta õigupoolest kuulub - muusika ja misantroopia eliitringkondadesse. Ehkki "muusika", mida vastne bänd nimega Northern (viitamaks meeste pühendumisele põhjamaise looduse vägevusse) keevitas, oli järjekordne tuim tampimine kližeede kõrbestunud karjamaal, saavutas nende 2006. aasta lõpul ilmunud debüütalbum "Abysmal Winter Purity" kohalikus nanoskenes kultusplaadi staatuse. Lood "Werewolf" ja "Longboat Rideth Warfathers" muutusid hitiks hetkel, kui nad välja mõeldi. Satir ja Frog olid tuntud kindlate põhimõtete ja väärtushinnangute poolest (mh pärineb nendelt ka Northerni moto "No keyboards! No bass!"). Bänd jätkas esikalbumiga rajatud tõusuteed: 2007. aastal ilmusid singel "Once upon a Time" (tänapäeval kollektsionääride ihaldusobjektiks muutunud salvestis, kuna algmaterjalid on teadmata kadunud) ja EP "Black King Menes". Viimane tähistas uut etappi bändi elus ning seda lausa mitmel moel. Esiteks oli see esimene, kus osales uue liikmena värvatud Shamotth (basskitarr ja klahvpillid), teiseks laiendas bänd temaatikat, saades inspiratsiooni seekord Antiikmaailma tumedamast poolest. Siitki võrsus rida hitte nagu "The Ancient Battle of Kadesh", "Satanic God Thoth" ja "Black King Menes". Selle järel võttis bänd veidi aja maha ning liikmed tegelesid erinevate sooloprojektidega. Kuid juba õige varsti üllatati austajaid teise kauamängivaga "Inno a Itti" (vms), kus oli kuulda juba EP-l alguse saanud eksperimente pillimängutehnika vallas. Northerni seni viimane üllitis on split Gorgorothothothiga (mille nime ma parima tahtmise korralgi meenutada ei suuda). Samas liiguvad ringkondades kahinad, et bänd on nõuks võtnud kirjutada uut materjali...

Ning nüüd, 2009. aasta detsembris on aeg Northern lavale sammõunida ja Kuri Põhjala vallutab taas kord maailma!

Ilus elu

Nonõnda!

Siin metsas käib elu ikka vanamoodi. Padrikust kostuvad aeg-ajalt heledad püssipauguplaksatused, sest ulukid peavad surema. Koduteel võib kraavis kohata lagunevate kadrisantide elutuid tompusid, õnnelikke rebaseid ja vareseid. Hilja novembris on siin, Maal, elu üldiselt hea, sest süüa on tekkinud ühtäkki kole palju.

Yeah, kooljakuu oli ikka mõnus küll. Aga praegu on juba detsember ning varsti on kogu Maa kaetud ilusa pehme porivaibaga.

Hirm

Ühtäkki ma mõistsin, et tema, kes ta oli suur ja võimas ning käitunud seetõttu karistamatult otsekui mõni jumal, tegelikult kardab. See oligi hirm. Hirm, mis hiilib tasakesi une pealt ligi, hirm, mis tabab kõige suvalisematel hetkedel, hirm, mis ei taha enam lahkuda, kui juba kord külge on hakanud. Ta kardab, kuigi ei ütle seda eales välja. Ta ei saa seda välja öelda, sest siis saaksidki kõik tema hirmud tõelisuseks. Siis oleks ta äkitselt nõrk, väeti kui sülelaps, just nagu linnupoeg, kes on sattunud sipelgapessa.

Jah, ta tõesti kardab oma kaaslasi, kes on ise pisikesed nagu sipelgad ning ei suudaks ju tegelikult kuigi palju. Sellepärast pöörabki ta neile nii suurt tähelepanu, laimates ja mustades neid seal, kus aga saab. Tegelikult on ta neile omajagu võlgu. Vahest isegi rohkem kui keegi teinegi kunagi varem olnud on. See on suur asi ning ehkki ta püüab teha nägu, nagu poleks mingit võlga kunagi olnudki, rõhub see teda iga jumala päev. Seda on neetult raske taluda, iga päev on piinav ja valus, kuid ta püüab välja kannatada, sest teab, et tegelikult peaks teda ootama selline põrgu, milletaolist pole isegi fantaasiarikkaimad keskaja müstikud ette kujutanud. Ta teab hästi – oo jaa, väga hästi – et tema tegusid pole unustatud. Kuid millele ta paraku pole eriti pihta saanud, on see, et iga päev salgamist ning musta valgeks rääkimist lihtsalt kogub intressi. See koorem kasvab tasapisi, iva iva haaval ja ühel heal päeval saab mõõt täis.

Sellepärast ta siis kardab. Vihkab oma tegude vilju, kuid püüab kangekaelse jõnglase kombel sellegipoolest oma tegusid õigustada ja kiita, vajadusel umbusklikke rusikaga ähvardades. Kardab oma ohvreid, nende valu ja küsimusi täis pilke, millesse ta vaadata ei suuda, sest needki valmistavad kibedat valu. Ka siis, kui neid parajasti kohal pole, öösiti unenägudes, päeval juhuslike varjudena. Aga kes on endale vabast tahtest korjanud kogu maailma valu, enamgi veel, kes on vabast tahtest usina meistrina sepistanud valu, see peab seda taluma. Ning peab kartma senimaani, kuni pole leppinud selle tegeliku põhjusega. Või siis senimaani, kuni ta pannakse leppima selle tegeliku põhjusega. Ja see aeg pole üldse teab kui kaugel. Mitte inimpõlvegi.

Keegi pole ju unustanud. Ka ta ise mitte, isegi kui ta väga tahaks.

Back in Business

Eileõhtune pralle oli väga kõva. Esitlesime oma miniplaati ja tegime kõvasti mürglit. Hea tunne on jälle tükiks ajaks.

Nii et üleskutse kõigile - hankige Langenu plaat "Silmitu ilmutis".

Kohe!

Meeldejäävatest seikadest peaksin välja tooma märksõnad:

Margusel läks hääl nii ära, et ainult kähises, kui helimehelt monitori kitarri juurde küsis.

Peetril õnnestus taas trummikomplektist jagu saada. Seekord edukamaltki kui Tallinnas.

Everfade'i Siimar oli lõbusalt täis. Teda oli lausa tore jälgida.

Möll majore!

9

Kunagi tükk aega tagasi viis Riina mu täiesti võõrast filmi vaatama. Film oli hea.

Tiivad

"Luba, ma kasutan pisut su tiibu!"
"Mida sa nendega teed? Sa tead, need pole minu tiivad."
"Kust sa said need?"
"Varastasin. Käed ja jalad olid ju varem küljes."
"Aga siis ei tohiks sul neist kahju olla, kui ma korraks võtan."

Ei oleks tohtinud muidugi, aga ikka oli kahju. Kallid asjad, kus neid niisama saab. Tänapäeval selliseid üldse ei tehta enam, noori meistreid pole ning vanad on kas ise minema lennanud või seniilseks ja jõuetuks jäänud, nende tööaastad olid möödas. Üks paar korralikke tiibu maksab tänapäeval väga palju. Ning raha nende eest ei küsita, seda pahna võid lehmale külje alla visata. Paraku polnud ma kuigi kursis tiibade täpse hinnaga, kuna mina olin need täiesti kõigi seaduste vastaselt endale saanud varguse läbi. Tabamise korral ootas mind tõenäoliselt käte ja jalgade otsast raiumine - niipaljukest ma nende tiibade õiget omanikku arvasin tundvat. Olin ma ju tõesti ränga kuriteo korda saatnud ning ei teadnud sedagi, kas ma saan üldse kunagi võimaluse oma tegu kuidagi heastada. Ühesõnaga olin ma oma elu ja hinge täielikult panti pannud. Enda jaoks oli mul muidugi vabandus olemas, aga kas ka teistele, selle kohta pidi vastust andma aeg.

Aga muidugi oli ajal endal sellest vastusest võrdlemisi ükskõik. Oma närve pidin hirmus kulutama ikkagi mina, mitte aeg. Nii et ajal oli selle kiire asjaga aega...

"Ma ei saa sulle neid tiibu anda. Muidu võtad selle kuriteo enda peale."
"Kes see siis ikka teada saab. Ma nii pimedas tasakesi teen mõne tiiru."
"Saadakse teada, kindlalt saadakse. Nad saavad kõik teada. Nad ongi kõik. Siis oled kaelani sees ja keegi ei saa sind enam aidata."
"Aga sina?"
"Mind ei saa ka keegi aidata. Olengi juba endale õnnetuse kaela tõmmanud. Nüüd pole enam midagi muud."
"Ma ei tea, kellest neist sa räägid. Kes saavad teada?"
"Ma ei tea neid isegi, aga nende eest ei saa põgeneda. Pole mõtetki proovida. Aga las see nüüd olla... Nende tiibadega niisama tiire ei tehtagi."

Vanad meistrid olid olnud kanged kui raudkivid, nad mõistsid teha selliseid tiibu, et nendega sai isegi sinna lennata, kuhu muul viisil ei pääsenud. Sellepärast arvasid paljud - hämmastavalt paljud - , et neid kohti polegi olemas, et kõik on vaid fantaasia vili ja kuutõbiste sonimine. Või sonimine?! Ühelgi nii väitjatest ei ole olnud taolisi tiibu. Nad pole neid tiibu näinudki, aga järeldusi tegema on kanged kõik.

Aga ega see mind väga ei üllatagi, kui aus olla. Neid tiibu on praegu tõesti vähe ja kunagised raudkivikanged meistrimehed on pehkinud nagu kõverad kännujuured. Ega nemad enam ei tee ja õppidasoovijaid ka pole. Siis need tiivad lendavad ühel heal päeval ka ise oma valmistajate järel ära ning enam ühtegi ei jää siiailma. Ehkki välisilme poolest jäi mulje, et mis see sihukeste tegemine siis ikka ära ei ole. Vaja ainult hunnik sulgi ja need omavahel kokku siduda, nii et jääks enam-vähem normaalne tiibade välimus.

Selles peituski tiibade varjatud olemus. Niisama sulgede kokkusobitamine oleks andnud parimal juhul väga hea tiibade koopia, aga lennuvõimet – pealegi nii võimast, et oleks võinud kas või päikeseloojangu sisse purjetada – nad ometi poleks andnud. Ei, igasugused katsed selliste väetite tiivanukkidega lennata võisid väga traagiliselt lõppeda.

NENDESSE tiibadesse oli lisaks heale käsitööle sisse pandud hool, armastus ja tükike väga vanast teadmisest.

Ning kui mõtlema hakata
Oled kui lendav täht
Üksi, nii üksi
Kes küll järgi sull’ jõuaks
Lõpuks ikka ma maha jään
Ja su silmistki lasen
Sest väsin
Mul pole su hoogu

Ja mu väeti kaduva mälugi nõrkeb
Ilmaruumis muutub tolmuks veel üks väikene kosmos

* * *

Kui mul neile sõnadele veel viis ka kuidagi meelde jääks, kuni mõne pilli juurde pääsen, siis saaks sellest päris hea loo. (3 duuri, blastbiit ja üks taustameloodia). E, Dis, C. On vist? Helistik võib midagi muud ka olla. Taustaviis läheb niikuinii meelest, millest on muidugi kahju, sest see annab tuimale tampimisele õhulise kandvuse. Eks tuleb õigel ajal midagi muud ja paremat.
Hakkabki juba meelest minema.

Torm hakkab tõusma

Lõunast on oodata midagi pahaendelist.

All Shall Fall

Kui keegi oskab öelda, kuidas ma saaksin ennast registreerida ametlikult Blashyrkhi kodanikuks, siis oleksin ma ääretult tänulik.



Sest et Immortali uus plaat, mida väga-väga paljud lootust kaotamata tervelt 8 aastat ootasid, on nõnda hea, et ma ei tea mis. Nüüd tuleb veel plaadi minu kätte jõudmine kuidagimoodi välja kannatada.

Kuhu kadusid mu noorus ja südameveri

Vahepeal läks täitsa meelest, et...













Lugege läbi ja saage targaks

Kas sina pole kunagi mõelnud, et...

Külmade ilmade pärast
Kalkide hingede eest
Vahel ei leiagi rahu
Siinpoolsest maailmast
Vahel on pääseteid ainult
Üksainumas olemas
Vahel viib tallatud rada
Eemale lootustest

Teine hõim, olge te terved!
Külalislahkuse eest
Tänan ja soovin teil jätku
Enesetoitmise teel
Nüüd olen mujalgi juba
Veidi vaid maha must jäi
Lähen ja susi mind söögu
Tuleks kui tagasi veel

See Tallinna linn on ikka üks rahvaste paabel. Mina, kes ma seal põhimõtteliselt esimest korda elus käisin, arvan küll nii.
Bazaar.

Minek

Neli päeva pärast Maarjapäeva läks Anti aga Tartu linnast ära ning liikus palju põhja poole, kuni lõpuks vast isegi meri oleks vastu tulnud, kuid pööras siiski tükk maad enne suurde metsa ära ning jäigi sinna, otsekui oleks ta sõja eest peitu varjunud. Ja nõnda siis ei teadnud keegi tükk aega temast mitte midagi.

Alles mõne aja hakkasid taas tulema teated, et teda olla siin või seal Tartu tänavail nähtud. Siiski jäid üksikud tähelepanekud harvadeks ning võis arvata, et tegemist on mõneti juhukülalisega.

Ainult Anti ise teadis seal pimedas metsas, kus ta pidi maid ja kuid jagama oravate, rebaste ja kährikutega, kus ta on või mis ta teeb.

Shiva interfere

Mõtte salasoppidest

Hullumeelselt hea kombinatsioon muusikast ja pildist.



(Lõpp on miskipärast mingi muu lugu, aga see ei sega eriti)

...

Left to blame
Left in shame
A future laid in ruins
Left to blame
Left in shame
A future left to hate

A scapegoat for all sins committed
An icon for all that is evil
Lords of victory compose the history
An illusion of truth is created

A punishment beyond the consequence of the crime
All protests swept aside
With no change for appeal or new evidence for revealed
Vengeance is bound to appear with time

A people stained by the filth of others
Wants to wash their name clean
A new evil to replace the old one
Mass eradication the ultimate mean

In times of misery the herd is easy to lead
A golden future will always breed greed
Compassion is a codex only efficient
When man got more than he needs

Now, diabetical!

Nonii, metsalised!

viis. neli. kolm. üks. ohvblaast.

Harjutusi iseseisvaks eluks

Värisege, surelikud! Tahaksin veel öelda, et teie elupäevakesed on loetud, ent kahjuks ei saa, kuna nende loendamine läks juba kaks korda sassi ning kolmandat korda ma samasse pange astuda ei kavatse...

Napid elupäevad aga veerevad omasoodu üksteise järel, täis õnne, rõõmu, pillerkaaritamist ja muretut nooruspõlve. Eile juhtusin just ajalehest lugema põnevat teadusuudist, et mõned eelmisel aastal Haanja maastikukaitseala Rõuge sektoris metsa põgenenud eksperimendi korras aretatud olendid on nüüdseks kinni püütud. Minu, Bokoloogia- ja Eugeenika Rahvusvahelise Instituudi juhataja nõuniku KT jaoks tähendab see ei enamat ega vähemat kui uusi piinarikkaid katsetusi meie kohaliku fauna esindajatega.

Püsige lainel!

Niimoodi

Sureksin ma - surm ei võta,
tahaksin ma - taud ei tapa.
Ma olen surma sugulane
ja olen taudi tallipoissi.


Vaivara. H II I, 141 (199).1888.

Reisikiri

Head inimesed, kes te vahetevahel meelesegaduse hoos siia satute! Oma arvukatel eksirännakutel olen ma sattunud paljudesse erinevatesse maailma nurkadesse, mida mõistlikud reisijad ja ekskursandid tavatsevad vältida. Need paigad pole siiski vähem huvitavad kui rahvasuus laialt tuntud rännusihid, ent pakuvad turvaliste ja mugavate ootuste asemel eelkõige rohkelt kummalisi üllatusi ja koguni peamurdmist. Maailma kaugeimates äärtes, kus laiuvad Gog ja Magog, elavad veidrad olendid, kellel pole pead ning nägu asub hoopis keset rinda, samuti hirmsad inimeseõgijad, kellel on koera koon ning üks koera käpp ja tagajalg, samas kui teine on inimese käsi ja inimese jalg. Suurte sõdade ajal liiguvad nende koletiste salgad mööda maad ringi ning rüüstavad ja hävitavad kõik, mis ette jääb. Veel kaugemal on aga maailma ots, kus meri ühtäkki serva pealt püstloodis alla langeb ning kuhu tavaliste Kanaari-turistide asemel sõidavad üksikud südid meresõitjad, kes paraku kunagi ei naase, sest põhjatu sügavik haarab nende laevad igaveseks endaga kaasa.

Ühes taolises kummalises kohas käisime mina ja mu ustavad kaaslased just viimasel ajal ning et ma sealt elusana ja tervelt naasin, siis tahaksin ma meelsasti teile pajatada nähtust, kuuldust ja kogetust. Seda enam, et vahemaa osas pole need hämmastavad mered ja maad meist, kes me peame endid kõrge Afroeuroopa tsivilisatsiooni täieverelisteks kandjateks, kuigi kaugel.

Maa, millest jutt, on unustatud provints end suureks pidavate riiklike konglomeraatide piirialal. Kaardil on kõnealune piirkond siiski kergelt leitav – jutu illustreerimiseks olgu see siinkohal ka ära toodud:

Poliitiline olukord on provintsis keeruline. Vormiliselt on maa jagatud kahe kuninga vahel, kellest üks kuulub ilveslaste, teine karulaste suguhõimu, kuid et võimlased on kaugel, siis on suurem voli kohalike bojaaride ja tentsikute kätte langenud. Nemad tõlgendavad oma suva järgi seadusi ning teevad neid jõudumööda ka ise, nii nagu vajalikuks peavad. Kohalik ülemkiht on veel noor, sest sõdade ja katkuepideemiatega suri vana eliit välja või pidi pagema võõrsile, kus nende veri ja sugu on praeguseks hääbunud.

Kohaliku rahana kehtivad grivnad ja dengad, ent hakkama on võimalik saada siin praktiliselt kõikide rahaühikutega, nugisenahad ja kopra kannaluud kaasa arvatud. Kaubandus on üks peamisi elatusallikaid, peamiste kaubaartiklite nimistusse kuuluvad aga kauge Biarmamaa fossiilvedelikud (mida ka meie kohalikust kaubahoovist hankisime), idamaised maiused ning kange jook, mis peas purjed heiskab.

Provintsi keskuseks on üks äravõitmatu kindlus, millel on 10 meetri kõrgused müürid ja igas tornis valvab nii ööd kui päevad vibupüssiga munk-strelets, kes magab ühe silma kaupa korraga.

See kindlus on ühtlasi ka vana koopaklooster, mis lakkamatutest sõdadest ja vaenuaegadest hoolimata on hoidnud enda käes suuri rikkusi muinasjuttude ajast. See klooster tehti vanal ajal paksu metsa sügavale liivakalju sisse ja sai üle maailma laialt kuulsaks, nii et ta peagi mitme riigi kuninga silma alla jäi. Nii siis juhtuski, et kui Moskoovia kuningas Hirmus Ivan Sarmaatia lagendikelt siia ratsutas, siis nägi ta juba kaugelt ühelt kõrgelt mäelt, et linnuse müürid olid paljud ilusamad kui tema kodus seal olidki. Seepeale tabas vennikest suur raev ja kadedus ning ta tormas tuhatnelja otse kloostri juurde, ise saabliga vehkides. Pealikuks oli sel ajal aga võimas vägimees, kes oma kätega ning vennaga kahepeale vasarat jagades oli vägevad müürid valmis ehitanud. Moskoovia kuningas lõi vägimehel pea maha, et too ära sureks, aga viimasele ei teinud see suuremat kahju. Ta otsis endale kuskilt ühe kandiku, pani pea sellele ning läks kindlusesse. Sellest nägi moskoviit, et tema jõud ikka vägimeeste peale ei hakka ning ta mädanes otsani sinna värava ette ära.

Hiljem on veel mitu meest püüdnud omaenese ahnusest kindlust ära vallutada, aga ei ole see veel kellelgi seni korda läinud.

Sellesinatse kindluse ees asub korratu tänavavõrgustikuga külake, kus on kaubaread ja kus kohalikud ja võõramaa kaupmehed ajavad igasuguste imeasjadega oma äri. Rahvast käib siia kõikidest ilmakaartest kaubitsemas (kui võib-olla kirdeedel välja arvata). Kohalikud kaubaread olevat leedulased hiljuti maha põletanud, aga need on praeguseks jõutud uuesti üles ehitada.

Üldiselt jätab asula väga hoolitsetud mulje. Tänavaid katab kõikjal auksillutis ja tulekahjus kannatada saanud majad kaunistavad endiselt linnamiljööd, olgugi, et nende otstarve ja värv võivad olla mõneti muutunud.

Kindlusest liikusime meie edasi kaugemale lõuna poole, kus suuremad ja väiksemad külad asuvad orgudes, orunõlvadel ja orupervedel. Orgusid on sellel maal tõesti hulganisti, mistõttu andsin talle nimeks Terra Dolina, „Orumaa“. Lugematud lätted ja veesilmad ilmestavad seda, nagu ka laiad looduslikud niidud, mis on looduslikud suuresti tänu sellele, et neid inimkäsi enam puutuda ei taha. Kogu see maa oleks üsna kaunis vaadata, kui mul vaid mingisugustki ilumeelt oleks olnud.


Ühest taolisest orust avastasime pimeda juhuse läbi väikese pühakoja koos juurde kuuluva surnuaia ja kellatorniga. Samuti märkasime orupõhjas tillukest järvesilma siramas. Järv sarnaneb oma välimuselt Šotimaa Loch Nessiga, kuid ainult sellega sarnasus ei piirdu! Oh ei! Sugugi mitte! Arvasite, et piirdub?! Aga ei piirdu ühti! Nimelt pidavat ka selles väikeses mudases veesilmas elutsema oma järvekoletis. Eakad kohalikud mäletavad veel praegugi teda kui ärauppunud parve, mis omal ajal inimesi ühelt kaldalt teisele aitas toimetada, ent nüüd oma märjas hauas elutsevat ning noori neitsisid ja teisi inimesi varitsevat.



Selle kellatorni all on õudsed katakombid, kus vanasti (ja veidi-pisut veel praegugi) olla inimesi, loomi ja taimi vangistuses hoitud, et nad pätiks ei läheks. Katakombid ja käigud on sügavad, kuid praegusel ajal üsna kitsad, sest et nad aja jooksul on osaliselt kinni varisenud ning seeläbi nõnda ahtakeseks jäänud, et mõnikord tuleb kilomeetrite kaupa neid mööda roomata, kui aga edasi tahad minna. Üks nendest käikudest viib teise, hoopis pikema tunneli juurde, mis eelpoolnimetatud kindlusest kaugele Volõõnia taha viib, kus kah üks klooster ja kindlus on. Seda käiku olevat muuhulgas kasutanud järgmised isikud: jänes, peni, oinas, rebane, inimene ja keegi veel. Nende isikute andmed on kirjas paaris kiriku meetrikaraamatus, mida ma hea õnne läbi sirvida jõudsin, enne kui nad oskamatust käsitsemisest tolmuks pudistasin.

Sestsinatsest järvest voolab välja väike metsajõgi, mis viib oma veed ühte suurde järve, millele ma ise sel korral pilku peale visata ei jõudnud. Metsajõgi on Orumaal väga tähtis liiklussoon ning sellel voorib alatasa viikingilaevu, mis veavad ühest kohast teise kaupu, poliitpõgenikke ja vihaseid sõjamehi, keda tiivustab verivaen. Meiegi sealoleku ajal sõitis üks soldaneid täis laevuke jõge mööda ülesvoolu, ent et jõgi üliväga taimedesse kasvanud ja peale selle habras purre üle jõe sirutus, siis jäi sõjameeste laev taimedesse ja purdesse kinni ja ei pääsenud ka kõige krõbedamate vandesõnade nõiaväel enam edasi. Pididki siis vahvad varjaagid tagasi pöörduma, endal nutuvõru suul.

Mõni aasta tagasi olevat jõest välja püütud üks isevärki imeelukas, kellest rahvas arvanud, et see küll Issanda Taevaisa loodud elajate nimekirjast puudub. Nimeks pandud talle KILPKONN ning arvatud, et see häda ja õnnetust ette kuulutab. Ning tõsi ta on. Sest eks püütud säärane loom ka omal ajal Niilusest enne, kui Jeeriko pasunatega linna müür puruks tambiti ning eks keelanud ka Noa sel olevusel oma laeva astuda, sõnades: „Edimene kuulmine, et KILPKONN ka laeva taht tulla!“

Nõnda ei saa imeks panna, et kui me jõe ääres endale head äraolemist tegime, siis ehmusime üliväga, nähes seda Peltsebuli ja Pehemotti jõelaintes mulistamas. Võis kindel olla, et tal meeles ainult kurjus, patt, silm vidukil ja ninas tatt. Loodusteadlastele, kes oma arulagedaid bestiaariume koostavad, olgu siinkohal toodud selle rüveda olendi kirjeldus:

Pikkus 4–12 jalga, st 1–5 m, kaal kuni pool tonni ehk tünni. Keha üleni kaetud õrnade ebejate soomustega, mis ei too olendile mingit kasu, vaid evolutsiooni õela, kuid ausa vingerpussina põhjustavad talle kirjeldamatut piina. On sündinud kilbi ja konna ebapühast liidust, toitub peaasjalikult vetikatest ning väikestest lastest, joob ainult ojavett. Jooksuaeg märtsist juunini, kuid jäsemete vaegmoonde tõttu liigub maismaal sama osavalt kui keskmine köögilaud. Vees on olend seevastu ülimalt osav ning sageli võib teda näha lustakalt piruette ja tangot viskamas. KILPKONNA siseelunditeks on kops, maks ja vats, väliselundid puuduvad täielikult. Aju olemasolu pole seni suudetud kindlaks teha, kuid iidsete müütide järgi olla KILPKONNA aju kurduteta ja suisa olematu. Tegemist on ainsa fauna esindajaga, kes kardab ristimärki, kuid keda meelitab ligi põhjuseta vägisõnade üleliigne pruukimine. Pilt temast:

Kindlasti on vajalik põgusalt kirjeldada ka siinseid külasid. Meie tee viis nii mõnestki neist läbi ning sealnähtu sööbis meelde kui väävelhape näkku. Inimestest ei leidu paljudes kohtades enam ainsamat hingekest, sest viimase kümne-kahekümne aasta jooksul on paljud maarahva seast oma kodud ja maad kaugete idalinnade elanikele maha müünud ning lahkunud Orumaalt paremat elu otsima. Uued „omanikud“ aga käivad tihtilugu oma vastsetes valdustes vaid kord või paar aastas, mistõttu terved külad jäävad kummituslikeks varemetekobaraiks, kus võimutsevad nõges ja leeder. Siiski ei või heausksed kinnisvaraomanikud uneski näha, et tegelikult pole need hooned sugugi kõik tühjad, vaid neis elatakse lausa aastaringselt. Nimelt on inimeste lahkumisega siia kolinud mitmesugust muud rahvast, kellele ühtset nimetust ma siinkohal paraku anda ei mõista. Ka ei olnud mul suuremat juhust nendega rääkida, kuna nad näitasid end vaid vilksamisi ning näisid end pigem võõrastest eemal hoidvat. Niipaljukest õnnestus mul siiski välja uurida, et see rahvatõug on tühjadesse küladesse peitunud tehnika eest, mida kogu ilm praegusel ajal täis on saanud. Tõtt öeldes pole ka need inimeste poolt hüljatud külad tehnikast päris puutumata jäänud, sest igasse vähegi suuremasse asulasse on mingil ajal ilmselt kellegi hullumeelsusehoo ajel püsti pandud telefoniautomaadid (välja arvatud ühesse), kuid olukorra teeb lihtsamaks asjaolu, et enamasti on need agregaadid totaalselt rikkis.

Samuti satub nendesse näiliselt hüljatud paikadesse väga harva mootorsõidukeid, kuna teede auksillutis ei ole ilmselt nende jaoks sobilik.

See rahvas, kes tänapäeval neid mahajäetud maju, lautasid ja teisi hooneid asustab, suhtub inimestesse väga erinevalt, alates nende igakülgsest aitamisest kuni viimaseni mahalöömise soovideni. Seetõttu tooks nende sellide avalikku ellu naasmine üsna drastilisi tagajärgi ning olgu siis vaid taevas või kesiganes armuline, kui see kord sündima saaks.




Üks vana ettenägemine ütleb, et kunagi tuleb maarahvas tagasi oma endistesse kodudesse ja ehitab lagunenud majad jälle üles.

Meie reisi kolmandamal päeval sõitsime veel kaugemale lõunasse, kuni jõudsime ühe võimsa kantsi juurde, kus olevat mõnda aega tagasi elanud üks kaugelt maalt pärit suursuguse verega prints, kelle nimi mul arusaadavatel põhjustel siin muidugi meelde ei tule. Õigupoolest on selle vennikesega päris kummalised lood, sest pole nimelt päris kindel, kas ta ka tegelikult olemas oli ehk eksisteeris. Ühed teavad mäletada, et nad teda ise oma ihu silmaga näinud ja koguni temaga juttu ajanud. Teised jälle sõnavad, et pole taolist printsi sugugi olemas olnud ja et ta üks soolapuhujate, šarlatanide ja mustlasnaiste väljamõeldis olla. Lugu ise aga pajatab järgmist:

Elasid kord seitsme maa ja mere taga kolm venda. Kaks olid täitsa inimese nägu ja tegu, kolmas aga oli Turak Tuhkapusija. Elasid ja elasid, kuni ühel päeval kutsuti nad mere taha valitsema. Läksidki siis igaüks ühte linna valitsema ja kolmas veli, see Turak Tuhkapusija, saabus siia kantsi juurde. See kants oli aga siin maa peal olnud juba maailma loomisest saati. Tuli siis Turakukene ja ütles, et teda on kutsutud ja tema nüüd hakkab siin valitsema. Linnuserahvas pani seda jälle väga imeks, ütles, et ahah, kõik on väga tore ja tervist, aga siia pole sind keegi kutsunud. Sellest läks Turakukene väga ähmi täis ja ta pani öösel salaja kogu kupatuse põlema. Nüüd oli küll uhke üksipäini suitsevates tukilademetes valitseda! Ei kestnud vennikese õnn aga siiski liialt, vaid ta jäi suu- ja sõratõppe ning suri äragi. Inimestel hakkas sellisest ullist natuke nagu kahju ka ning nad panid talle ühe kivist risti hauale, mis on suurem kui inimene ja nii raske, et kui Turak hauast välja tahaks saada, siis ei jõuaks ta ka parima tahtmise korral seda ikkagi teha.

Kants ise jäeti varsti pärast seda tsirkust maha ja veidi maad eemale ehitati uus linnus, mis oli tehtud üleni kividest ning tundus muidu mõnusam ja toredam. Küll siis sai siin alles tapelda! Eks sõda nõudis ikka ohvreid ka, polnud midagi niisama lustimine ja ilulemine. Küll lahkuti siit longates, sest varvas oli vastu kivi ära löödud, küll läks liivatera silma ja häda laialt, küll ütles keegi jälle teisele halvasti. Ikk ja hala saatsid vaenuaegu sageli. Kuna inimestele virisemine ei meeldinud, siis jäeti see õnnetu kivilinnuski peagi sinnapaika ning nüüd pole sellega enam muud teha, kui raha eest kaugetele külalistele ajaloo pähe näidata.


Selle vana kantsi lähedal on põllule kividest kokku kantud üks suur kalm, mille suur Moskoovia tsaar on enda jaoks lasknud ehitada, justnagu vanad Egiptuse kuningad juba oma eluajal lasid endale püramiidid valmis visata. Kui see tsaar nüüd mõne aasta pärast sussid sirgu viskab, siis maetakse ta siia kivihunnikusse suurte austusavalduste ja hirmüüratute jootudega maha ning peetakse veel kolm päeva pidu takkajärgi, et julm despoot ning hegemoon oma õnnetu otsa on leidnud. Seda, et tal elupäevi kauaks pole, teab see tsaar isegi, sest valas vana-aasta õhtul õnnetina ja see näitas, et keegi atendeerija ühel ilusal päeval talle sellise koguse tina kerre surab, et jätkuks mitmele õnnetinaks. Nüüd see kalm ootabki, millal saaks juba omad rasked kivid igaveseks tsaari kulmudele vajutada ja rohtub seni tasa.

Küll räägiksin ma teile veel pikalt igasugustest imeasjadest, mida me tol kummalisel maal nägime, mida kusagil mujal Afroeuroopa tsivilisatsiooniruumis näha ei saa, kuid kardan, et sellega üleliia aega ja ruumi kulutaksin. Sestap tõmban siin oma tagasihoidlikule reisikirjale joone alla ning loodan, et meile kõrgemalt poolt päevi antaks, et veel nii mõnegi ilmaime peale oma imestust raisata saaksime ning üllatusest „oooo!“ võiksime hüüda. Seniks aga soovin ma kõikidele jõudu ning jaksu ja loomulikult võidutsemist isiklikus elus, miska terve see ilm helgemaks võiks muutuda.

Knockin at your back door

Tont teab, millest siin tegelikult lauldakse

Külaskäik

Koht, kuhu Reinuvader Rebane jõudis, oli mõneti eriskummaline. Väike madal tarekökats peitis end osavasti laiade kuuskede vahele, nii et võõras pilk poleks teda märganudki. Sammal kattis suurt osa tare seintest ja õlgkatusest. Paistis, nagu oleks tareke püüdnud samblavaiba alla pugeda, kuid poole peal siiski ümber mõelnud ja asja sinnapaika jätnud. Aknad näisid sootuks puuduvat ning ukski oli nõnda madal, et oleks raskusi valmistanud isegi kääbusele.

Reinuvader Rebase pilk kuulus omade hulka, sestap leidis ta hüti ilmeksimatult üles. Ta koputas vaikselt uksele ning ehkki seest mingit vastust ei kostnud, astus nõtkel sammul sisse.

Tares oli hämar, Koguni sedavõrd, et silmad ei suvatsenud esmapilgul mitte halligi seletada. Sellegipoolest võis juba esimesest hetkest selgelt tunda, et toas on keegi. Keegi suur ja vägev, tugev nagu mitu karu. Sellevõrra suurem võis olla üllatus, kui silmade hämarusega harjudes selgus, et tarenurgas kössitas pisike vanamehenäss, nägu kaetud lugematute kortsude ja pika halli habemetüükaga. Ta silmitses tähelepanelikult oma külalist. Rebane, kui ta ka üllatus majaperemehe tagasihoidlikust kasvust, ei näidanud seda igatahes kuidagi välja. Ta silus oma vurre ning alustas:

"Kena suvi. Kuidas heinaaeg läheb?"

"Pole mul miskit heinamaad!" vastas vanamees, "ainult üks jõe veeres luhatükikene ongi. Ja märg on ka praegu."

Reinuvader noogutas. Tema muidugi heina ei teinud. Ta nimelt ei söönud seda.

Reinuvader Rebane

Samal ajal, kui lumemees mossitas liiga palava ilma tõttu ning ülemnõid Kurwitz oma väga hea tiivapaari varguse pärast, istus Rebane mõnusalt köögilaua taga ning luges ajalehte. Ajaleht polnud just tänane, aga Rebase va Reinuvaderi jaoks ei omanud see absoluutselt mingit tähtsust. Tema muigas oma igikavala näoga uudiste pealkirjade peale ning ehkki ta oskas lugeda küll, polnud ka see põhiline. Mis ajalehtede lugemise juures oluline oli, teadis ainult vana Rein ise ning kuna sellest kellegagi juttu ei tulnud, siis ei ütelnud ta seda ka mitte kellelegi.

Laual auras kruusitäis kuuma...jooki. Kohv see igatahes ei olnud. Tee tõenäoliselt samuti mitte. Aeg-ajalt võttis Rebane imeväikse lonksu ja kirtsutas nina. Sellest võis järeldada, et jook ei maitsenud just kõige paremini.

Lõpetanud ajalehega tutvumise, jättis Reinuvader selle lauale ning avas sahvriukse. Piitade küljes oleks justkui korraks tuule käes vibelenud roheka hallituse õrn kiht. Reinuvader Rebane astus sahvritesse, kus riiulitele kõhutavates purkides ootasid lahtitegemist suvi, sügis, talv, kevad ja 1991. aasta metsmaasikamoos.

Uks sulgus. Ees ootas järjekordne seiklus.

Seiklusrikas suvepäev

Lumemehel oli täna paha tuju.

Ilm oli äärmiselt palav ning ehkki lumemees ei olnud nimele vastukäivalt lumest tehtud, vaid mingist mesilasvaha ja jummal-tiid-mille müstilisest segust, meeldis talle temperatuur -5 ning +10 vahel. Mitte 37 ja pool. Ja kaugeltki mitte 32,5.

Lumemees piilus uksest välja, ent õue astuda ei tihanud kuidagi. Tõtt öeldes käis lumemees väljas üldse harva - peamiselt tulid teised talle endale külla ning üksinduse üle ta kurtma ei pidanud, seda enam, et lumemees armastas vahel päevade kaupa üksi olla. Ta võis konutada omaette, rännata mõtetes või unenäomaailmas või lihtsalt olla. Pikalt, tunde lugemata.

Tänases leitsakus oli väga raske mõtetesse süveneda ning nõnda oli lumemees veidi konte sirutanud ja ukselävele vaatama tulnud, mis laias ilmas toimub. Aga ka väljas olid kõik väga tuimad ja elutud. Ainult vana Venno märkas lumemeest ukseavas ning tuli lähemale juttu ajama.

"Mida sa vahid?" päris lumemees.
"Pole sinu asi!" vastas vana Venno.

Seiklusjutte maalt ja merelt

Eile harisime oma higi ja vaevaga (ning mh muruniidukiga) seda väikest maalappi, mis Jumala aust ja armust meile kuulub. Päike kõrvetas ja vihm leotas, aga viimaks saime ikkagi asjaga ühele, peod verivillidest kubisemas ja kõrvus kumisemas muruniiduki mootori monotoonne hüüd, mis käsutas: "Dance on tha graves, lil'Siztah!"

Jaanilaupäeval nägi Kurentagana suurjärv pealik Malwe organiseeritud merejalaväeõppust Selle käigus mehitati ja naisetati Kurentagana Rahvaväe lipulaev "Usk, Lootus, Sõgedus" ning mindi ohtlikele vetele manöövritele. Kuna Tema Suurvürstlik Hiilgus oli oma valdustes andnud valju käsu, mille kohaselt iga majapidamine pidi oma õues tegema suurt jaanituld, valvasid merejalaväelastest rahuvalvajad, et seda käsku ikka vastavalt seadusele täidetaks. Kes käsust üle oli astunud, selle maja ja laut koos kariloomadega pandi pikemata põlema. Lisaks hoiti silmad lahti, et keegi ikka midagi ripakile poleks jätnud. Kes seda aga kõigest hoolimata oli teinud, selle rannas randus vahva ekipaaž ja röövis kogu vallas- ja kinnisvara, mis lipulaeva lastiruumidesse kanti. Kogu mandist tegid uljad rahuvalvajad suure kuhja ja pistsid talle tule otsa. Oli tore jaanituli Kurentaganas, paganate orgia.

Nüüd aga ootab mind monsieur Ingram, kes on kutsunud oma kallid relvavennad ja kaevikukaimud Gruusia sõja päevilt, et oma veteranipõlves üks aasta elule otsa panna. Jah, kas polnud see justkui eile, kui me Rõuges tema Sevi-vanni kuulikindlaks Williseks ümber kruttisime ja lauluga Petserisse vurasime nagu tublid tinasõdurid, kellel jalg puudu, kellel käsi üle. Olid vast ikka vanad ajad!

.,.,

Õige lähedal hullusele.
Ehkki vaevalt ma tean, mida ta tähendab. Ja see kärsitu vabaduseiha, mis voolab mu soontes vere asemel. See on punane ja vedel ja kui välja tuleb, siis hüübib pisut. Säärane veider lugu on minu vabaduseihaga.

Loovuse horoskoop (V. Märka järgi)

23. märts - 22. aprill
PANNIALUS

Äärmiselt dekadentlik natuur. Oma räpase siseelu masohhistliku eksponeerimisega loomingus püüab Pannialus äratada kaastunnet. Kui on eesmärgi saavutanud, solvab kaastundeavaldajat ropu sõimuga.

Soovitavad žanrid: graffiti, naturalism, punk-rock, väljaheitemängudega performance'id. Peaaegu kõik Eesti tänapäeva mängufilmide autorid on Pannialused.

Mees-Pannialust ähvardab oht surra tuberkuloosi või joomahullusesse, enne kui ta suudab teoks teha enesetapuplaani.

Poliitiliselt vasakpoolne, kuid ei küündi aktiivse klassivõitluse vajalikkuse mõistmiseni. Eskapist.

Sobib Lõikelauaga (21.okt - 20. nov - A.L.), kellega ka olemuslikult mõnevõrra sarnaneb, kuigi püüab meeleheitlikult teeselda vastupidist.

Pannialuse loomingul on kummaline kalduvus muutuda pärast autori surma klassikaks. Autor aimab seda isegi, kuid mingisugust entusiasmi see temas ei tekita.

Nüüdsest peale olen ma Meister Uputaja ning ma lähen uputan end kraadiga vedelike poolt.

Närbumine

Järjekordne öö venib läbi hävingu ning mul pole aimugi, kas ta mitte ei murenda mind tükkis kõigega. Sest mul on jaks jälle otsas, küllap läks ta kõige kaduva teed. Häda võidetuile, oleks Roomas selle peale öeldud ja mul ei jää muud üle, kui nõustuda. Every man has to die, ütleb üks laul, mida olen paari päeva jooksul umbes 30 korda kuulanud ning ka siin ei saa ma vastu vaielda.

HÜMN

Pärast aastaid teadmatuses vaevlemist suutsin ma leida üles selle loo esitaja ning pealkirja. Ruum ja aeg muutuvad selle täiusliku meistriteose kõrval tühisteks.





These mist covered mountains
Are a home now for me
But my home is the lowlands
And always will be
Some day youll return to
Your valleys and your farms
And youll no longer burn
To be brothers in arms

Through these fields of destruction
Baptisms of fire
Ive watched all your suffering
As the battles raged higher
And though they did hurt me so bad
In the fear and alarm
You did not desert me
My brothers in arms

Theres so many different worlds
So many differents suns
And we have just one world
But we live in different ones

Now the suns gone to hell
And the moons riding high
Let me bid you farewell
Every man has to die
But its written in the starlight
And every line on your palm
Were fools to make war
On our brothers in arms

Wanad ajad

Tõstkem hetkeks leinas pead ning meenutagem seda, mis oli kord ilus...

Running under cover of moonlight

"Muidugi mõista!"

Partorg oli täna erakordselt viisakas ja abivalmis loomuga. Sellest hoolimata teadsin hästi, et tegelikult on ta kõige viimane lurjus ja mölakas, kelle arengutase küündib hädavaevu keskmise limuseliseni. Nagu minagi. Ehkki vahe oli selles, et erinevalt minust suutis partorg tõesti kulgeda punktist A punkti B limuselise kiirusega.

Põhjuseid, miks partorgiga suhelda, on mitmeid ning nad kõik on äärmiselt ebameeldivad. Ning partorgiga suhtlemine ise oli ka äärmiselt vastumeelne tegevus. Arvan, et neid, kes oleksid selle armetu olendi meelsasti maha löönud, oli rohkem kui neid, kelle meelest võinuks partorg rahumeeli maamunal edasi elada.

Mina olin partorgi jutul sellepärast, et mul oli kangesti vaja. Sellest peaks praegust konspiratsiooni silmas pidades piisama. Täpsustuseks võib vaid lisada, et juttu oli kahest võtmest, millest üks oli väga väike ja teine, vastupidi, igavene kobakas. Ja veel täpsustuseks niipalju, et minul neid võtmeid ei olnud, kuigi soovisin, ning partorgil kah ei olnud, aga ta teadis, kus ja kuidas. Ning hoolimata erakordsest välisest viisakusest kiirgas partorgi iga rakk ääretut üleolekut.

Sellised vennikesed ilma vist ei saagi.

Kahjuks pidi partorg veel elama, sest tema mahalöömine oleks minu plaanidele pikemas perspektiivis pärssivalt mõjunud. Ülemnõid Kurwitz jälitas mind endiselt. Samuti veel vangivalvurid, hulluarstid ja otse loomulikult lastekodu sadistlikud kasvatajad. Partei lõupenisid ma esialgu oma sappa ei soovinud (hiljem on see niikuinii paratamatu).

Et mitte ilget parasiiti hetkelise meeleselguse ajel surnuks lömastada, tegin partorgi juurest kibekähku minekut. Minu selja taha jäid kopitanud bürooruume varjav uks, vasakule rühm hruštšovkasid, paremale ülevalgustatud maantee. Otse ees mustas mets. Sinna ma läksingi, saladuslike hirmuäratavate olendite varjuilma, hirmude lapsepõlvemaale. Teadsin, et pean kord kohtuma nende kõigiga ja partorgiga veel takkapihta. Aga see aeg tuleb siis, kui ma ise tahan.

Katuselt räästa kohale

Ronisin tasahilju katuseharjale ja vaatasin ringi - nii üldiselt vaatega tutvumiseks kui ka selleks, et teha kindlaks, kas kõik on ohutu. Kuna kurje kolle ei paistnud kuskil tulevat, võisin kergendatult hingata.

Katus oli igavesti kõrge. Hea ilmaga võis siit kuud katsuda (korstna otsa ronides oli veel lihtsam) ning mõned madalamad pilved põrkasid katuseviilu vastu ja läksid katki. Oleksin ma siit alla sadanud, poleks see mu kõrgusekartusele küll head teinud. Sestap püüdsin olla vääga ettevaatlik ning ei teinud asjatuid liigutusi. Jalad kergelt all värisemas, turnisin ma kipaka telliskorstna otsa. Sirutasin tiivad ja viuh! läinud ma olingi.

Kuulus ülemnõid Kurwitz, keda rahvas kaugeltki maalt kartis ja austas, jõudis katusele alles siis, kui võis kaugemalt silmata minu imepisikest siluetti tumesinise taeva taustal Unenäomäestiku poole hõljumas.

Sinna mul sel korral siiski asja polnud. Tõsi on, et kui sul on tiivad, siis pole nendega ilmtingimata tarvis Unevalda minna. Unevalda pääses ka see, kellel käsi-jalgu üldse polnud. Nii et tiibadega andis hoopis põnevamaid (ja vajalikemaid, nagu m ennast petsin) asju ette võtta. Selle teadmisega olingi ma ülemnõid Kurwitza tagant need tiivad pihta pannud. Vedelesid tal seina ääres, nagu oleks mõni sookurg risti löödud, ning lausa anusid: "Lenda meiega!" Mina polnud isekas poiss ning täitsin auväärsete artefaktide malbe soovi ilma vastuteenet ootamata.

Sellepärast pidigi kergelt puise olekuga ülemnõid Kurwitz nüüd minu järel kõrgele katusele ronima. Nördimuse tõttu häbitu patuteo pärast oli ta pisut hajevil ning ei pannudki tähele, kui suur ümmargune kuutsõõr ta selja taga hääletult ligines ja kuklasse lõi. Poleks kuu nüüd pilvedesse olnud mässitud, oleks Kurwitz om kuklas piraka mulgu leidnud, kust kevadise allikana verd lahmanuks. Nüüd aga oli see kui kõva padjahoop, mis ülemnõia Kurwitza tasakaalu kaotama pani. Paari sekundi jooksul keerutas ta entusiastlikult kätega, justkui oleks soovinud vesiveskiks muutuda - seejärel langes ta mõistmatult posides alla nagu venekirves.

Mina ise olin samal ajal aga juba poolel teel Koopakloostri poole, et seal mõned asjad korda ajada...

Norge

Järjekordne evrovisioon on selleks puhuks seljatatud - jumal paraku ma ise sellest seljatamisest küll osa ei võtnud. See-eest pakun kõigile kuulamiseks võidulaulu Norrast (jah, ma olen teadlik sellest, et kõik teist pole asjaga piisavalt kursis).

Lugu ise on kuulatav siit.

Valik

Istusime Toidoga puu all ja viskasime viina.

"Kumb sulle rohkem meeldib, Silencer või Shining?" küsis Toits-poiss ja vaatas ise kavalate kissis silmadega otsa. Ma polnud sellist küsimust oodanud ning seetõttu läks mul enda kogumiseks hetk aega. Toido olekust võis näha, et minu vastusest saanuks ta minu kohta rohkem välja lugeda, kui ma ise aimatagi võisin. Sellised maidad need saekaatri parmud on - endal ei möödu enamjaolt päevagi, ilma et pudelisse halja järgi ei kiikaks, aga teravust jääb veel kõvasti ülegi.

"Kui nii valima pean, siis Shining", vastasin ja haarasin topka järele (olime kultuursed inimesed - kõigest muust hoolimata). Toido ei vastanud, ent noogutas mõistvalt ja ma võisin ainult aimata, mida ta mu vastusest siis välja luges. Aga ei aimanud ma ühti, sest mul pole kombeks mingeid asju aimata.

Selleks ajaks, kui taevasse vihmapilved kogunesid ja müristama hakkas, oli meil juba pudel tühi ja kojuminek. Oleksin ma siis veel teadnud, kuspool mu kodu on, oleks elu lausa nelgiline olnud. Nüüd aga pidin vantsima mööda igilõpmatut tolmust teed, millest vihmaga segatult sai porine tee.

Ütle veel, et Shining on etem!

mustsüdadüstsum

"Näe, seal see ongi, Unenäomaailm!"
Ta viipas eemale, üsna suvaliselt, nii et oli raske arvata, kuhupoole näidatu jäi. Kidurate põõsaste vahel viivuks seisatades märkasin ma korraga, kui väikesed me tegelikult olime. Väikesed selle vinge tuule kõrval, üsna väetid pea kohal kummuva taevakaare all.
Ei, meil ei olnud tuule käes külm. Kui lasta tuulel puhuda läbi oma ribikontide, tungida koguni südamesse, siis muutud isegi osaks sellest külmusest, aga saad tunda -vähemalt mõneti - ka jõudu, mis on peidetud looduse hingedesse.
"Lähme siis sinna," ütlesin ma ning me hakkasime taas astuma. Mis suunas, polnud vast nii oluline. Me teadsime isegi, kuhu minna. Lõppude lõpuks oli tee ju tuttavlik. Edasi, aga mõnikord ka tagasi, kõrvale, üles või alla. Ettemääratuse ja ettemääramatuse rajad on ikka sellised ning kes vägev on nii, et alla neid heita! Kõiki asju polnud niisama lihtne eirata või nende vastu võidelda. Ei, mitte võimatu, sugugi mitte! Aga igatahes ka mitte kerge. Olin varem Unenäomaailmas kohanud paari (või kuipalju neid oligi...) taolist, kel oli õnnestunud hirmsate ponnistustega saavutada oma tahe kõige üle, mida nad soovinud olid. Neid poleks peatanud paks graniitseingi, nõnda võimsad olid nad. Aga mingi eriline nukrus oli neis samuti. Nagu oleks mõni salalik mure neid seestpoolt närinud. Neile võis otsa vaadata ja näha nende näol justkui kortse ja peas halle juuksekarvu, ehkki tegelikult polnud. Ning nendega polnud suurt millestki rääkida. Vahetad mõne viisakuse, küsid, kuidas läinud on ning jutulõng ongi lõpule jõudnud.
Kas ka meie olime teel murdmaks enda jaoks looduse ja maailma seaduseid? Silmapilgu jooksul tundsin, kuidas tuul järsku ihule eriti külmaks muutus. Enamasti polnud teda märgatagi. Kas ma üldse tohtisingi selliseid mõtteid siin praegu mõelda? Kas see polnud mitte mõneti ebatervislik, hakata kahtlema keset eikellegimaad, kus sa ei või iial teada, kas see koht, kuhu sa minna tahtsid, soovib sind vastu võtta. Või kas see maa, kust läksid, on nõus sind tagasi laskma. Iialgi ei võinud teada, aga tahe pidi olema kindel. Sest need maailmad olid kui koerad, kelle koonud on mihklid hirmu haistma. Ära tunne hirmu! Ära üldse kahtle! Kui oled tee jalge alla võtnud, hoia süda kõva ja naera iseenda üle!
"Edasi!" ütlesin ma vaikselt, pigem omaette endale ning edasi me läksimegi. Väsimust me ei tundnud - kuidas saakski Unenäomaailmasse minnes väsida?! Aga ega erilist jututuju ka just olnud. Mõte jooksis ühtevalu teel ette (nagu koer - jälle) ning pidi siis meid, poolmaiseid, tükk aega ootama. Parajasti oli ta omadega jõudnud kuhugi omajagu minevikku. Oli ju kunagi keegi vennike, kes arvas, et kui ta oma mustaks ja kasutuks tõmbunud südame seest lõikab, siis võib ta rahuliku meelega Unenäomaailmasse lennata. Ei tea, kes see selline olla võis...?
Läbi kuluse kolletunud rohu sammudes jõudsin mõttele järgi. Aga mõte kadus taas meie eest kuhugi ära, nii et mingil hetkel polnudki mingeid mõtteid, ainult tuimalt enesekindel nägu.
Hah, see toona olin ju mina! sähvatas ühtäkki.

Uputaja eleegia

Siis ma lähen ja uputan teid merre.

Gravesilence

Good life brings loss that is honest
The rope tightens when I'm soulless like you
Now I'm here with this fucked up dream
Not a sound, Time has stopped and we're blind
Who turned the amplifier to full volume
And sang about grave silence:
"Rainy days and lonely nights, Only darkness
There's no light or X.X.X.X in my life"
This place is a moment of grief, No bullshit
Who turned the amplifier to full volume
And sang about grave silence:
"Rainy days and lonely nights, Only darkness
There's no light or X.X.X.X in my life"
This place is a moment of grief, No bullshit
With years changing it all stays the same
Where am I going and where have we been
True depression is different, Isn't it
"If I can't cut it out and direct the force
To something useful, I'll make the right decision"
And it's not like a real suicide

(omnium gatherum)

killuke roppu vägivalda igas kevadises päevas

Nüüd, kus sain teada, kuidas napalmi vaaritada, panen kohe õhtul ühe laari käima. Kindlasti läheb edaspidises elus ja tegemistes hädasti vaja.

Lisaks on tarviline teha oma ülekaalulisele vennale kaalualandamise operatsioon. Vaatan, mis instrumente mul kuuris on.

P.S. Vend tõi konserviajaja. Üht-teist saab sellega ka ära teha.

Isamaa ilu

Raisk, kus on normaalne aluskaart loodusega!?

härra Uibo

Alampolkovnik Vytautas Uibo oli surematu. See teadmine oli jõudnud temani täiesti tavalisel suvisel õhtupoolikul, kui ta harjumuspäraselt raadiost spordiduudiseid kuulas. Ühtäkki teadis ta, et on surematu. Ja oligi kõik, midagi iseäralikku seal juures polnudki.
Alampolkovniku elu oli härra Uibo juba mitu aastat tagasi seljataha jätnud - nimelt siis, kui ta ühel sumedal deporteerimisööl kogemata koos küüditatutega vagunisse luku taha jäi ning sealt otse Tomski oblastisse põrutas. Jah, kui lõpuni aus olla, siis oli sellest nüüdseks möödas tegelikult lausa mitu aastakümmet, aga härra Uibo oli loobunud aastate loendamisest - aeg on ikka üks ja sama ning aeg tuleb alati tagasi - nii arvas härra Uibo ning temaga vaidlemine oleks olnud sama edukas kui vesiveskitega võitlemine. Ega olnudki kedagi, kes oleks temaga üldse mingil teemal vaidlema kippunud, sest sõpradega härra Uibo uhkustada ei saanud. Neid oli olnud küll noorusaegadel, aga elumere lained olid viinud kelle kuhu ja mõned põhja. Küüdivagunis härra Uibo teistega ei vennastunud ning hiljemgi püüdis ta rohkem omaette hoida.

Ta oli elanud paljudes kohtades. Mullast ja sõnnikust kokkumäkerdatud osmik stepilagendikul, põlislaane sügavuses peituv palktare, prussakatest kubisev paneelelamu, armetu räpane hruštšovka, 20. sajandi alguse puust agulimaja, mille naaberkorter oli joodikust pererahva juhusliku apsaka pärast tukkideks põlenud. Härra Uibo oli neid kõiki näinud, kuid ta e kutsunud ühtegi neist koduks. Surematu ei vaja kodu. Surematu vajab üldse väga vähe asju ning suurem jagu neistki on tühine träna, nagu käterätid, kahvlid, lambipirnid, riidenagid ja muu taoline. Surematule ei lähe eales vaja eksistentsiaalseid küsimusi ja mõtteid, väärtushinnangute üle arutlemist jne jne.
Kui härra Uibo ära ei ole surnud, siis elab ta tänapäevani. Aga ma ei tea, kus. Tema teed leiavad ta alati üles, ükskõik, kus ta ka parasjagu viibib. Ta kohtab vähe inimesi. Harva otsustavad tema teed ristuda mõne teise omadega. See polegi väga härra Uibo teha.

kevadsonett

Päikesepaisteta päev viitas sellele, et oli öö. Unerähmaseid silmi lootusetult avada püüdes vaatasin maailmale otsa ja tahtsin hõisata: "Tere, kaunis hommik!", aga kurgus oli valus röga ja õilis soov mõrvati eos. Ja mis kaunis ta raibe ikka oli, paras põlema pista. Aga tikke ega tuleraudagi mul polnud, nii et ka see idülliline mõttekene kärvas kui kurat.

Eh, sõbrad! Pole kerge elada maailmas, kus ainsaks kaaslaseks vaid tuul. Eile sosistas see tuul mulle igasugu meelitusi kõrva sisse. Täna oli keskkõrvas põletik ja mäda voolas kui kevadine sulavesi lustakalt mere poole. Sellisest võrratust võrdlusest heldisin ning naeratasin virilalt. Pundunud huuled ja tühjad sopid igemeis oli kõik, mis mu kunagisest missinaeratusest järel, kuid ütleb ju vanasõnagi, et oolveis lukk on se prait said of laiff (vühüü-vühühhühühhühüü). Ajasin stiletod varvaste otsa, kuigi nad ei tahtnud hea meelega minna, sest jalgu olin viimati pesnud poolteist aastat tagasi.

Elu heidik elab ikka üks päev korraga. Sestap ei tahtnud ma meenutada eilset, vaid vaatasin kirka (ja toonitan, rähmase - mitte vaid unest) pilguga homsesse. Mina kui kunagine mainekas femm trotüll võisin ju siiski teatud asjade pärast uhke olla. Mille täpsemalt, ma kahjuks enam ei mäleta, sest need teadmised oksendasin ma pärast ühte eriti karmi odekajoomingut peast nagu niuhti.

Selline ongi minu lugu.

Rockstar's 13.03.2009

Langenu


Tornide tipus.
Nautige

Põnev maailm

Praegu just käib teleris etnograafiline film Kagu-Aasia hõimudest, "Rambo IV".

mehitatud kosmoselend Poola

Surma hobusemehed me oleme, igaüks isemoodi.



Talvematk, millest tänaseks päevaks on möödas juba hea mitu nädalat, oli lakkamatu võitlus ellujäämise eest. Seekord me siiski võitsime, kuid tasub meeles pidada, et see on pelgalt etapivõit. Enesehävitajalik huumor ärgitab igatahes edasi, ikka hullema hoo ja metsikuma pingega panema. Kuni jalalt langeme, irvitus näol. Igatahes mulle meeldis ja kui elu lubab, siis teinegi kord.

...Metsas oli väga pime, aga kuna meil olid kassi silmad, siis lootsime, et see aitab. Kahjuks olid meil vist vastsündinud kassi silmad, sest me ei näinud halligi. Pillasin vanale kalmele jõudes oma seljakoti kogu varustusega maha ja oleksin selle hea meelega uuesti üles võtnud, aga kuna eredalt oli veel meeles, mis juhtus minu hüva kujutletava sõbra Toidoga. Tal pudenes kalmel kuldkell maha ja ta võttis selle siis üles ja puha, aga kalme seaduste järgi polnud see lubatud ning peagi oligi Toits-poisil katk külas. Nõnda siis poetasin kallile kadunukesele seljakotile paar krokodillipisarat järelhüüdeks ja komberdasin ise edasi. Kuri liigesepõletik sõi meie põlvi ja küünarnukke, ent taganeda polnud kuhugi - seljataga oli Moskva ja sinna meil ometigi asja ei olnud. Minu kaaslased Illo ja Toido (kes nüüdseks oli manalavana) ägisesid oma seljakottide all, aga mina surusin käed karmanisse ja lasin muretut vilet. Jah, ees ootas hele, põletav tulevik...

kevadekuulutaja

Kunagi aastaid tagasi tegin ma Suure Prantsuse Revolutsiooni eeskujul oma kalendrisüsteemi, et reformida meie ajast ja arust pehkinud ajaarvamissüsteemi.

Siin see on: Anti revolutsiooniline kalender.

košmaar (40 päeva)
matadoor (21 päeva)
karnivoor (15 päeva)
pasknäär (37 päeva)
kõrgemsfäär (8 päeva)
ekleer (31 päeva)
toreadoor (22 päeva)
killavoor (19 päeva)
tonibläär (10 päeva)
reväär (33 päeva)
arterioskleroos (40 päeva)
tikrimoos (90 päeva)

Ma ei tea, mis kuupäev täna on, sest aasta algust ma paika ei pannud. Aga see võikski olla liikuv püha.

ELU

Millalgi ilmub tõenäoliselt ka väike tagasivaatekroonika sellest saatuslikust matkast sügavasse ürglaande, kus pidime heitlema looduse ja iseendaga.

Aga seniks: Lets BLACK'N'ROLL!!!



Ehkki päevad olid möödunud piinarikkalt ja kiiresti, polnud meie nägudel veel raasugi tüdimust. Ei. Neilt peegeldus vaid lakkamatu surmahirm, kuid kõike seda lihtsa tõsiasja tõttu, et jälitajatest olid sujuva liigutusega saanud jälitatavad. Noh, kui nüüd aus olla, siis mina ei kartnud küll põrmugi, kuid vähimagi krõbina peale jooksma olin ma esimene viiul.

Tähesäras oli ilus oleskleda küll, kuid seda kõike ainult nii kaua, kuni nad kolaki ja kolaki puude vahele hakkasid kukkuma. See oli hullem kui turmtuli ja väga võigas. Allakukkunud tähed võtsid jalad alla ning jooksid metsa all laiali. Nende pisikesed, ent üliteravad hambad võtsid kananaha ihule.

sest eilsest tunne on alal

Teisipäeval Kassitoomel vastlasõidul oli meil peaaegu et kõige tapvam sõiduriist üldse. Raudjalastega raske kelk, mudel "Vägivald 09". Peaaegu sellepärast, et ühed olevat mäele tulnud veoauto kapotikaanega. Aga neid meie ei näinud.

Muinaskildude nummerdamise esimene laine hakkab tasapisi ühele poole saama ja sellest on mul ainult hea meel, sest see üsna nüri töö sööb tunde ja päevi mu elust nagu mõni raske haigus.

Me oleksime nagu mingit laadi heitluses, sõjas, kus eelkõige peame silmitsi seisma iseendaga. Ja iseendale täägi kõhtu lööma, muidu pole endal elulootustki. Aga eks seniks, kuni ressursse, seniks käib lahing edasi, kuni võiduka kaotuseni.

Hommikul vara ma ülal...
Sest homme algab mitmepäevane rännak läbi metsade ja soode, üle mägede ja läbi jõgede, mitmel maal. Kunas viimaks taas kodutarre jõuan, et pilli linti võtta, ei oska küll nüüd praegu kuidagi öelda. Kui ma juhuslikult teelt ei kaldu ja teisde suunda ei tõtta, siis ehk pühapäeval.

Ahjaa, muideks, 13. märtsil olge siis kenasti Rockstar'sis, sest seal on oma palasid põhjaeestlastele tutvustamas LANGENU.

Luigelaul

Kuid usu, mööda kõik läeb
ja saabub lahkumispäev,
siis ümberringi on südatalv,
lume all ei enam erista sind.

Traagika, kas pole?

Neil inimestel, kes ennast kangesti tolerantseteks peavad, on ainult see aga, et nad ei suuda tolereerida ebatolerantseid inimesi. Paradoks, mille üle ebatolerantsed inimesed pead murdma ei pea.


Hommikul virgudes püüdsime esmalt meelde tuletada, kus kohas me üldse viibime. Puud meie ümber viitasid võimalusele, et meie ümber võib olla mets. Nagu läbi ähma ujusid mälestustesse vaimupildid eilsetest sündmustest. Olime metsa tulnud ju salapäraseid ja äärmiselt kõhedusttekitavaid jälgi mööda ning kukkunud siis ühtäkki (ning täiesti ttekavatsemata, võiksin lisada, aga ei lisa) tinutama ja heegeldama. Lõhkuv pea ning segamini ekspeditsioonivarustus lubas järeldada, et võtmine oli olnud julgemat sorti. Värske õhu puhangud tegid olemise veelgi imelikumaks ja sestap ei imestanud meist keegi, kui juba ropsipoisid söögitoru mööda üles vuhasid ja ilmavalguse kätte trügisid.
See kõlas nüüd küll rõvedalt.
Trapperi vilumusega vaatasin laagripaigas ringi. Kohe märkasin, et lisaks meie rohmakatele kirsade jäetuile leidus lumises samblas ka teistsuguseid jälgi. Kuna minu jäljetundmisoskus oli paraku lahkunud mälust nagu rott uppuvalt laevalt juba eileõhtuse tankimise ajal, määrasin jäljed ilmeksimatult kuuluvaks mägrale. Seda hoolimata asjaolust, et mäger sellisel aastaajal ja kellaajal magab taleund.

Kraamisime varustuse jäänused kokku ning jätkasime teed tundmatu tuleviku poole. Sest kui sa kord juba metsa lähed, ei või kunagi liiga kindel olla selles, kas sa enam sealt välja saad. Või kui siiski saad, siis kuidas.

(Mäletan, et ükskord väike mure suri. Sel päeval rõõmu polnudki. Ilm oli hoopis kuri. Matustel kohtasin ühte sugulast, kes ütles, et elus ikka juhtub. Ma ei osanud selle peale suurt midagi öelda. Et aga siiski mitte päris rumalana näida, vastasin, et tark õpib kogu elu, aga lõpuks ei tea ikka midagi. Selle peale olevat sugulane küsinud, et mida ma õige sellega öelda tahan)

P.S. Võitlesime karuga. Karu võitis. Jäime seekord teiseks. Noh, eks tuleb paremaid päevi, see oli ju niikuinii 50:50 võimalus.

Öine lend

Taas öine lend.
Tundub, et Talveuni sai mu taas kätte. Ilmade soojenedes vahetub ta sujuvalt suveune vastu. Ilmselt peaksin hakkama suslikuks ning steppi kolima, sest elukombed kipuvad vägisi kattuma. Aga eelkõige olen ma anti. Liigilise kuuluvuse jätan bioloogide hooleks.

Jäljerida juhatas igatahes metsa. Kuna päike hakkas juba kõikide märkide järgi vee alla vajuma, oli kainema mõistuse jaoks tumenevasse laande suundumine rumalus. Aga kuna meie seas õnneks polnud kaine mõistuse raasugi - sest praktilise mõtlemise olime juba teisel õhtul üle parda heitnud kui täiesti üleliigse - siis seadsime sammud otsejoones metsa.

Jäljerida läks puude vahel veel päris tükk aega. Aegamisi ja äärmiselt sujuvalt muutusid nelja küünisega käpajäljed sõrajälgedeks, seejärel aga nagu hobuse rautatud kabjajälgedeks. Hämarus hakkas juba nende jälitamist tõsiselt häirima, sestap tegime otsuse jääda siiasamma laagrisse. Korra või paar tundusid meid kaugusest jälgivat paar punaselt miilavaid silmi, kuid metsa õudustest laseb end eksitada ainult narr.

Istusime siis lõkke ümber ja lõõritasime vanu koledaid šlaagreid, mille võikust suurendas häälest ära kitarripann ja ürgvana põiepill, mida Illo millegipärast alati endaga kaasas taris. Mõttetud mehed! mõtlesin isekeskis, aga valesti laulma olin esimene meister.

Ühel korral kuulsime selgesti pimedusest karjet. Mingi loom, keda ükski meist polnud oma silmaga näinud. Kole hüüe, nagu piinataks väga kõva häälega väikelast. Naersime vaid tobedalt, sest muinasjutte me muide ei uskunud. Hoolimata sellest, et olime oma retke jooksul näinud seitset soove täitvat kuldkalakest, põgenenud põhjakonna eest ning kaotanud reinuvader rebase pettuse tõttu kogu oma varanduse.

Ahjaa, hinged suutsime ka mingi ime läbi põrguperemehele maha müüa. See-eest oli meie varustuse hulgas nüüd närakas kratt, rikkis pealegi.

Uni tuli uksest sisse, astus aknaaugust sisse. Peagi magasime nagu notid, sonides igaüks omaette deliriumnaalsetes unenägudes. Isegi korduv karje (seekord vist lähemalt) ei suutnud meie skeptilist rahu kuidagi kõigutada. Ehkki tagatjärele võib öelda, et oleks pidanud. Sest kes meist oleks võinud arvata, et hommikul ärgates leiame oma moonakoti rüüstatuna ja lõkke kustununa.

Aga ei. Meie vaid keerasime norinal teist külge ja seiklesime unenäomaailmas nagu põlised avantüristid.

Tuljak

Sõnu vt blogi esimest sissekannet

Unenägu

Sõda-
ta tuleb
juba unes
näen kahurikõma

Ent kõik alles magab

Nagu hullumeelne
mõtlen endale ümbruse
Oma loodusseadustega
omaeneste vaenlastega

Unistused
on vangistamiseks
Häda neile!
kes lahti lasevad...

Surgu nad kohe
või vaikigu igavest
Ärgu segagu
maailmakorda

Litauen, BM & whitefknsnake

Laupäeval käisin korra Leedus. Muud polnud miskit teha. Päeva kilometraaž oli umbes 1100 km. Leedu ja Läti on liiga suured riigid. Aga selle eest tuli Kurentagana suurvürst Malwe nüüdseks päriseks koju. Värisege, armetud pärisorised talupojad, sest peagi tantsib malakas teie laial turjal surmatantsu! Jah, rasketel aegadel ei tohi karmuses järeleandmisi teha.
Selsamal õhtul jõudsin külastada korraks veel konspiratiivkorterit ja vaadata, kuidas rokiklubis värvitud nägudega tüübid muusikat käristasid.

Khirmashkh - mighty ravendark!

Seda peab ka kindlasti rõhutama, et Whitesnake sai eelmisel aastal väga 6+ väärilise plaadiga hakkama. Nii eakate taatide puhul on see väga väga meeldiv üllatus. Aga musjöö Coverdale ei paista veel hakkavat närtsima. Kiitused!




Nägin unes, et Leedu sai uuesti oma kunagise suuruse tagasi. See enne annab meile mõista, et ka siinmail peab ohjad pingule tõmbama ja piire laiendama asuma. Ja kui Eesti vabariik seda ei tee, siis tuleb siia, Läänemere ja Ohhoota mere vahele, Antistani dominioonid. All shall love me and despair!

Enne tulevad muidugi majanduskriis ja näljahäda ja kolm katku. Kuidas siis muidu...

Black metal ongi see kõige rokenrollim levimuusika vorm

Eelmine nädalavahetus oli väga intensiivne. Esiteks laupäev, mil sai taas jälle lavalaudu sõtkuda (mu daamid ja härrad! Teie ees üks ja ainus, Tartu black-metali lipulaev Langenu! Esmakordselt Eestis täiskavaga!). Rahvast oli üsna palju, heli poole pealt annab küll viriseda, nagu alati, aga suutsime oma ballaadid siiski ilma olulisemate inimkaotusteta publikule maha mängida.
Riina sõnul parim laiv, milles osalenud olen.

Alloleval pildil kaks Langenu trubaduuri lõõritamas, taustal erivärvilised mummukesed.



Järelpidu möödus rohke õlle ja mõõduka tekiila toetusel heade inimeste keskel. Aga hoolimata sellest, et olin endale eelnevalt tõotanud, et kui ma laval kurnatusest maha ei sure, siis teen seda sõbra alkoholi läbi, oli veel vara ennast maha kanda...

...sest järgmisel päeval, nimelt pühapäeval, sõitsime me Margusega päälinna, kus olime kuulnud ühest väljamaa bändist, kes seal peaks üles astuma. Bändile oli pandud päikesepaisteline nimi "Shining" ning peab mainima, et nimi oli kõigiti õigustatud. Rootsimaa mehed mängisid elurõõmsat suitsiidimuusikat, mis pani ehedalt tundma, kuidas elu soontes voolab. Lauljal Kvarforthil voolas pisut ka pealpool sooni:



Väidetavalt rüüpas seesinane Kvarforth esinemise ajal mõnikord pudelist omaenese uriini, aga kes neist kuulujuttudest ikka nii väga teab.
(a küllap ta ikka tegi ka)
Igatahes oli juba tüübi pilgust näha, et tegemist on hullumeelsega ja see vaid ainult tõstis show usutavust. Loomulikult mõista oli ka muusika väga kõrgel tasemel. Kel soovi rohkem uurida, kuulaku www.myspace.com/shininghalmstad

Olin tükk aega esireas, aga siis hakkas kell näitama nii palju, et varsti läheb viimane buss Tartusse. Kuna meil Margusega puudus soov viita mitu tundi Tallinnas, uni silmas, siis tegime kõige magusama koha pealt minekut. Aega oli siis meil umbes 20 minutit. Juba alguses panime ilusa lauluga leekima, kuni mingi Liivalaia tänaval avastasin ühtäkki, et ei jaga matsu välja, kuhupoole minema peaks. Umbropsu valitud teeots osutus õigeks - nagu kae langes ühtäkki mu silmilt ning täie veendumusega tormasime me edasi.
Pole vaja eriti rõhutada, et bussijaama jõudsime me veidi rohkem kui poolsurnutena. Margus oli eriti laip, mul endal voolasid higijõed ja -massiivid ning kui bussijaamas selle viimase bussi kohta mingeid andmeid kah ei näinud, siis tekkis tunne, et sporti sai vist ilmaasjata tehtud. Aga buss tuli ja peale me saime. Jõudsime keset ööd Tartusse ja läksime tuttu.

Vaat siis, nii on lood. Homme sõidan Vilniusesse Martynasele külla ja eks pärast jutustan sellest ka.

Minu päev

Postitusi on hirmus keeruline kirjutada. Iga selline ettevõtmine nõuab vastavat meeleolu ja teatud koguses inspiratsiooni. Et aga minu tagasihoidlik, samas pompöösne võrgužurnaal ikka elus püsiks, siis tuleb aeg-ajalt see Kolgata tee jalge alla võtta.

Olen püüdnud seni vältida poste teemal "minu päev", kuna see pole olnud mu blooginduse eesmärk, samuti ei juhtu minu elus niigi eriti midagi hirmerilist. Täna aga teeme selles osas erandi - teie silme ees avaneb minu argilaupäev, nii, nagu see tavaliselt on.

Kuna elan kanalaudas, siis pidin hommikul silmad lahti tegema rämeda kukelaulu peale, mis minu kõrvu karmilt hellitas. "Juba virgun", ühmasin enda õigustuseks ning püüdsin unerähmaseid silmi lahti kangutada, milline tegevus mul ebaõnnestus. Alles siis, kui minu kallis teinepool kella 8 ja 9 vahel (olin selleks ajaks olnud sunnitud ärkvelolekus juba 6 tundi) kanakuuti tuli, et mind ja teisi kanu luku tagant vabastada, õnnestus tal kreissaega mu kokkukleepunud silmalaud taas avada ning ma nägin valevat valgust!

Pärast seda, kui ma olin tervitanud päeva ja Päikest ning talle peatset kustumist soovinud, võtsin ette oma argitoimetused. Bokoloogiainstituudis toimus konverents ning seal tuli teha mitu ettekannet (mis teemadel, ma enam ei mäleta), samuti banketilaua juures elavat vestlust üleval hoida. Paraku see tegevus läks sel korral õrnalt nurja, kuna instituudi keemialaborandid olid just enne mind teinud ettekande "Kokteilid Bocki ja piiritusega" ning käegakatsutavate tõenditena lasknud mõned proovid auditooriumisse. Seetõttu möödus kohvipaus kõigil osavõtjatel sujuvalt laua all ning kui ma nüüd õigesti mäletan, siis mõned jäid sinna ka pärast ametliku ja mitteametliku osa lõppu.

Nii, edasi oli tööpäev küll seljatatud, ent tegemiste-toimetuste hulk ootas veel ees. Kõigepealt tuli lapsed lasteaiast ära tuua. Kui tavaliselt mõeldakse selle all toimingut, mille käigus lapsevanem lihtsalt tuleb ja viib oma järeltulija koju ning kellelgi pole selle kohta midagi kobiseda, siis minul käib see asi natukene teisiti. Nimelt tuleb mul oma 13 (vesi)võsukest ära tuua lastekodust, kuhu mul paberite järgi oleks küll keelatud siseneda (kuna teenelise perverdina jäin ma kohtuotsuse tõttu nende hooldus- ja liginemisõigusest juba ammu ilma), aga isainstinkt on üle kõige! Nõnda siis lasin ma mausriga kaks kasvatajat juba hoovis maha, seljatasin kolmanda uksel ühe balletivõttega, krabasin latsekesed sülle ja viuhti - läind ma olingi.

Koju jõudes vestlesin abikaasaga (ta peksis mind taignarulliga ja järeldasin sellest, et õhtuks küpsetab ta midagi head) ning läksin värske õhu kätte aiatöid tegema. Aias kaevasin suure augu, kuhu oleks saanud terve rügemendi jagu laipu sisse mahutada ning siis oli tablettide võtmise aeg.

Edasi ei mäleta jälle nugistki.

Oli ilus päev. Ka homme tuleb uus päev, kui just õnnelikku imet ei sünni.

transformaalne meditatsioon

Tere lapsed!

Langesin eile öösel transsi ja kondasin vaimuilmas, et näha tulevikku ja suhelda vaimudega. Selleks aitasid kaasa mitut sorti maagilised võlujoogid ja eliksiirid, mida ma valimatult endale näost sisse ajasin, kaotades sellega küll tuntava osa tervisest, ajurakkudest ja sündsustundest, ent avades samas ukse paralleeldimensioonide vahel.

Olles teadlik Saturni paiknemisest kalades, olin väliste rünnakute suhtes valvas: deemonid ja energiavampiirid võisid varitseda mind igal sammul. Ohutiseks lõin pudeli roosiks ning haarasin amuletist kõvasti kinni. Selle maailma ajaarvamise järgi olin ma "ära" võib-olla ainult kolmveerand tundi. Astraalmaailma seisukohast aga viibisin ma loves koguni kaks kuud. Ja nägin paljut.

Selge, et veebruari lõpp - märtsi algus mööduvad Eesti rahval nälgimise tähe all. Süüa pole midagi - lumi pole veel sulanud, päkapikud jõulumaal nuumal - ainult külm tuul ja enesetapumõte liiguvad veel. Vabasurmade arv jääb siiski aasta esimeses kvartalis tagasihoidlikuks, kuna nälg ja janu teevad oma töö.

Aprilliks läheb lahedamaks. Lumi sulab ära ja näljahädas rahvas saab end kosutada langenud kaaskondlastega. Kevad on ka jooksuaeg. Paremini läheb neil, kel on head jooksujalatsid ja vorm veel eelmisest aastast olemas. Ka jalgade omamine annab plusspunkte. Loodus läheb roheliseks ja lehte, noorpaaridel on nüüd kohti, kus kudrutada ja pesa punuda, linnupesa sarnase.

Juunis tehakse jaanituld.

Juulis on suremise protsent väike. Seda juhul, kui just sõda ei tule.

Sügis saab olema tibude kokkulugemise aeg. Mõisarahval on tegus periood - vili tahab peksmist. Kui viljasaak on kesiseks jäänud, tuleb kupjal agarasti tööd teha - mõisarahvas tahab peksmist. Surmade hulk suureneb, ent ei maksa pead norgu ajada, sest juba jõulukuu toob neile, kes kevadel usinasti sugu tegid, pere juurdekasvu. Pesakonnas saab olema 4 - 12 poega (resp kutsikat, põrsast, talle, vasikat, varssa etc), kellele jõuluvana toob kingitusi. Seda, tõsi küll, eeldusel, et lapsed on igati head. Halbadele lastele tuleb külla viruskundra.

Selline aasta saab meil olema 2009.

Häid jõule kõigile!

Eile, 5. jaanuari hilisõhtul oli maailmal põhjust väriseda. Kaks kauget riiki Antistan ja Kurgestan sõlmisid omavahel mittekallaletungi- ja vastastikuse abistamise pakti. Dokumendi, mis sai ajaloos nime "Malve-Lillaku pakt".

Maailm ei teadnud aga tol hetkel kurjadest plaanidest midagi. Sestap maailm ei värisenud.

***

Täna tabas aga Antistani ebameeldiv uudis, et Kurgestan soovib osa tema territooriumitest ära vallutada. Põhjuseks tõi Kurgestani keiserlik suursaadik Antistanis rahvusvahelise õiguse ja sellest lähtuvate klauslite detailse täitmise nõude ehk teisisõnu igavuse. Antistan avaldas diplomaatilist rahulolematust, kuid oli sunnitud järele andma, seda enam, et mingeid reaalseid territooriume tal tegelikult ei ole. Kurgestan tõi oma väed inimtühja kõrbe, andes enne suulise lubaduse jätta kõrbes peituv nafta Antistani kontrolli alla. Kõik olid rahul ning pakt jääb jõusse igaveseks ajaks.